Nädala eest lahvatanud skandaal seoses Pere Sihtkapitali SA uuringuga lastetute naiste seas on väga mitmetahuline ja tõstatanud avalikkuses olulisi küsimusi teaduseetika, privaatsuse ja andmekaitse kohta. Ei ole kahtlust, et skandaali käigus on märkimisväärselt kahjustada saanud nii Eesti teadlaste kui ka e-riigi maine. On väga tähtis, et asjaomased asutused teevad lähiajal üksipulgi selgeks, kuidas selline kahetsusväärne juhtum sai üldse võimalikuks ja kuidas edaspidi selliseid olukordi vältida. Siinse kirjatöö mõte ei ole analüüsida skandaali kõiki tahke või üksikasju, vaid juhtida tähelepanu juhtunu juurpõhjusele, mille üle on meie hinnangul vajalik laiem arutelu. Peame silmas küsimust, kuidas riik rahastab ja tellib teadusuuringuid.

Otsused teaduspõhisemaks

Teadmispõhine riik on Eesti strateegiline eesmärk ja seega on äärmiselt oluline, et riigile olulisi otsuseid tehtaks võimalikult adekvaatse, kriitiliselt läbi sõelutud ja tõenduspõhise informatsiooni põhjal. Rahaline eeldus loodi sellele paari aasta taguse otsusega eraldada vähemalt 1% SKTst teadus- ja arendustegevusega (edaspidi T&A) seotud kulude katmiseks. 2023. aastal on T&A riigieelarveline kogumaht 371,3 miljonit eurot, millest 57% kasutatakse haridus- ja teadusministeeriumi, 27% majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning 16% valdkondlikeks T&A tegevusteks teiste ministeeriumide valitsemisalas. Valdkondliku T&A tähtsaim eesmärk on toetada riigivalitsemist, muutes otsustamist teaduspõhisemaks, ning aidata kaasa riigi strateegiate ja arengukavade elluviimisele.

Paraku näeme, et ministeeriumide suutlikkus teadusraha parimal võimalikul moel kasutada on ebaühtlane ja kohati puudulik. Me pole riigina veel harjunud oma otsuseid teadusuuringutega põhistama ja tellitud uuringuid ministeeriumide vahel tõhusamalt koordineerima. Kui Eesti teadusagentuur on välja töötanud selge korra, kuidas teadusraha uurijatele jaotatakse (on omaette teema, et grantideks jagatav teadusraha ei ole kõrgetasemeliste taotluste hulka arvestades sugugi piisav), siis ministeeriumide tegevus teadustöö tellimisel ja rahastamisel on sageli läbipaistmatu ja halvimal juhul ebamõistlik. Tõsi, tuleb tunnistada, et iga aastaga muutub olukord tasapisi paremaks, seda ennekõike tänu ministeeriumide teaduskoordinaatorite heale tööle ja samuti teadlaskonna survele.

Uuringud eeldavad pädevust

Kui vaatame viimatist skandaali, siis võib väita, et suurem osa uuringuga seotud probleeme johtuvad ennekõike asjaolust, et Pere Sihtkapitali SA ei olnud pädev kõnealust uuringut ellu viima. Küsitluse alustamine ilma eetika­komitee loata ja sellest tulenev ebaselgus andmete säilitamise ja haldamise turvalisuse küsimuses, uuringu kallutatud valim (selleks et adekvaatselt mõista lastetuse põhjusi, peaks uurima nii mehi kui ka naisi, nii neid, kellel on lapsed, kui ka neid, kellel ei ole), ankeedis sisalduvad naiste privaatsust riivavad küsimused, probleemid andmepäringuga rahvastikuregistrist – kõik see viitab erialase kompetentsi nappusele, mis ei saanudki kvaliteetset tulemust tagada.

Mis tahes küsitlusuuringu kavandamine, läbiviimine, andmeanalüüs ja tulemuste tõlgendamine vajab erialast ettevalmistust ja väljaõpet, rääkimata veel uuringust nii olulisel ja tundlikul teemal nagu lastetus, mille tulemusi sooviti lisaks siduda vastajate registri­andmetega. Siinkohal tuleb muidugi märkida, et küsitluse ankeedi valmistas ette Pere Sihtkapitali SA nõukogu liige Allan Puur, kes on ühtlasi ka Tallinna ülikooli rahvastikuteaduse professor, kuid ilmsesti ei olnud see piisav, et kogu uuringu teaduslikku kvaliteeti tagada.

Eelnevat kokku võttes on täiesti arusaamatu, miks pidas Eesti valitsus vajalikuks rahastada Pere Sihtkapitali SAd nii lastetuse kui ka teiste sündimusuuringute läbiviimiseks. Kuigi asjaosalised on rõhutanud, et toetus oli mõeldud üldisemalt sihtasutuse põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks, siis arvestades seda, et need eesmärgid sisaldavad uuringute läbiviimist ja nõukogu vastavalt ka otsustas, saab ikkagi väita, et uuringud viidi läbi riigi tellimusel ja rahastamisel.

Kui riigil on tõsine huvi Eesti demograafilise olukorra vastu, ja on ilmselge, et selline huvi on vajalik ja põhjendatud, siis tuleks vastavad uuringud tellida avaliku konkursiga ülikoolidelt või muudelt teadus- ja arendusasutustelt. Vastav kompetents on olemas nii Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudis (kus tegutseb omaette Eesti demograafia keskus) kui ka Tartu ülikooli erinevates allüksustes (nt ühiskonnateaduste instituudis ning inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetoolis). Me ei pea mõistlikuks eraldada vahendeid konkursivabalt esmalt sihtasutusele, et see siis otsiks ülikoolidest partnereid, kes aitaks teadusuuringuid läbi viia. Praegune olukord kinnitab veenvalt, et selline skeemitamine head tulemust ei anna.

Kuidas edasi?

Kuid me ei peaks kinni jääma üksikjuhtumisse. Pigem võiksime õppida sellest kogemusest, kuidas edaspidi paremini teadmispõhist riiki arendada. Ministeeriumid peaksid süsteemselt läbi mõtlema, kuidas nad saaksid parimal võimalikul moel koguda teaduslikku sisendit oma tööeesmärkide saavutamiseks. Selgelt on vaja parandada ministeeriumide võimet teadusuuringuid pikaajaliselt planeerida ja neid pädevalt tellida. Vajalik on välja töötada T&A vahendite kasutamise ühtsed põhimõtted ja läbipaistvad lahendused. Kindlasti on oluline Eesti teadusagentuuri roll ministeeriumide nõustamisel ja toetamisel, siiani on see koostöö olnud paraku puudulik. Ühe positiivse algatusena on teadusagentuur pakkunud välja koostada valdkondlike T&A teemade analüüsi­kaardi, mis on mõeldud abivahendina, hindamaks konkreetse uurimisteema sobivust Eesti riigi pikaajaliste vajadustega.

Kuid ministeeriumide tegevust peab toetama poliitiline kokkulepe, et riigi rahastatud teadusuuringuid ei tohi rakendada erakondlike huvide teenistusse, uuringute tellimine ühelt selge poliitilise kallutatusega sihtasutuselt ei saa ega tohi olla ühe ministri isiklik otsus. Igasugune riiklikult rahastatud teadustöö peab alluma avaliku konkursi nõuetele, mis on ainus võimalus tagada, et uuringu viivad läbi parimad asjatundjad, järgides head teadustava ja kõiki kõrgetasemelise uurimistöö tegemise reegleid.

Tartu ülikooli rektor, akadeemik Toomas Asser märkis uuringuskandaaliga seoses asjakohaselt: „Praeguse juhtumiga on Eesti elanike usaldust [teadusuuringute vastu] kuritarvitatud ja selle tagasivõitmine on paraku jäetud kogu akadeemilise kogukonna õlgadele. Kutsun üles nii kolleege kui ka vastavaid ametkondi selleks ühiselt lahendusi leidma.“ Me ühineme selle üleskutsega ja leiame, et esimeseks sammuks sel teel on avalikult läbi arutada ja seejärel määratleda riigi täpne roll ja vastutus teadusuuringute rahastamisel ja tellimisel.

Anu Realo on Warwicki ülikooli professor, Tartu ülikooli külalisprofessor, Eesti teaduste akadeemia ja Academia Europaea liige.

Marek Tamm on Tallinna ülikooli kultuuriajaloo professor, Eesti teaduste akadeemia ja Academia Europaea liige.