XXVII Haapsalu vanamuusikafestival 23. – 26. VII. Korraldaja muusikaühing Studio Vocale. Esinejad Haapsalu Festivali Barokkorkester ja Voces Tallinn (dirigent Toomas Siitan, harfil Andrew Lawrence-King, solistid James Gilchrist, Maria Valdmaa, Katariina Heikkilä, Risto Joost, Alvar Tiisler), barokkorkester Arte dei Suonatori ja Uku Joller, Paolo Pandolfo, ansambel Floridante, Tuuli Lindeberg ja Eero Palviainen, Vox Clamantis (dirigent Jaan-Eik Tulve, kandlel Anna-Liisa Eller) jt.

Kolme nädala jooksul kolm muusikafestivali: „Klaaspärlimäng“, Pärnu muusikafestival ja Haapsalu vanamuusikafestival. Kui palju on riike, kes võivad praegu endale sellist luksust lubada? Võib-olla ei ole Eesti ainuke, küll aga kindlasti üks vähestest, kes tänavusel koroonasuvel sellise saavutusega hakkama on saanud. Ja ega seegi ole tavaline, et Eestis toimuv festival (täpsemalt siis Pärnu muusikafestival) leiab kajastamist nii BBC Music Magazine’is kui ka Frankfurter Allgemeines. Sama kõrgel tasemel käsitlemist väärib ka XXVII Haapsalu vanamuusikafestival, kuhu hoolimata keerulistest reisitingimustest olid kohale jõudnud maailmanimega esinejad välisriikidest. Liigutav oli kuulda kontsertide lõppedes mitme muusiku tõdemust, et see oli nende esimene esinemine pärast karantiini ja et midagi sellist ei oleks saanud mujal Euroopas toimuda. Inglast James Gilchristi ei heidutanud isegi kodumaal ees ootav kahenädalane eneseisolatsioon – niikuinii on järgmise kontserdi kuupäev teadmata. Ühe muudatuse pidid festivali korraldajad siiski tegema: tulemata jäi inglise vanamuusikaansambel Tenebrae Consort, mis asendati Vox Clamantisega.

Esituste värskus

Eelmises Sirbis tõstatas Marta-Liisa Talvet „Klaaspärlimängu“ puhul küsimuse, miks domineerivad kontsertidel ühed ja samad heliloojad (mõeldes siin ennekõike Mozartit ja Beethovenit). Haapsalu festival on alati silma paistnud sellega, et kuulajate ette tuuakse vähetuntud muusikat või tuntud muusikat eba­tavalises seades. Sel korral olid Tuuli Lindeberg ja Eero Palviainen võtnud kavva prantsuse õukonnalaule ilmselt enamikule publikule täiesti tundmatutelt heli­loojatelt (kui Eurovisionile pahaaimamatult tunnusmeloodia andnud Marc-Antoine Charpentier välja arvata). Ka Poola orkester Arte dei Suonatori ja meie Floridante avardasid kuulajate teadmisi barokk- ja renessansiaja heliloojatest. Haapsalu festivali suurim tugevus ongi vabameelne suhtumine esitusse, mida hästi sobib iseloomustama ühe praeguse aja parima gambamängija Paolo Pandolfo arvamus, et „vanamuusika pärand kombineerituna värskete improviseerimisoskustega võib saada lääne muusikatraditsiooni tulevikule võimsaks inspiratsiooniks“. Sellist värskust õhkuski Pandolfo kontsertidest, kus ta kandis ette kõik Bachi tšellosüidid. Süidid on küll väga tuntud, aga viola da gamba’l kõlasid need justkui uued teosed. Gamba on keeruline instrument ja keskpärase mängija käes võib see igavalt ja kuivalt kõlada. Pandolfo ekspressiivne mäng tõi aga pillist välja täiesti ootamatuid helisid: kord kõlas see kui kitarr, kord kui džässkontrabass, siis jälle laulvalt nagu viiul. Üks põnevamaid võtteid oli kahes sarabandis pizzicato kasutamine, mis andis neile erilise sooja värvi. Pandolfo virtuoossus ja pillikäsitlus on erakordne ning tema esitus väga veenev, vaid courante’id oma meeletus tempos segunesid kirikuakustikas üheks suureks kõlamassiks, kus ei olnud noote enam võimalik eristada.

Ansambli Floridante kontsert hispaania ja itaalia renessansiaja loomingust oli samuti hea näide värskest vanamuusika tõlgendusest. Ansambliga koos esinenud lauljal Kadri Tegelmannil on äärmiselt ilus tämber, selge ja vähese vibraatoga toon, tema väljendusrikas, kohati šansoonilik esituslaad ja imelised piano’d on märkimisväärsed. Kuigi enamik laule oli seotud une teemaga, ei teinud need laulud uniseks. Oma osa oli kindlasti ka värvikal instrumentaal­saatel – omapärase kooskõla moodustasid näiteks gamba pizzicato ja klavessiin, Villu Vihermäe gambamäng andis mõnele loole aga lausa džässiliku tunnetuse. Floridante kontsert tõestas, et vanamuusika esitamise võimalusi on tohutult ning selle instrumentaariumis peitub veel palju avastamata maad – kas või ajastu pillide ebatraditsioonilises kasutamises, näiteks eesti rahvalaulude saateks või esitamiseks. Nii oli Kristo Käo seadnud teorbile ja gambale kaks Muhu unelaulu, mis jätsid väga südamliku ja siira mulje. Kadri Tegelmanni esituses kõlas ka kolm eesti rahvalaulu, kuid need mõjusid minu meelest kontserdil häirivalt – rahvalauludes rütmi muutmine sõna vältuse järgi võttis neilt eheduse ja võlu ning need mõjusid mingil määral kerglaselt.

Kaunis harmoonia

Tuuli Lindebergi ja lautomängija Eero Palviaise kava XVII sajandi prantsuse õukonnalauludest oli väga terviklik, lood esitati attacca, nii et kohati oli raske märgata, millal üks laul lõpeb ja teine algab. Monotoonsust aitas vältida kontserdi keskpunktiks olnud XX sajandi autori Valentino Bucchi teos „Lettres de la religieuse portugaise“, kus vastandina kogu kava vaoshoitusele ja õrnusele näitas Lindeberg oma jõulist külge.

Arte dei Suonatori jäi meelde oma noore, aga mängulaadilt küpse koosseisuga ja suurepäraste solistidega. Eredaks kogemuseks oli Justin Blandi virtuoosne mäng barokktrompetil, millel ta esitas Johann Wilhelm Herteli trompetikontserdi. Eestlaste vaatenurgast oli meeldiv, et kavva oli võetud siinmail tegutsenud Johann Valentin Mederi motett „Jubilate Deo“ bassihäälele, trompetile, viiulile ja basso continuo’le. Juba teose koosseis on omapärane, sama võib öelda ka vokaalpartii kohta – ülimalt melismaatiline vokaalide i ja e peal, mida madalas registris ei ole sugugi kerge laulda, aga millega Uku Joller suurpäraselt hakkama sai.

Vox Clamantiselt ilmus äsja uus plaat „The Suspended Harp of Babel“ Cyrillus Kreegi loominguga, millele juulikuises BBC Music Magazine’is on antud väga kiitev hinnang. Nüüd sai sama muusikat kuulata elavas ettekandes, ilmselt küll koroonatingimustele natuke kohandatult. Plaadil on instrumentaalvahemängudes kaas­tegevad nyckelharpa-mängijad Marco ja Angela Ambrosini ning Anna-Liisa Eller kandlel. Kontserdil oli kogu instru­mentaalosa Elleri kanda, peale kandle musitseeris ta ka plokkflöötidel ja torupillil. Kreegi mahukast koorilaulu­loomingust on kooride püsirepertuaari jõudnud kümmekond pala, mille puhul rõhutatakse helilooja oskuslikku polüfoonia kasutust. Vox Clamantise kavas olnud teosed (Taaveti laulud, õigeusu õhtuliturgia osad ja rahvakoraalide seaded) olid aga vastupidi väga läbipaistva faktuuriga ning võlusidki oma lihtsuse ja kauni harmooniaga, mille mõjuvust lisas madal bassipartii.

Lõpetuseks veel avakontserdist. Seekord algas festival kulminatsiooniga: esimesel õhtul tuli ettekandele üle kolme tunni kestnud Händeli oratoorium „Jefta“. Bachi, Händeli, Monteverdi suurteosed ja nende n-ö kvaliteedi­märgiga ettekandmine on kujunenud Toomas Siitani spetsialiteediks, nii ka sel korral. Haapsalu Festivali Barokkorkester ja kammerkoor Voces Tallinn olid oma filigraanselt välja töötatud partiidega tipptasemel. Solistide ansambel eesotsas Jefta rolli laulnud James Gilchristiga oli esinduslik ja pakkus äärmiselt nauditavaid tõlgendusi. Gilchristi esitatud traagiline aaria „Open thy marble jaws“ liigutas kindlasti kõiki hingepõhjani. Kiitma peab Alvar Tiislerit, kelle esitatud „Pour forth no more unheeded pray’rs“ oli üks õhtu tipphetki. Erilise ebamaise iluga tõusis esile Risto Joosti ja Maria Valdmaa lauldud „These labours past“. Kindlasti peab eraldi ära märkima Joosti suurepärast ansamblitunnetust kogu kontserdi vältel.

Ei ole kahtlust, et kõik osalejad – nii kuulajad kui ka muusikud – said sellel festivalil erakordse muusikaelamuse osaliseks ja lõpuks jäi kummitama Vox Clamantise kontserdil lisapalana kõlanud Cyrillus Kreegi „Kui suur on meie vaesus“, millele mõttes lisasin lause teise poole „ilma muusikata“. Elava muusikata.