Suurte muutuste, nagu seda on rohepööre, elluviimisel on oluline nende kontekstitundlikkus ja kohapärasus, sest keskkond, kus inimesed elavad, neid ümbritsevad sotsiaalsed olud ja toimetulemise viisid kas võimaldavad või takistavad inimestel muutustele reageerida või neis osaleda.

Taustaks: muutustest keskkonnakriisis

Ehkki muutused on inimkonda saatnud läbi ajaloo, on eksistentsiaalne, kogu maailma hõlmav muutus – keskkonnakriis saanud osaks just praegustele põlvkondadele. Ungari poliitökonomist ja majandusantropoloog Karl Polanyi kasutab oma Teise maailmasõja ajal kirjutatud teoses „Suur muutumine“ (1944)¹ terminit „topeltmuutus“. Sellega kirjeldab ta kapitalismi lahti rullumist kahe sajandi vältel, mil isereguleeruva turu tagajärgedele vastati katsetega sotsiaalset kangast turu söövitava mõju eest kaitsta. Turumajanduse areng, mis selle apologeetide arvates on loomulik turu nähtamatule käele alluv muutuste protsess, käivitab katsed neid muutusi hallata ja juhtida, nagu Polanyi osutab. Näiteks nõutakse turupiiranguid või püütakse muutuste tagajärgi kontrollida. Neil muutuste haldamise ja kontrollimise katsetel on omakorda mõju järgmistele arengutele: need käivitavad järgmise muutuste ja nende juhtimise ehk topeltmuutuse tsükli.

Vabaturumajanduse pikkade sajandite jooksul käis topeltmuutuste pingpong esmajärjekorras sotsiaalsete mõjude haldamises. Selline majandussüsteem on aga läbi söövitanud ka meid seni toetanud keskkonna ja toonud meid täiesti muutunud kliimatingimustega tuleviku lävele. Kui tunnistada, et keskkonnaressursside häving ja kliimamuutus on osa kapitalismist alguse saanud loogilistest ja iseloomulikest – sellistena loomulikest – arengutest, võib tõdeda, et vastus sellele, üheks muutuseprotsesside järgmiseks sammuks, on rohepööre.

Rohepööre (uuemas sõnastuses sageli ka „rohereform“) on pealispindselt vaadates lihtsalt vastus juba lahtirullunud ning inimese kontrolli alt suurel määral väljunud keskkonnakriisile. Ühtlasi on rohepööre oma olemuselt katse veenda üksteist, et muutusi saab veel juhtida, et me oleme kriisi eel härjal sarvist haaranud ja tegutseme. Meie ees terendavates tingimustes pole inimkond kunagi varem elada (ega toota) proovinud. Asjakohaseim vastus kerkinud ohtudele oleks tarbimise ja tootmise vähendamine. Ent need on süsteemi elujõu allikaks – ja kapitalismil on erakordne võime iga muutus enda alalhoiuks ära kasutada. Nii ei ole me keskkonnakriisile reageerida püüdes liikuma hakanud mitte loodushoidlikuma majanduse ja elukorralduse suunas, vaid rakendame sageli hoopis uusi või seni kasutamata jäänud ressursse selle teenistusse, et kapitalism saaks jätkata vanaviisi. Muutused on sellisel juhul lihtsalt uued võimalused, mida kasutatakse praeguse elukorralduse jätkamiseks. Rohepöörde ellu viimises peitub muidugi võimalus ka keskkonnateadlikkuse tõusuks või keskkonna ekspluateerimist piiravate toimimisviiside esile tulekuks. Seetõttu loob rohepöörde riiklik elluviimine uue, vastuoludest tulvil maastiku, kus katsetatakse ja rakendatakse üheaegselt mitmesuguste mõjudega ja haardega meetmeid.

Keda rohepööre kõnetab, keda peetakse muutustes aktiivselt osalejaks?

Rohepöörde mõiste ja diskussioon on politiseeritud, ent hädavajalik on mitte silmist lasta keskset ja suuremat probleemi – keskkonnakriisiga toime tulemiseks on vältimatult vaja struktuurseid muutusi. Seetõttu tuleb küsida: kellel on võimekus neid muutusi ellu viia? Keda üldse nähakse muutustes aktiivse osalejana ehk keda rohepöörde diskussioonides kõnetatakse? Mismoodi inimesed neid muutusi kogevad? Talvel 2022/2023 uurisid antropoloogid (sh siinkirjutajad) Rakendusliku Antropoloogia Keskuse juhtimisel seda, kuidas asetub rohepööre inimeste igapäevareaalsusesse, kuidas muutustega toime tullakse ning kas ja kuidas inimesed end neis protsessides tajuvad.² Välitöid – süvaintervjuud ja osalusvaatlused koos lühiintervjuudega, tehti viies Eesti piirkonnas, tähelepanu keskmes olid ääremaad ja saared ning suuremad linnad, uuriti nii eesti- kui venekeelseid inimesi. Uuring täitis suurt lünka, sest rohepöörde diskussioonidest on ideoloogiliste seisukohtade ja väärtusküsimuste kõrval seni puudu just praktilise mikrotasandi, tegeliku elu mõõde. Süvaintervjuud ja osalusvaatlused võimaldavad avalikes diskussioonides kõlanud seisukohtade kaardistamisest põhjalikumat sissevaadet, inimeste uskumusi ja praktikaid vaadatakse komplektina. Uuring kattis laiapõhjaliselt infovälja, kaasamise, koostöö ja vastutuse teemasid ning rohepöörde rakendamise teemavaldkondi (jäätmed, metsandus, tarbimine jne), ent siinses artiklis keskendume piiritlemiseks energia teemale ja piirkondadele, kuhu plaanitakse suuremaid arendusprojekte (nt tuulepargid). Just energeetika ja energiasektori ümber korraldamine kõnetas intervjueeritavaid välja pakutud valdkondadest konkurentsitult kõige enam. Kahtlemata andis 2022/2023. aasta talv energia teemal kõnelemiseks palju põhjust – Ukraina sõda, kõrged elektrihinnad, LNG terminali rajamise küsimus, tuuleparkide projektide edenemine jne.

Antropoloogiliste uurimuste puhul on tähtsal kohal uuritavate nähtuste mõistmine nende laiemas kontekstis. Nii tuleb ka käesoleva uurimuse puhul alustada sellest, et Eesti tingimustes pole kliimamuutused ja keskkonnakriis igapäevaelus veel kõigile ilmsed. Eestis on kliimamuutuste suhtes levinud kahtlevad hoiakud, mida näiteks Põhjamaadest leiab vähem – osalt ilmselt seetõttu, et teema käsitlus Eesti meedias on endiselt pigem segadust külvav.³ Veel enam, ka nende jaoks, kes kliimamuutusest kui reaalselt aset leidvast globaalsest ohust aru saavad, ei ole alati selge, mismoodi kriis väljendub ja kuidas selle erinevad väljendused (elupaikade kadu, kliimamuutused jm) üksteist võimendavad. Nii ei ole ka üllatav, et rohepöörde potentsiaalset mõju oma elule näevad Eesti elanikud negatiivsena: Euroopa Investeerimispanga hiljutise uuringu järgi olime Euroopa Liidu riikidest kolmandal kohal veendumuses, et rohepöörde tagajärjeks on ostujõu langus ja esimesel kohal uskumusega, et rohepöörde tagajärjeks on töökohtade kadu.⁴ Rohepöörde sõnum on selle taustal ootuspärast kaunikesti nõrk.

Ent kellele on suunatud rohepöörde sõnumid, keda nähakse protsessis aktiivse osalejana? Eestis ei ole keskkonnakriisi kommunikatsiooni süvitsi uuritud, ent näiteks Suurbritannia teadlased on näidanud, kuidas rohepöörde diskursus on ühelt poolt abstraktne ja bürokraatlik, ent teisalt püütakse rahvast kõnetada üksikisiku tasandil, teenuste tarbijatena („igaühe panus loeb!“) ehk teisisõnu – keskkonnakriisi sõnumid on indiviidikesksed.⁵ Samal ajal ei tekita üksikisikute käitumisele keskendumine arusaamist probleemi komplekssusest. Vastupidi, individuaalne lähenemine võib tekitada trotsi ja jõuetust või hoopis passiivsust ja instrumentaalset reageerimist: keskkonnahoidlikest praktikatest saab pelk väljastpoolt ette antud kontroll-loend, mille täitmine annab võltsi heaolutunde. Kui tajutakse, et kohustuslik „oma osa“ keskkonna hoidmiseks on tehtud (nt jäätmed sorteeritud või bensiinimootoriga auto elektriauto vastu vahetatud), ei analüüsi inimesed sageli ülejäänud tegevusi ega potentsiaali rohkemateks muudatusteks. Sellist indulgentside ostmist lihtsate ja sageli sügavama mõjuta rohetegevustega on kirjeldatud ka kui moraalse litsentsi (moral licencing effect) või negatiivse kaasmõju (negative spillover effect) efekti.⁶

Indiviidikeskne lähenemine ei võta arvesse, et inimesed ei ole isoleeritud tarbijad ei ajas ega ruumis: nende elu keskmes on juba kujunenud toimetulekuviisid, neid ümbritsevad sotsiaalsed võrgustikud ja hierarhiad. Intervjuud kinnitasid, et see, kuidas inimesed tajuvad end seotuna kogukondade ja suhtlusringkondadega, kohaliku omavalitsuse või riigiga, mõjutab otseselt nende valmisolekut mitmesuguste muutustega kohaneda.

Uuring näitas, kuidas keskkonnakriisi kontekstis tajutakse kahte sorti muutusi: esiteks muutusi looduskeskkonnas ja teiseks reageerimist või vastuseid keskkonnamuutustele, viimast esindab ka rohepööre. Esimesed muutused on tajutavad vahetult kogetu kaudu, näiteks märgatakse liikide kadumist või uute liikide ilmumist, aastaaegade muutumist jne, ja need tekitavad abituse, lootusetuse ja hiljaks jäämise tunnet. „Viimased 2-3 aastat märkasime minu suvila naabritega, et enam pole mesilasi. Herilasi ja kimalasi on, aga mesilasi ei ole,“ tõdes üks 60ndates intervjueeritav. Keskkonnakriisile reageerimise muutusi ehk topeltmuutusi, sh rohepööret esindavad mitmesuguste teenuste, transpordivõrgustiku, jäätmemajanduse, energiataristu jne ümber kujundamine. Neid sotsiaal-majanduslikke muutusi tajuti lühinägelike, suvaliste ja poliitilistena. Rohepööret kirjeldati trendina, „rohepesuna“, väljastpoolt peale surutud meetmetena, mis pole läbi mõeldud ega piisav kompleksse kriisiga toimetulemiseks. Intervjueeritud 30ndates naine juhtis tähelepanu rohepöörde kaugusele inimeste elust: „Just rohepöördega seoses tuleb kohe, et see on nii suur, nagu selline ametlik asi. Siis seostub kohe riik ja selline ülalt-alla protsess.“ Keskkonnakriisi ja rohepööret ei tajuta seega teineteisega paratamatult või otseselt seotuna. Nii on täiesti võimalik, et inimesed valutavad südant keskkonna pärast, ent on passiivsed või isegi kriitilised rohepöörde raames planeeritud tegevuste suhtes.

Rohepööre ja kohalik kontekst

Meie uuring näitas selgelt, kuidas rohepööre on praktiline, toimetulekuga seostuv küsimus, eriti tugevalt on toimetuleku küsimus oodatult esil maapiirkondades, kus keskkonnahoidlike valikute tegemine sõltub rohkem ümbritsevatest oludest. Intervjueeritavate jaoks olid energeetika valdkonna puhul näiteks tähtsaimateks küsimusteks: kuidas muutub elektri hind? Kuidas uus elektritaristu seostub kohaliku elektrivõrgu ja tarbimisega? Kas võrguga liitumine ja võrku müümine muutuvad lihtsamaks? Väga tähtsate küsimustena tõusid esile varustuskindlus ja iseseisvus just saartel, seda võimendas 2022. aasta detsembri talvetorm ja selle põhjustatud pikaajalised elektrikatkestused. Taastuvenergiale üleminek ei seostunud intervjueeritavate jaoks tingimata piirkondliku varustuskindluse või sõltumatusega, nagu üks 40ndates aastates intervjueeritav tabavalt märkis: „Päikesepaneeli tootmistsükkel teeb ringi ümber maakera, puu oma ei tee.“ Võib väita, et uusi energiataristu arendusi, nt tuulepargid, ei nähta kohalikes oludes kasulikuna või nähakse neid maastikku ja oludesse sobimatuna. Sobimatus kohalikku keskkonda on iseloomulik ja väärib lähemat vaatlust. Näitlikustame seda tuuleparkide rajamise küsimusega ja kirjeldame kohaliku konteksti ning suurte muutuste dünaamikat kolmel tasandil: füüsiline (loodus)keskkond, sotsiaalne võrgustik, igapäevane toimetulek.

Sobimine füüsilisse keskkonda on saanud enim tähelepanu seoses tuuleparkide (aga ka potentsiaalse tuumajaama) rajamisega. Avalikes aruteludes kohtab ideed, et kohalikud inimesed ei taha tuuleparke pelgalt nende visuaalse ja akustilise reostuse tõttu, sestap taandatakse kohalike inimeste vastasseisu sageli „mitte-minu-tagaaeda“ ehk NIMBY-sündroomiks.⁷ Meie uuring seda uskumust ei toetanud. Pigem on mure visuaalse reostuse pärast sümptom, mille taga on mure, et tuulepargid jm uus elektritaristu on vastuolus harjumusliku ja tähtsa keskkonnakasutusega (nt kalastamine, pärandmaastikele keskenduv turism, metsade majandamine) ja seega ka kohaliku identiteedi ja mälumaastikega. Näiteks kirjeldas üks 40ndates intervjueeritav, kuidas päikesepaneelidega kaetakse seni metsastatud alasid: „Ta on ikkagi tehismaastik, eks ole, ja ma hakkasin järsku märkama, et ta [metsa- ja maaomanik] teeb oma metsa lagedaks selle pärast, et sinna panna see [päikese]park.“

Teiseks ei pruugi rohepöörde taustal toimuvad muutused (nt uued rajatised, tehnovõrgud, uued tarbimisviisid) suhestuda kohalike sotsiaalsete võrgustikega või lausa ignoreerivad neid, näiteks uute arenduste rajamisse ei ole kohalikel ettevõtjatel sageli võimalik panustada või ei sobitu uued tootmisviisid kohaliku tasandi võimuhierarhiasse ja sotsiaalsesse ruumi. Puudu on ka puhver või mehhanism, mis vahendaks kohalike elanike ja väljastpoolt tuleva eraettevõtluse tasandeid. Ehkki see on olnud kohalike omavalitsuse rolliks, on KOVi reform mõnedes piirkondades tekitanud võõrandumist ja skepsist, kuivõrd omavalitsus oma inimeste eest seisab. Näiteks kardetakse, et tuuleparkide rajamisel makstav talumistasu ei jõua muutustest mõjutatud inimesteni.⁸ Vastutust ei taju ka arendaja, kui ettevõtja on keegi kõrgel, kaugel, teises Eesti otsas või välisfinantseerimise abil tegutseja.

Antropoloogiline uuring näitas, kuidas sageli puudub kohalikul tasandil ühtsus ega olda muutuste osas ühel nõul. Mõnel juhul ei ole jõudu või tahet koonduda, mõnel juhul on piirkonna inimesed killustunud eelnevate konfliktide või erinevate vaadete või vajaduste (nt suvekodu omanikud ja püsielanikud) tõttu. Mõnel juhul tõusevad esile üksikisikud või grupid, kel on rohkem võimet ja ressursse end kuuldavaks teha, ent kellel (või kelle argumentidel) pole laiapõhjalist toetust. Neid protsesse kirjeldas hästi 40ndates aastates intervjueeritav: „Käisin esimesel koosolekul, mis pühendus rannatuulikutele ja seal olid igasugust sorti sõnavõtjaid. Inimesed on vastu igasugustel imelikel põhjustel, nad oletavad siin mingit 5G-d.“ Viimaste aastate debatid uute arenduste (nt tselluloositehase või Nursipalu harjutusvälja) ümber on näidanud küll inimeste kiiret koondumist konflikti puhkemise faasis, ent ka hilisemat killustumist, sisekonflikte ja vastuvõtlikkust väljastpoolt tulevale populismile. Ent kui killustunud, hajunud või konfliktne kogukond ei suuda ühiseid muresid ega lahendusi läbi mõelda või oma vajaduste eest seista, tekib küsimus, kes ja kas on kohaliku tasandi dialoogipartner riigi või arendajate jaoks.

Kolmandaks vastuolu tasandiks kohaliku elu ja rohepöörde vahel võib pidada igapäevast toimetulekut. Selle olulisus on suur eeskätt kaugemates maapiirkondades, sh saartel. Ise hakkamasaamine on kompenseerinud riigi väiksemat kohalolu ja aeglasemat reageerimiskiirust kriiside puhul (siinkohal on taas vajalik meenutada, et intervjuud toimusid suure 2022. aasta talvetormi ajal). Tugistruktuure kompenseerivad sageli kollektiivsed või traditsioonilised toimetulekuviisid, näiteks sõidujagamine sama küla koolilaste transportimiseks, teede lahti lükkamine naabrimehe poolt, omaenda metsast pärit ehitusmaterjali kasutamine, naabrinaiselt generaatori laenamine jne. Rohepöörde raames kavandatud muutused ei ole selliseid mustreid sageli arvestanud ega nende potentsiaali kasutanud. Näiteks on isiklike päikesepatareide või tuulegeneraatori võrku liitmine ja elektri müümine sageli keeruline ja kallis, ka ei ole naabritel alati liitumise hinna tasumiseks võimalik paindlikult koopereeruda või ei võimalda renoveerimistoetuse taotlemise reeglid ise ehitamist ning oma vahendite ja materjalide kasutamist, nagu kirjeldas 30ndates intervjueeritav: „Seal on need nõuded ja projektid ja asjad, mida kõike peab tegema, on nii palju. [—] Meile tundub, et see ei ole vaeva väärt. Et selle tõttu me peaksime võtma mingid teenusepakkujad ja see töö läheks kallimaks. Me saaksime ühelt poolt toetust, aga teiselt poolt meil oleks paberimajandus ja meil oleks vaja maksta rohkem raha.“

Eelnimetatud protsessid on eriti iseloomulikud ääremaadele ja maapiirkondadele ning eristus maa- ja linnaliste piirkondade vahel ongi rohepöörde seisukohalt tähtis. Tähtis on mõista, et rohepööre toimub Eestis individualiseerumisprotsesside taustal. Rohepöördega kaasnevate muutustega paralleelselt või isegi enne nende vajalikkuse teadvustamist on toimunud kogukondliku dimensiooni teisenemine: sotsiaalne ühisruum on nõrgenenud ja eraomandi õigused on tugevnenud. Sedamööda kuidas maa ja ettevõtete ning nendega seotud infrastruktuuri omanikud ei ole enam kohalikud, on sageli vähenenud ka eraettevõtjate vastutus kohaliku elaniku ees. Sotsiaalsed võrgustikud on mõnes paigas tugevnenud, teistes on aga aastakümneid kestnud neoliberaalse poliitika tagajärjel kogukondlikud ja võrgustikulised lahendused hävitatud või hävinenud. Võimalus ise muutustes aktiivselt osaleda sõltub sellest, kui tugeval sotsiaalsel ja majanduslikul positsioonil ollakse. Rohepoliitikat tuleb seega käsitleda sotsiaal-majandusliku õigluse kontekstis.

Paindlikkuse ja kontekstitundlikkuse poole

Rohepööre koosneb meetmetest ja teenuste ümberkujundamise viisidest, mis ei pruugi haakuda kohaliku tasandi narratiivide, suhete ja toimetulekuviiside muutlikkuse ja mitmekesisusega. Samas on suuri muutusi ellu viies just kontekstitundlikkus oluline, sest keskkond, kus inimesed elavad, neid ümbritsevad sotsiaalsed olud ja toimetulemise viisid kas takistavad või võimaldavad neid muutusi vastu võtta ja oma eluga sobitada. Antropoloogiline uuring näitas selgelt, kuidas inimesed ei ignoreeri üksikisiku vastutuse küsimust keskkonnakriisis, vaid otsivad aktiivselt võimalusi keskkonnahoidlikult tegutseda ja muretsevad, kas nende tegevustel on mõju. Muutuste elluviimiseks peavad olema võimalused, peab olema päris agentsus (paindlikult reageerida, valida) ja võimalus osaleda dialoogis. Meetmed peavad olema inimeste eludesse, kohalikesse kontekstidesse sobivad, n-ö kohapärastatud, kohalikustatud. Seega on väga tähtis küsimus, kuidas lõimida kohalikud hakkamasaamise praktikad ja riigipoolne tugisüsteem. Kuidas seostada inimese, küla, piirkonna, KOVi, riigi jne perspektiive.

Praegusel kujul kipub rohepööre kui ühtlustav ja ülalt alla protsess ignoreerima seni toiminud ja ka mõnesid suhteliselt hiljuti hüljatud keskkonnasäästliku elamise viise, sh loovaid, kogukondlikke ja lihtsalt mõistlikke oskusi ja eripärasid. Selleks aga, et kriisile adekvaatselt vastata, on loovust, paindlikkust ja kõigi osaliste panust hädasti tarvis.

1 Karl Polanyi, The Great Transformation: Economic and Political Origins of Our Time. New York, Rinehart 1944.

2 Projekti „Inimkäitumisest informeeritud tööriistakasti loomine rohepöörde elluviimiseks“ raames läbi viidud uuringu raport on kättesaadav siin: https://rohekaitumine.riigikantselei.ee/

3 Nt Lona Päll, Euroahistamine, metsasõda ja remmelgas – Sirp 9. IV 2021.

4 The EIB Climate Survey: Government action, personal choices and the green transition. EIB 2023.

5 Nt Nick Pidgeon ja Catherine Butler, Risk analysis and climate change. – Environmental Politics 2009, 18 (5).

6 vt Nina Mazar ja Chen-Bo Zhong, Do green products make us better people? – Psychological Science 2010, 21.

7 Nt Juhtkiri | Rohkem tulu jagamist – siis on vähem NIMBY-t. – Eesti Päevaleht 19. VII 2023.

Andres Marandi, Ebamugavuse jäävuse seadus. – ERR 20. V 2022.

8 Lisaks meie uuringule kinnitas seda ka „Tuuleparkide meelsusuuring“, Kantar 2021.