Tegijate auks tuleb kohe öelda, et kuigi kavalehel on ära trükitud mitmeid Machiavelli tsitaate, ei ole seekordne lavastus takerdunud machiavellistlike võimumängude ega ka piibli mäejutluse retoorikasse. Seda viimast olekski ehk raske teha tänapäevase Eesti publikuga, kes väidetavalt on rohkem horoskoobi-usku. Esimese kahjuks tuleb siiski öelda: puuduvad kindlad andmed selle kohta, et Shakespeare oleks Machiavellit lugenud. Kaudsete mõjutuste rubriiki jääb aga prantslasest hugenoti Innocent Gentillet’ Machiavelli ideede ründavnegatiivne tõlgendus. Gentillet on paljuski süüdi machiavellistlikust valitsejast negatiivse kujundi tekkimises ning on tõenäoline, et tema arusaam on tänapäevasele (tõenäoliselt küll mitte kumbagi autorit lugenud) vaatajale tuttavam.
Kõik eelöeldu muidugi ei tähenda, et enne teatrisse minekut peaks tingimata lugema mõlemat eelmainitud kirjatööd. Võimu ja selle kuritarvituse eri aspektide ja ilmingute teema lavastusest ei puudu, kuid selle suudab välja lugeda ka koletut kodutööd tegemata. Palju sõltub märgisüsteemist: mispoolest on inimeste elu ja saatusega manipuleeriv bordellipidaja vähem manipulaator, kui seda on inimeste elu ja saatusega manipuleeriv valitseja? Kaalukategooria on lihtsalt teine. Igal juhul näib, et tõsised ja filosoofilised arutlused hea ja halva võimu üle on ilusasti balansseeritud koomilisemat laadi vahepaladega, mis Shakespeare’ile omaselt kommenteerivad toimuva samu aspekte teisel tasandil.
Lavastuse alguses saab õige ruttu selgeks, miks Arvi Mäe mängitud hertsog ei saa ise astuda samme, mille tarbeks ta palkab Angelo (Indrek Sammul). See hertsog on ise esimene mees täiel rinnal nautima kõiki hüvesid ja rõõme, mida saab võimu võlukepikese abil endale hankida. Kes meist on sellest patust puhas, visaku esimene kivi … Jääb vaataja otsustada, kas päris lavastuse alguses kõlavad kuulutused, milliseid meiegi ajalehed avaldavad, on hertsogil ka järele proovitud.
Võimu ja selle kuritarvitamise võtmes on erakordselt põneva lahenduse saanud Angelo, kes ilmub lavastuse alguses vaataja ette kui paberikaustadega ametnik, kellest valitseja tahtmist mööda saab aga asevalitseja, kes muundub valgetes kinnastes kahtlast poliitikat teostavast tööriistast esmalt armunud narriks (miks meenus sel hetkel Ophelia kirjeldatud armuhullunud Hamlet?) ning siis tõeliseks narriks, valgete kinnastega klouniks. Võin kinnitada, et lavastuse vaheajaks kerkinud üsna pakilise iseloomuga küsimus, kas ja millal võtab Angelo oma valged kindad käest, ei olnud vaid minu küsimus. Seda enam tuleb plusspoolele kanda üllatusmoment, et ametnikukinnastest saavad klounikindad.
Hallile Angelole sekundeerib geniaalse kõrvalosaga Anne Valge, kelle mängitud sekretär võiks kuuluda iga võimumehe raudvarasse: ta püüab lugeda soove silmist ning on valmis ka öötunnil mootorrattale hääled sisse lööma, kui ülemus seda nõuab. Väga humoorikas leid on omaloodud pjedestaalilt kukkuma hakkavale Angelole suhkruvee toomine. Ütleme siiski, et kui võimu ja sellest tuge saavate tahtmiste tagajärg on neile tahtmistele ükskõik mis hinnaga järeleandmine, siis suhkruveest enam olukorra lappimiseks ei piisa.
Angelo muundumine pole aga lavastuse ainus seda laadi element, sest see, mis tegelikult lavastusele omane … on tsirkus. Rõõmsates toonides, ehtsat lusti – kindlasti tegemise ja mängimise lusti – kiirgav tsirkus. Punastest varbadest lõvipuur, mis on ka vangla. Kuid kas kaitseb see neid, kes väljas, nende eest, kes sees? Või vastupidi? Igikestvalt omas ajas tuksuvale tsirkusele viitavad madaam Liiasti (Luule Kommisarov) ning tema teenri Pompejuse (Arvo Raimo) tiigritriibulised kostüümid. Nemad on kohanejad. Kui bordellid buldooseriga maatasa tehakse, ajavad nemad oma äri edasi saunas ja massaažisalongis ja veel kuskil, sest tsirkus on rändava iseloomuga. Selliste alatiste ellujääjate kombitsad ulatuvad igale ühiskonna tasandile. Seda isegi juhul, kui kehvades oludes on vaja natukeseks ajaks läbi ajada timuka õpipoisina. Mimikri missugune! Ellujäämine on garanteeritud!
Lavastuse kontekstis on põhjust küsida, kas Lucio-sugused (Aarne Soro) paparatsod tegelikult nii väga eksivadki. Nad on pealetükkivad, ent kas pole nad mitte meie ajastu südametunnistus ja lühikroonika? Võib ju olla, et see, mida nad tagasi peegeldavad, on pisut fookusest väljas, ent lõppkokkuvõttes siiski mitte vale?
Ja siis muidugi Isabella, keda mängib südilt Maiken Schmidt. Kõik need suured ja tähtsad tõekspidamised, mida ta esitab, need kõlavad just täpselt nii, nagu need vaevalt koolipingist pääsenud neiu suust kõlama peaksidki. On erakordselt oluline, et Isabella selles lavastuses ei ole kammitsetud noviitsirüüsse, vaid kannab samasugust õrna ja unistuse-sinist kleiti nagu Julia (Kata-Riina Luide). Üks selle näidendi Isabella seisukohalt olulisemaid stseene on päris lavastuse lõpus, kus Shakespeare ei ole kangelannale enam teksti andnud. Hertsogile antud kuklavõmm paneb asjad paika.
Kuna ühes arvustuses ei mahu kõigest nagunii kirjutama ning avastamisrõõmu peaks vaatajaile ka alles jätma, siis olgu öeldud, et läbimõeldud rollilahendusi ja isuga mängitud tegelasi oli selles lavastuses mõnusalt palju. Kahest komponendist aga, mis Ugala lavastuse kui terviku seisukohalt on olulised ja millele vaataja võiks eraldi tähelepanu pöörata, ei tahaks mainimata mööda minna: Liina Undi kostüümid ja Olav Ehala muusika. Lehvikuna avanev värvikirev galerii loob omaette paleti kõigile tegelastele – Liina Undi kostüüme on ilus vaadata, need suhtlevad publikuga ja omavahel.
Farsilikule lähenemisele aitab suuresti kaasa Olav Ehala muusika, mis loob ootamatuid, ent samas ootuspäraseid põikeid tsirkusemaailma. Olgu selleks siis maharaiutud pead saatvad heliefektid (oo jaa, mustkunstnike trikid, kus naine saetakse pooleks või kohvrist tõmmatakse välja pea, mille omanik vaid pisut hiljem täie tervise juures meie ette astub jms) või mõni muu ilmestamist vajav hetk. Ei mäleta, millal viimati tabasin end mõttelt, et lavastuse muusika on filmilik. Enamasti moodustab lavastuse muusika mingi omaette seisva „asja”, mille mängima hakkamises ja vaikimises aimdub kuidagi valulikult tehnilise personali nupukeeramine. Seekord aga tuli muusika vaikselt taustaks, põrutas trummidega, kus vaja, ning lõi peaaegu et märkamatult loo kulgemisele taustaemotsiooni.
Läbi lumise ja vaikse Eestimaa pealinna poole tagasi sõites mõtlesin pikalt selle üle, miks on alati keerulisem kirjutada kiitvat arvustust lavastusele, millega võib rahule jääda ning mida julgeb ka teistele vaatamiseks soovitada. Kuidas peaks kuvama positiivset kuvandit, nii et võltsilt ei kõlaks? Seekordne Ugala lavastus teeb skoori 3 : 0 Ingo Normeti ja tema meeskonna kasuks. Kui lugu ütleb lavastajale pärast mitmekordset lavastamist ikka veel midagi, võib arvata, et dialoog ei ole päädinud, vaid kestab – ja see paistab ka saali. Tahaks väga uskuda ja loota, et lavastus, mis sobiks isegi Stratfordi The Royal Shakespeare Theatre lavale, ei kao Viljandis kiirelt unustusehõlma ega lõpeta publiku nappuse tõttu kuulsusetult oma lavaelu. „Mõõt mõõdu vastu” väärib vaatamist, see pole järjekordne kurioosum kuskil depressiivses väikelinnas.