Mängufilm „Tõotatud maa“ („Bastarden“, Taani-Saksamaa-Rootsi, 127 min), režissöör Nikolaj Arcel, stenaristid Nikolaj Arcel, Anders Thomas Jensen ja Ida Jessen, produtsent Louise Vesth, operaator Rasmus Videbæk. Osades Mads Mikkelsen, Kristine Kujath Thorp, Simon Bennebjerg, Gustav Lindh, Amanda Collin, Morten Hee Andersen jt.

Päevil, mil siinse metsa- ja puidutööstuse liidu esindajad on esitanud nõude Martti Heldele monteerida ümber metsatööstust käsitlev dokumentaalfilm „Vara küps“ (2024) ja jagada nendega ka filmi kassatulu¹, võib „Tõe ja õiguse“² laadis alepõllundust heroiseeriv agrofilm mõjuda üsna peletavalt. Karta pole aga vaja, sest Nikolaj Arceli „Tõotatud maa“ kõnetab ka teisi sugukondi peale põllu- ja puidukahjurite ning muude puruvanakeste. Varem selliste menukitega nagu „Lohetätoveeringuga tüdruk“³ (stsenaristina) ja „Kuninglik armulugu“⁴ tuntust kogunud Arcel pole kätt ette pannud ka Hollywoodile („Tume torn“⁵). Tema Euroopas vändatud filmid, nagu ka viimane, on enamasti tootnud Taani Zentropa, mis on ka kõigi Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi filmide taga. See, kas „Tõotatud maa“ küündib eelmainitud meeste šedöövriteni, on iseasi, kuid ajaloodraama, mille peaosas on Mads Mikkelsen kehastunud ennastsalgavaks XVIII sajandi asunikuks, kes ei luba karmi mehe silmal pilkuda isegi vahekorda astudes, on võitnud terve hulga auhindu. Veneetsia filmifestivalil kandideeris see võistlusprogrammis peaauhinnale Kuldlõvile, ent võitis oikumeenilise žürii auhinna. Euroopa filmiakadeemia auhinnarallilt naasti aga kellade ja vilede saatel parima mees­osatäitja auhinnaga Mads Mikkelsenile ning parima operaatoritöö preemiaga Rasmus Videbækile. Loorberijaht sellega veel ei peatu, sest film esindab Taanit Osacrite määramisel parima rahvus­vahelise filmi kategoorias ja on jõudnud ka lühinimekirja, 15 parima hulka.

Metsik, metsik põhjala

Taani kirjaniku Ida Jesseni romaanil „Kapten ja Ann Barbara“⁶ põhineva linateose sündmustik leiab aset Põhjasõja-järgsel rahuperioodil, mil Taani kuningas Frederik V soovis kultiveerida suuri nõmmesid Jüüti poolsaarel, lubades sinna rännanud saksa asunikele peale raha ja kariloomade kontimurdva töö eest tasuks 20 aastaks vabastust maksudest ja täielikku vabastust sõjaväekohustusest. Kuninga enda elu kulges kroonilise alkoholismi tähe all, mistõttu jäi riigi valitsemine suuresti ministrite hooleks. Ministrite bürokraatlik mugavus ja rahaahnus jätab selles Põhjamaade vesternis erusõdurite, talupoegade, asunike ja teiste elu tahtel laiali pillutatud tegelaste saatuse suuresti meelevaldsete vasallide hoolde. Nonde türanlikud valitsemismeetodid annavad paljudele piisava põhjuse lihtsalt lindpriiks hakata.

Erukapten Ludvig Kahlen (Mads Mikkelsen) pole aga clinteastwoodlik nimetu mees, kes esimese asjana relvaga tuld külvab. Nimi on just see, mis ihaldusväärne. Kui ministrid naeravad välja Kahleni plaani maad kultiveerida, sest kuninga soov nõmmesid kõblata on juba ette hukule määratud, lubab Kahlen hakkama saada ilma lisarahata ning katta kõik kulud pelgalt ohvitseripensioniga. Vastutasuks soovib ta vaid üht: aadlitiitlit. Riigiisadele plaan sobib, kuna jätab kuninga kukru kergendamata. Ratsu, püstoli ja telkmantliga tuulte kätte läinud Kahlen avastab peagi, et liigivaene pinnas ja ümberkaudsed röövlid on tema väikseim mure: kohalik maade­valitseja Schinkel (Simon Bennebjerg), kes on lisanud oma nimele partikli „de“, ei taha kuuldagi, et keegi Kahleni-sugune madalast soost jätis puutub seda maad, mida tema juba pikka aega endale on ihaldanud. Vasalli sadism ei tunne piire.

Vääritud tõprad

Taanikeelne pealkiri „Bastarden“ (’värdjas’ või ’sohilaps’) mõjub mõnevõrra kõnekamalt kui piibellik-leige „The Promised Land“ ehk „Tõotatud maa“, mis seob filmi johnfordliku vesterni kaanoniga. See pealkiri viib fookuse võitlusele maaga ning hajutab tähelepanu Kahleni ja tema kaasteeliste saatuselt, kus on filmi tegelik kese.

Kahlenil pole sulaste palkamiseks raha ja külapreester viib ta kokku kahe põgenikuga, kes ihkavad ilmselt sisimas Schinkeli represseeriva käe otsast raiuda. Kui Schinkel sunnib Kahleni heaks lühikest aega töötanud rändmustlased lahkuma, jääb saatuse tahtel talupidamisse tõmmut verd tütarlaps Annmai Mus (Melina Hagberg). See äratab aga lihtrahvast töölistes ebausku. Veri on liigagi tihti paksem kui vesi ja nii on Kahlen kimpus, mida tüdrukuga peale hakata. Tema mehelik tõsidus ei jää ka vastassoole märkamata. Olude sunnil hakkab arenema Andrese-Mari armastuslugu otse „Tõest ja õigusest“, kui põgenikepaari naispool leiab end eluteel järsku üksikuna. Sinivereline Edel (Kristine Kujath Thorp), kelle poolehoidu Schinkel üsnagi kohmakalt võita püüab, näeb samuti Kahlenis võimalust pääseda perekondlike abielutehingute rägastikust. Armastusliinidele on stsenaariumis jäetud sama palju ruumi kui võimuvõitlusele ja see kõik on filmis edasi antud ilma temaatiliselt laiali valgumata. Nii leiab Kahlen end mitmete raskete valikute ees ega jää alati südamele truuks. Kui ka tõotatud maa käega katsutavaks saab, tuleb see süütult valatud vere või valusate lahtiütlemiste arvelt.

Jüütimaa idüllilise looduse taustale seatud lugu, mille on oskuslikult kinni püüdnud Rasmus Videbæki kaamerasilm, kuulub kahtlemata suurele linale. Tuulte räsitud Mikkelsen mõjub sama jõuliselt kui kunagises „Valhalla tulekus“⁷. Cillian Murphyga sarnase pokkerinäona on Mikkelsen kaamerale meelepärane. Ta mäng on vaba kinolinale võõrast teatraalsusest. Mikrotonaalsust selle mehe näos on huvitav vaadata ja ilmete ambivalentsus soosib tema ülesastumist väga erinevates rollides. Mikkelsenil jagub osatäitmisi nii karmide kõrilõikajatena kui ka elu hammasrataste vahele jäänud meestena (näiteks Thomas Vinterbergi filmides). Vaatajale, kes ootab siit sama suurt elamust, nagu pakub „Veri hakkab voolama“⁸ või hiljutine „Jumalamaa“⁹, jääb „Tõotatud maa“ ilmselt leigeks. Kahleni ja ta kaaslaste elutee flirdib Sisyphose müüdiga, kuid lõpuks leiab suurem osa konflikte helge ja mõnel juhul soovmõtlemisest kantud lahenduse. Schinkeli tühikargajalikud kapriisid kalduvad žanrilt rohkem mõõga ja mantli lugude poole ning kipuvad ülejäänud filmi tõsisest toonist irduma. Need, kellele on autorifilmilik naturalism liialt koormav, leiavad „Tõotatud maast“ üksjagu närvi kõditavat mõtteainet.

1 Metsa- ja puidutööstus nõuab metsateemalise dokfilmi ümber monteerimist. – Postimees 28. XII 2023.

2 Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus. Noor-Eesti, 1926.

3 „Män som hatar kvinnor“, Niels Arden Oplev, 2009.

4 „En kongelig affære“, Nikolaj Arcel, 2012.

5 „The Dark Tower“, Nikolaj Arcel, 2017.

6 Ida Jessen, Kaptajnen og Ann Barbara. Gyldendal, 2020.

7 „Valhalla Rising“, Nicolas Winding Refn, 2009.

8 „There Will Be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.

9 „Vanskabte land“, Hlynur Pálmason, 2022.