Pretsedenditu sigadus oli juba see, kui grupp seltsimehi, nagu okupatsiooniajal oleks öeldud, moodustas MTÜ Eesti Vabaduse Eest!, monopoliseerides sellega vähemasti riigi registri silmis Eesti vabaduse eest võitlemise au inimestele, kelle ühendavaks tunnuseks oli kuulumine Mihhail Gorbatšovi ajal sureva N Liidu päästmiseks välja mõeldud N Liidu rahvasaadikute kongressi delegaatide hulka. Aga sellest oli veel vähe ja, nagu uudistest selgub, vajavad N Liidu (Eesti Vabariiki XX sajandil ligi 50 aastat okupeerinud riik, mida enam ei eksisteeri) rahvasaadikud (mis ei olnud eluaegne tiitel, vaid tähtajaline valitav ametikoht) enda mälestuse põlistamiseks muuseumi iseseisva Eesti riigi parlamendihoones. Eraldi allajoonimist väärib see maitselagedus, mis avaldub isiku või isikute grupi nõudes, et just nende kangelasteod tuleb põlistada avaliku võimu tahtel ja rahva raha eest (isegi Kalevipoeg ei olnud nii juhm, et oleks endale ise muuseumi asutamisest mõelnud). Loodan väga, et Jüri Krafti kiri on sündinud, ilma et kõik nimetatud ühingusse kuulujad sellest teadlikud olid, ning osa ütleb absurdsest ideest lahti.
Eelöelduga ei taha ma üldsegi vaidlustada võimalust, et üks või teine N Liidu rahvasaadikute kongressil töötanud eestlastest seal ainult Eesti iseseisvuse huvides tegutses ja head tööd tegi. Ma arvan aga, et neil ei ole ka tunnustuse puudust, näiteks on paljud ka aastatel 1989–1991 Moskvas tegutsenutest pälvinud Eesti Vabariigi kõrge klassi teenetemärgi. Aga au on õhtumaises ühiskonnas üksikisiku, mitte kollektiiviga seonduv kategooria. Tähendab, isikute grupiviisiline austamine ei saa kõne alla tulla, sest grupi kiitmisel võib alati juhtuda, et ka must lammas pälvib teenimatult au, mille valged lambad välja on võidelnud. Kes lähemat huvi tunneb, leiab nn Moksva saadikute nimekirja hõlpsasti ja saab hinnata, kes on mängu- ja kes varumees, kes moraaliga ja kes ilma.
Magedamaks teeb kogu episoodi veel kaks asja, esiteks muidugi see, et alandutakse endale ise kohta ajaloos küsima. Selle eest on avalikud vitsad ju üht kui teist korduvalt nüpeldanud ja ikka ei õpita. Üks mees kunagi hädaldas, et Mart Laar pole tema „ajaloolist rolli” kooliõpikus ära maininud, teine ei suuda kuidagi taibata, et okupatsioonivõimu organites ei saanud kuidagi töötada Eesti Vabariigi presidendi ametis.
Teiseks aga on kurb see, kui ei suudeta oma sõnade ja soovide laiemat konteksti ja sellest tulenevat vastuoksust, et mitte öelda skisofreenilisust tähele panna. Kui ajalooratas oleks pisut teisiti veerenud ning Saksa okupatsiooni aja nn omavalitsustegelane Hjalmar Mäe 15 aastat kauem elanud, oleks ehk temagi võinud taastatud Eesti Vabariigile kirja saata ettepanekuga Toompea lossi üks Mäe natslik nurgake teha. Küllap pingelise uurimise tulemusel oleks Mäe tegevuses võimalik ju tuvastada ka mõndagi eestimeelset ja koguni patriootilist. Selline asjade käik tunduks küllap igaühele siin ja praegu mõistusevastane (rääkimata rahvusvahelisest riskist saada natsiks tembeldatud kogu riigi ja rahvana).
2002. aasta 18. juunil võttis riigikogu vastu avalduse, kus võrdsustas natsionaalsotsialistliku ja kommunistliku režiimi kuriteod Eestis. Võrdsed elus, võrdsed surmas, võrdsed halvas, küllap ka võrdsed heas. Tsiteerin: „Tunnistades agressiooni, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid ning genotsiidi toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi asutused ja organisatsioonid kuritegelikeks, rõhutab Riigikogu, et see ei tähenda nende liikmete ja töötajate kollektiivset vastutust. Isiku vastutust režiimi kuritegude eest ei määra tema kuuluvus eespool nimetatud asutustesse ja organisatsioonidesse, vaid konkreetne tegevus, millele eetilise hinnangu peab eelkõige andma igaüks ise.” Kuskil selles lauses sisaldub ilmselt õigus muuseumitoale Toompea lossis, ainult et mina, juhm, ei leia seda üles.