Ka mina küsin mõnikord, miks toetavad poliitikud kõigist võimalikest tihti hõredaimat ja kallutatumat ajalooesitust. Andrus Ansip sidus Tõnismäe sõjaohvrid, kelle hulgas oli mittevenelastest medõdesid, kõige solvavamate väljamõeldistega, mida meenutatakse jätkuvalt. Venemaa ja Lääne vastasseisudes esiritta trügimine pole kindlasti Eestis huvides.
Näiteks Mart Laari naaberriigi peaministri korduv võrdlemine Hitleriga mõne USA lehe veergudel on Eesti asendit arvestades provokatsioon. Laari egotrip või isiklik kättemaks (kuuldavasti on Venemaa korduvalt vetostanud Laari kandidatuuri mõne positsiooni taotlemisel rahvusvahelisel areenil) ei anna veel aga luba kahjustada Eesti riigi alushuvisid. Mati Hindi artiklit on võimalik retooriliselt kahtluse alla seada. Kuid kindlasti pole võimalik tühistada selle olulist sõnumit Eesti poliitika tegemise viiside kohta.
Selle mitteprofessionaalsus sundis isegi meile väga sõbraliku naabri Soome presidenti 2008. aasta sügisel Eesti välispoliitika stiili hoiatavalt kommenteerima, soovitades meil mitte jääda traumade vangi. Vastuseks esitatud president Ilvese repliik Soome TV-le osutas, et meil on raskusi ka sõprade eraldamisel vaenlastest. Sven Mikser tembeldab üle-eelmises Sirbis Hindi peaaegu et provokaatoriks, sest too olevat väitnud, et Eesti arvamusliidrite arvates „natsid ja natsi-Saksamaa ei olnudki nii halvad”. Mõned meie arvamusliidrid ja juhtpoliitikud, kes pole valmis loovutama sentimeetritki võitluses kommunismi hukkamõistmise eest, näivad seda väidet oma süüdimatusega siiski kinnitavat. Eesti mainele ei tule kindlasti kasuks, kui Saksamaa tolliteenistus (ka siis, kui hiljem otsuse tühistab) arestib Mart Laari Eesti leegionäre heroiseeriva raamatu.
Osutan David Vseviovile, kelle arvates Laari koostatud Eesti leegioni albumit ei saa küll süüdistada fašismi heroiseerimises, kuid raamat annab sõjast täiesti vale ettekujutuse, sest 90% raamatu piltidest on kujutatud naeratavaid inimesi. Kas sõda on pidu? Sõda oma olemuselt on veri, viletsus, surm, kannatused, õnnetused.” Miks peab Eesti noorte surmasõitu natside lippude all kaunistama? Meie poliitikute suhtumisest kõneleb ka Eesti Vabariigi patronaaži all ja kaitseministrite kiidulaulu saatel toimuv Erna retke tähistamine. Olen probleemi korduvalt tõstnud ja kuulnud vaid küünilist kriitikat, et ei lausu midagi uut ja „kordan ennast”, lisaks veel vihje, et olen kellegi „teenistuses”.
Kordan end siinkohal meeleldi veelkord, sest Erna retke võltsiv ülistamine ei käi kokku ajaloolise hinnanguga, et sõja vallapäästmine oli baasosa natside kuritegudest. Eesti tänase kaitseväe seostamine Ernaga kahjustab Eesti riigi mainet ja täiesti asjatult ka suhteid Venemaaga. Erna kodulehel esitatud Erna ajalugu ei saa nimetada teisiti kui võltsinguks (määravad tõsiasjad on asendatud otseste valeväidetega). Minister Jaak Aaviksoo nõustajad teevad Eesti riigi tippametnikule karuteene, kui lasevad tal kõnedes väärteabe alusel Abwehr’i missiooni ülistada. Natukegi ajalugu tundvad juhtpoliitikud (Eesti tipp-poliitikute seas on tosinkond ajaloolast) teavad ju, et Erna nime kandnud diversioonigrupi missioon oli osa natsi-Saksa vallutusretkest. Selle eesmärk oli varustada armeegrupp Nord juhistega, et see võiks maa pealt pühkida Peterburi.
Tõsi, Nõukogude okupatsioon paiskas enamiku ernalastest Abwehr’i käte vahele, kes nad luureks ja diversiooniks välja õpetas. Kuid Erna diversantide suhtes kehtib vaid osaliselt Mikseri õigustus inimestele, kes „okupantide käe läbi pere või kodu kaotanuna haarasid instinktiivselt relva”. Paraku tegi nii mõnigi Erna juhtidest ja organiseerijatest karjääri natside poliitilises politseis ja langes kurjategijate kilda. Erna eestvedaja aga osutus NKVD innukaks kaastööliseks, kelle hingel on paljude relvavendade ja nende perekondade hukkumine.
Kui aluseks on natside sõjakäigu tingimusteta hukkamõist, ei ole võimalik heroiseerida ühte selle kõige edukamat diversiooni. Noorsoo ajalootundmise arendamise ja moraalase kasvatamise vaatenurgast on Erna retke esiletõstmine diversioon Eesti demokraatlike väärtuste vastu. Lisaks annaksin ma Eesti kaitseministrile nõu valida oma esinemise foorumeid. Ajakirja Kultuur ja Elu viimases 2008. aasta numbris seisab Aaviksoo artikkel kõrvuti kirjatööga, kus kategooriliselt eitatakse Karl Linnase, Ain-Ervin Mere jt kuritegelikku koostööd natsidega ja ülistatakse neid tublide Eesti ohvitseridena. Miski ei väära tõsiaja, et koonduslaagrite ja poliitilise politsei juhtivate tegelastena on nad sõjakurjategijad.
Ootuspäraselt peaksid eestlased, kel pole lootustki võidukaks sõjaks, väärtustama rahu. Püüdes leida põhjusi, miks meie noorsugu on meelestatud üsna sõjakalt, tuleb arvestada neid seiku, millele osutab Mati Hint. Et Eesti noored näevad sõja ja rahu probleeme teises valguses kui nende Euroopa eakaaslased, kinnitavad sotsioloogide uuringud. Eesti noorte sõjakus ja samal ajal demokraatia madal väärtustamine on ka Eesti eurosaadiku, Eesti Lastekaitse Liidu presidendi Katrin Saksa hiljutise artikli teemaks (vt Haridus 2009, nr 1-2).
Viidates Eesti, Soome ja Venemaa põhikooli õpilaste seas läbi viidud küsitlusele, kirjutab Saks, et kuigi kõigi kolme riigi rahva kannatusi viimases sõjas mäletatakse, väärtustavad noored rahu erinevalt. Elu sõdadeta oli soomlastel ja venelastel vastavalt 2. ja 3. kohal, aga eestlastel alles 14. Raske ütelda, milline on täpne seos ajaloo käsitlemise ja demokraatia väärtustamise vahel, aga see on kindlasti olemas. Eurobaromeetri andmeil on eestlased üsna leiged demokraatia kui väärtuse suhtes. Euroopa keskmisest peavad eestlased demokraatiat palju vähem tähtsaks ja vaid 17 protsenti peab seda väärtuseks. Milles on asi, küsib Saks, kas me ei suuda veel või enam demokraatiat väärtustada, ning nendib: „Nii madala numbri taustal on kära, mis Eestis tehakse demokraatia puudumise üle Venemaal, üsna koomiline”. Saks muretseb samade asjade pärast kui Hint.