Kohati lausa käredast talvest rohkemgi aga avaldasid Oulus meile mõju me võõrustajad. Küllakutsujaks oli Oulu Tuglase Selts eesotsas oma esimehe Tauno Lähteenkorva ning sekretäri Erja Gullsteniga. Saadan siit soojad ja pikad tervitused neile ning härra Lähteenkorva abikaasale Elsale, kelle valmistatud põhjapõdralihasupp asetseb vähemalt minu viimase aja maitseelamuste tipus.
Kuid küsimus pole vaid põdralihasupis või külalislahkuses. Miski eristab sügavalt soomlasi ja eestlasi nende maailmatunnetuses. Muidugi, erineb ka ühiskond. Soomes oleks kui mitte võimatu, siis vähemalt äärmiselt raske arhitektuurselt tähelepanuväärset ehitist maha tõmmata ilma avaliku ja kõiki osalisi kaasava diskussioonita, oleks suurfirma juhtidel võimatu/väga-väga raske takistamatu ülbitsemine oma alluvatega, oleks üsna võimatu, et poliitik nimetab loovisikut avalikult terroristiks. Tõsi, tuleb tunnistada, et kirjeldatud õhkkond tekitab paradoksaalse olukorra, sest keeruline sotsiaalne õhustik mõjub tihtipeale (sõnaga või sõnas) loovale inimesele inspireerivalt. Seetõttu võib Soome publikule mõjuda huviäratavalt kaasaegse eesti luule selgelt tajutav ühiskondlik närv – mis ei tähenda ju automaatselt avalikku poliitilist meelsust, vaid loomingu avatust sotsiaalsetele suhetele, skeemidele ja kokkulepetele ning nende skeemide ja kokkulepete küsimus- ja hüüumärgi alla seadmist. Selline nägemisviis on kohati tajutav isegi Mathura luules. Just ühes Oulu keskkoolis saalitäiele abiturientidele esinedes avanes kõnealune erinevus oma täies mõõtkavas. Rooste ja Mathura pingevaba, kaasaegse inimese ja teda ümbritseva õhustiku selge kirjeldamine avaldas noortele kahtlematult mõju.
Enda saba võib ju kõrgele kergitada, kuid see ei summuta tõsiasja, et see poleks saanud juhtuda ilma Tuglase Seltsita. Tuleb Agu Sihvka kombel ausalt üles tunnistada, et Oulu reisini olin võtnud Tuglase Seltsi iseendastmõistetavana. Nagu oleks igati loogiline ja loomulik, et suur hulk soome estofiile on organiseerunud, saades oma organisatsiooni nime mehelt, kes oli muuhulgas ka Eesti Kirjanike Liidu käimalükkaja, andes välja regulaarselt ilmuvat trükist ning korraldades pidevalt eesti kultuuri tutvustavaid ja reklaamivaid üritusi. Just Oulus, kus meie võõrustajad olid mitme aasta vältel kõnealust reisi ette valmistanud, avanes lõpuks kogu oma teravuses varemgi teada tõsiasi, et siinseid Soome-huvilisi ei ühenda ükski Tuglase Seltsiga samalaadne ühendus. Ma ei arva, et näiteks iseseisvuse taastamisest saadik pidevalt toimivat Soome Instituuti saaks siin Tuglase Seltsiga võrrelda – eelkõige nende institutsionaalse erinevuse tõttu. Tõsiasi on, et Tuglase Selts pole üksnes eesti kultuuri populariseerimise nimel tegutsev organisatsioon, vaid osa suuremast Soomes levinud meelsusest.
Siit jõuangi tagasi soomlaste ja eestlaste erinevuse juurde. Eestlastel pole fennofiile koondavat organisatsiooni, mis sündinuks kodanikualgatusest. Fennofiilidest ei ole ju puudust: Piret Saluri, Maimu Berg, Kalle Kurg, kui nimetada vaid mõned EKLi liikmed. Eestis on kodanikuühiskond lihtsalt lapsekingades. Soomes ei tegutse tulemuslikult mitte ainult professionaalsete literaatide vaid ka harrastuskirjanike organisatsioonid, mis on võidelnud endale välja tihtipeale kas riigi või omavalitsuse toetuse; neis elatakse väga värvikat seltsi- ja kirjanduselu. Oulus esinesime me väikeses, ääretult hubases raamatupoes, kus külaline saab kohvi juua, saiakest maitsta ja rahus raamatuid lapata – kui palju leiab Eestist selliseid kohtumis- ja süvenemispesasid? Teiselaadne näide. Sealsamas Oulus viidi meid kohaliku suurima ajalehe Kaleva ruumides kokku vägeva daamiga, väljaande kultuuritoimetuse endise juhataja Kaisu Mikkolaga, kes on juba aastakümneid kogunud Kaleva majja eesti kunsti. Meid juhatati läbi mitme korruse, mille seinu kaunistas hämmastava tasemega kunstikogu. Eriliselt avaldas muljet Jüri Arraku valik. Kui Kaleva minuga intervjuud tegi, paigutas nende fotograaf mind Urmas Viigi piltide taustale. Olukorras oli paras annus unenäolisust – kusagil põhjas, Tartu-suuruses linnas, piirkondliku ajalehe toimetuse ruumides ripub suur hulk eestimaist kunsti! Selles väljendub aga teatud moel seesama kodanikualgatus, kus üksikinimene teeb oma keskkonda põnevamaks, ilusamaks või tähenduslikumaks. Sellist impulssi võiks eestlastestki praegusest märgatavalt rohkem võrsuda – kogu töö- ja raharabamise juures ja kõrval.
Seetõttu ei olegi kummaline, et Oulust lahkumise eel tekkis meil mõte luua Saarikoski Selts. Idee autorit on raske tuvastada, nimi tuli Elo Viidingult. Eesmärgiks ühine tegutsemine, kaasaegsete soome kirjanike ja uue soome kirjanduse tutvustamine Eestis, soomlastest kolleegide küllakutsumine, kindlasti aga ka soome kirjanduse eestindamine, uute ja huvitavate raamatute tutvustamine jne. Soome Instituut teeb kindlasti vajalikku tööd, osalt instituudi ning loodava seltsi taotlused ka kattuvad, kuid tähtsuseta pole ka tõsiasi, et instituudi näol on tegu just Soome riigi institutsiooniga. Ehk ongi Saarkoski Seltsi loomisel oluline juba loomise fakt ise – soome asjast siinmail huvitunute vabatahtlik ja omaalgatuslik koondumine ja organiseerumine.