Arlekiin: Jah, me oleme lollide kuningad.

Colombina: Milliste lollide?  

Arlekiin: Selliste nagu Hector Rufus. Ta on üks  selle maailma vägevaid [—] ja ometi pole ta midagi muud, kui meie varustaja ja laoülem. [—] Me oleme tänamatud, laisad ja pirtsutavad litsid, kes võtavad küll raha, kuid ei paku selle eest mitte midagi, ning oh imet – keegi ei julge meid korrale kutsuda! See aga muudab meid veelgi ülbemaks. [—] See, mida teeb või ütleb Hector, pole oluline. Ta ei saa ka ise aru, milleks ta meid peab. Ta ei mõtle sellele. Tsiviliseeritus on ta aju blokeerinud nagu tamm jõe, ja ei lase tal endalt  küsida – milleks ma neid loodreid toidan? Mis ma selle eest saan?  

Pierrot tormab ringi nagu hull ja otsib kahtkümmet  kilo kala, mida tal on vaja oma uue kunstiprojekti tarvis. Arlekiin naerab Pierrot’ üle: Lihtsameelsus on suur trump. Ma kadestan vahel Pierrot’d ja teisi temataolisi, kes suudavad jäägitult uskuda oma isiku hädavajalikkusse. Minul pole selliseid illusioone.    

Teise kolmnurga moodustavad külainimesed: lossi väravavalvur Hans (Eduard Salmistu), tema tütar Lota (Liisa Aibel) ja viimase kihlatu  Robert (Velvo Väli). Nende liin jääb lossiasukate omast märksa nõrgemaks. Nad on lihtsad ja harimatud, nende eristamiseks lossirahvast on nad pandud rääkima mingit arusaamatut murrakut, mis kõlab koledasti ega toimi. Lavastuse alguses räägivad Arlekiin ja Colombina omavahel prantsuse keeles ning ekraanil jookseb tõlge – minu arvates kahe paralleelmaailma eristamiseks sellest täiesti piisanuks. Pigem oleks oodanud selgemat diferentsi  kahe kolmnurga liikumises ja omavahelises primaarse tasandi suhtluses. Nüüd on eristus peaaegu puhtkeeleline ning see juhib tähelepanu oluliselt kõrvale. Idee ja teksti järgi paistab ka, et vahimajakese kolmnurk on mõeldud pigem huumorinurgakesena põhiliini kõrvale, aga nali eriti välja ei tule.  

Lisaks kahele kolmnurgale tegutseb laval sülfiid Natali Lohu ja Maarika Mesipuu esituses. See „monoduett” või „stereosoolo” juhatab  vaatused ja stseenid sisse ja välja, nähtavalt nähtamatult. Sülfiid on pärit sajandite tagant, kui lossis tegutses alkeemialabor, kui draakon õgis oma saba ning maag nuputas kulla valemit ja keetis elueliksiiri. See tekst, mis sülfiidi suust tuleb, on küll esitatud arusaadavas keeles, kuid selline metatekst ei toimi lavastuse kontekstis kohe üldse: Punane kui kinaver, draakoni veri, millega võis arstida pidalitõbe! Sa tundsid järgnevusi. Varesest pidi saama paabulind,  paabulinnust sündima luik, kes sureb samuti, ning tema verest tõuseb õhku igielav fööniks. [—] Oma elemendi hülgasin ma juba ammu, ehkki sinu kadumisest saadik, maag, on aeg minu jaoks seisnud ning olevik on omandanud lõpmatuse tunnused. [—] Kimmerimaa varjud katavad retordi oma tumeda vaibaga ja sa leiad selle sisemusest tõelise draakoni, sest ta õgib oma saba. Ja nii edasi, bla-bla-bla.

Lugedes näidendi teksti, leiab sülfiidi ja teiste tegelaste tekstide vahel mitmeid haakumisi,  haaratakse üksteise sõnadest kinni, paralleelmaailmad on kohati väga lähestikku. Teatris see aga välja ei tule. Ei teki tunnet, et kolm liini liiguvad enam-vähem samal territooriumil. Näidendi autori Andrus Kiviräha sõnul räägib näidend „kunstniku rollist ühiskonnas, maailmast, mis on jagunenud nähtamatute vaheseintega getodeks”. Sulev Teppart on muutnud vaheseinad vägagi nähtavaks. Arlekiin ja Colombina on liiga sümpaatsed  ega anna ülejäänud tegelastele võimalustki esile tõusta. Vahimajakese perekond jääb lossielanikest valgusaasta kaugusele, sülfiid oma paatosest murduva häälega ei asetu samuti teistega kuidagi suhtesse.       

Muidugi, näidendi idee on iseenesest väärt: usun, et tänapäeva inimesed elavadki grupiti paralleelmaailmades, millel pole üksteisega peaaegu mingit kokkupuudet, aga see idee „Papagoide päevades” (vähemalt selles lavastuses) välja ei tule, need maailmad on üksteisest liiga püüdlikult eristatud. Ainuke mõjuv grupp on „lollide kuningad” ja julgen öelda, et ülejäänud tegelased ei anna loole midagi juurde. Lossikolmnurk on lihtsalt nii „päris”, ma usun neid inimesi ja hoolin nendest, naudin ka väga nende kolme näitleja mängu. Lavakunstnik on muidugi pingutanud, et maailmade paralleelsus välja tuua: keset publikut paigutatud catwalk, kus kõik tegelased lavastuse alguses ja lõpus koos mõned tiirud teevad, suur ekraan laval, mille taga ühe maailma esindajate dialoogi ajal teine maailm varje heidab.  Jällegi: idee on täitsa olemas, aga kahjuks ei käivitu. Võib-olla oleks pidanud selle lavastusega veel töötama, võib-olla oleks lavastaja pidanud olema paindlikum: etendust jälgides jääb mulje, et lavastaja liiga kindel kontseptsioon sööb lavastusel hinge seest, õgib seda nagu sülfiidi draakon oma saba. Siiski ei jooksnud see lavastus mul päris mööda külgi maha. Avastasin kaks näitlejat, kelle rolle nautisin ja nüüd põnevusega uusi  ootan. Tarvo Sõmerat olen vähe laval näinud ja ta on mulle sõna otseses mõttes „uus”. Ülle Lichtfeldti olen varem näinud küll, aga esimest korda leidsin temaga kontakti: mind on alati häirinud, kuidas Lichtfeldti enda karakter on rolli omast üle, aga seekord seisab laval tõeline Colombina, varvastest pealaeni oma rollis ning üleni usutav ja tõeline.    

Ka ei jookse kunagi mööda külgi maha Kiviräha tekst. Näiteks need Arlekiini sõnad: Pole vahet šarlatanil ja geeniusel, kelmil ja ausal mehel. Võib-olla oli see, mida ma lugesin, jumalik tõde, võib-olla lolli sonimine – meie ei mõista seda  nagunii. Ja kas me siis siia keldrisse tõde otsima tulime, kullake? Me ei vaja tõde, vaid veini! Aga sellest lavastusest ei leidnud ma küll õieti tõde ega veini. Kõik peale lossiliini jäi mõistetamatuks „jumalikuks tõeks” või „lolli sonimiseks”. Samamoodi võib see arvustus olla lolli sonimine, kuigi, kui ma enda tõsiseltvõetavuses kahtlen, saan jälle kavalalt enda lolli staatusest päästmiseks Arlekiini tsiteerida: Omal kombel fanaatik on ka kõige tavalisem  inimene, kes ei oska kahelda. Ta on fanaatiliselt kindel oma käibetõdedes ja iseendas. Ta on sirgjooneline ja aus. Lühidalt – ta on loll. Khm, jaa, nii nende „Papagoide päevadega” siis läks. Ei olnud päris see, mida ootasin. Näiteks arvan, et isegi see arvustus siin on rohkem komöödia dell’arte, kui on seda kõnealune lavastus (kordan: räägin oma ootustest, mitte sellest, mis see lavastus „pidi” olema, „antikomöödia” ei tekita just üheseltvõetavaid ootusi)  ja, mis põhiline, arvan, et teater võiks rohkem järgida lihtsat eksistentsialistlikku põhimõtet olla see, milleks ta ennast teeb. Kui lavastuse olemus eelneb tema eksistentsile, jääb ta vahendiks, millel on kõik vajalikud karakteristikud, aga puudub hing. Seinad pole ehitatud ainult paralleelmaailmade, vaid ka lava ja publiku vahele. Täiuslik võõrandumine – kui see oligi eesmärk, siis kõik õnnestus. Ilmselt siiski ei olnud.