Veebruari keskpaigas toimus Tallinna ülikoolis konverents „Ärevad ajad: populism ja rahulolematus demokraatiaga“ („Angry Times. Populism and Democracy Discontent“), kus astus üles ka prantsuse poliitikauurija Yves Mény. Mény arvates oleme jõudnud ajajärku, kus kõik muutub. Võimalik, et me läbime perioodi, mis on sarnane, kuid kraadi võrra kangem XIX sajandi lõpul aset leidnud muutustega.
Ütlete, et muutused on kõikehaaravad, aga asetate need siiski sajandite ja aastatuhandete taha ulatuvasse narratiivi. Te ei pea tänapäeva poliitilise süsteemi kriisi epohhi loovaks, vaid hästi unustatud vanade pingete transformatsiooniks. Palju sellest, mis nüüd sünnib, on näiteks võrreldav ajaga, mil Rooma vabariik langes?
Kardan, et me ei suuda leiutada kuigipalju uusi lahendusi probleemidele, millega inimkond on olnud vastakuti juba tuhandeid aastaid. Üks halvemaid asju, mille kreeklased on meile pärandanud, on autohtoonia. Ateenas leiutati müüt jumal Hephaistosest, kes üritas vägistada Ateenat, kes oli neitsi. Jumal oli sellest väljavaatest sedavõrd erutunud, et tema sperma langes maapinnale. Maast sündis uus inimene, Erechtheus, keda hakatakse pidama Ateena linna loojaks. Autohtoonia on osa kreeka mütoloogiast: tõeliseid kodanikke pole võimalik leiutada või luua, nad kasvavad maapinnast, mullast. Kui sa pole kasvanud maapinnast, siis pole sa kodanik, sind jäetakse välja. Sisse ja välja arvamise printsiibid on juba olemas kreeka mütoloogias, meie pole neid välja mõelnud. Oleme ehk seda ideed moderniseerinud, lähenemisviisi keerukamaks muutnud, aga tegemist on küsimustega, mis on inimeste mõtteis mõlkunud inimkonna algusaegadest peale.
Tallinnas te rääkisite rahva tahte ja suveräänsuse konfliktist liberalismiga, mida siinses kontekstis võiks ilmselt määratleda avatusena, ühiskonna või riigi võimena lubada endasse teisi, mujal sündinuid teistsuguseid inimesi. See on uuem uusaegne nähtus, vastuimpulss enamusdemokraatlikule suveräänsusele.
Me ei tohi unustada, et algselt ei seostatud liberalismi üldse demokraatiaga. Liberalism oli antidemokraatlik reaktsioon. Liberalism tähendab igat sorti instrumente, protseduure, reegleid, millega üritatakse rahva võimu ja tahet piirata. Mitmed esimeste konstitutsioonide koostajad said aru, et rahvas massi või jõuguna võib osutuda väga ohtlikuks. Prantsuse revolutsiooni puhul prooviti kümne aasta jooksul läbi kõik võimalused. Meie esimene põhiseadus imiteeris vägagi Ameerika konstitutsiooni, mis on täis pidurdus- ja tasakaalumehhanisme, selle vahega, et presidendi asemel oli meil endiselt monarh, kuigi konstitutsiooniline monarh. Aga see ei pidanud vastu, rahva võim jäi peale.
See niinimetatud rahva võim oli Pariisi kliki võim ülejäänud riigi üle. Seejärel leidis aset revolutsiooni äärmiselt verine faas – rahva nimel viis väike radikaalide grupp, kes liikus vastuvoolu ja üritas iga hinna eest oma tahet läbi suruda, läbi mõeldavaist veriseima revolutsiooni. Lõpetasime Bonaparte’i autoritaarse režiimiga, mida elanikkond aktsepteeris, olles revolutsioonist tüdinud. Võimule pääses teatud sorti populistlik autoritarism: kuigi valimisi ei toimunud, viidi läbi plebistsiite, millega meessoost rahvastiku osa sai võimule väljendada oma toetust. Meie süsteemi õiguspärasus seisneb arusaamas, et rahvas on suveräänne, kuid samal ajal tasakaalustavad seda „pidurid ja vastukaal“, enamuse võimu, mõõdukuse jm printsiibid. Leidsime tasakaalu, kuid me ei jõudnud kunagi lõpliku lahenduseni nende kahe jala vahelises tasakaalus.
Kas üleilmastumine on uus või hästi unustatud vana nähtus?
Esimene globaliseerumine XIX sajandi lõpul oli teistsugune. Struktuurilt on sarnasus tänapäevaga ehk suur, aga maailma kontrollisid siis neli-viis suurjõudu: Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Saksamaa. On üks statistiline tõik, millele ma alati osutan: Ameerika Ühendriikidel oli enne I maailmasõda 12 saatkonda. Üleilmastumine on loonud teatud katkestuse, puhtalt riikliku poliitika kõrval peab arvestama teguritega, mis on üha vähem riiklikud. Ka Donald Trump peab leppima tõsiasjaga, et ta ei suuda suruda oma tahet peale kogu maailmale, ta sõltub rahvusvahelistest lepetest, kaubanduslepetest, vajadusest leida kompromisse naabritega jne. Kõige silmatorkavam näide siin on muidugi Euroopa Liit, kus enamik otsuseid, ka kõige tähtsusetumad, on mõjutatud ELi regulatsioonidest, mille 27 liikmesriiki on vastu võtnud. Suurbritannia väljaastumine Euroopa Liidust on teatud mõttes katse riiklikku ja sellest üle ulatuvat poliitikat taas kattuma panna.
Nii Donald Trump kui Boris Johnson on reaktsioonilised poliitikud. Kas sellised reaktsioonid ohustavad kogu süsteemi stabiilsust?
Ma ei arva, et Johnson kujutab ohtu süsteemile. Aga Trump küll, eriti siis, kui ta tagasi valitakse. Tagasivalituna ja taas kandideerimise vajadusest vabana võib tal tekkida kiusatus olukorda maksimaalselt ära kasutada. See võib osutuda riskantseks nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. USAs on pinged viidud äärmuseni, seesugust polarisatsiooni pole viimase sajandi jooksul nähtud. Rahvusvahelisel tasandil on riskid samuti suured, sest USA on olnud maailmapolitseinik ning Trump võib küll ka politseinik olla, aga seda üksnes omaenese eesmärkidel, mitte selleks, et olla tagatiseks globaalsele tasakaaluseisundile. Läänemaailmas tekkinud lõhed annavad suure tegutsemisruumi Hiinale.
USA presidendi ennustamatu käitumine on tugevas kontrastis Hiina rahuliku, madala profiiliga, kuid äärmiselt efektiivse tegutsemisviisiga. Kui Hiinas just ei toimu riigisisest revolutsiooni, poliitilist muutust, ei näe ma, kuidas maailm suudaks selle äärmiselt efektiivse buldooseri peatada. Kontrast Hiina ja India vahel on eriti suur. 20 aasta pärast on Indias rohkem elanikke kui Hiinas, aga India on endistviisi sisemise selguseta, puudub võimuisu, mis on tuntav Hiina puhul. Kiirus, millega Hiina muutub, on tohutu. Haigla, mis ehitati kümne päevaga, on vaid üks näide, milleks hiinlased on võimelised. Hiinlased rõhutavad, et enne USA ja Prantsusmaa revolutsioone oli 80 protsenti rahvusvahelisest kaubandusest Hiina kätes. Nende eesmärk on samasse olukorda naasta.
Hiina on omaette maailm ja saab näha, kas ta on ekspansionistlik sarnaselt lääneriikide ja liberaalse ideoloogiaga. Võib-olla tahab Hiina midagi muud. Aga tahaksin naasta lääne poliitiliste süsteemide ees seisvate katsumuste juurde. Proportsionaalsed süsteemid võivad välja näha nõrkade ja komplitseeritutena, aga näivad olevat populismile vastupanuvõimelisemad. Kas see, mis sünnib praegu majoritaarsete valimissüsteemidega USAs ja Suurbritannias, ja mida me Saksamaal ei näe, on seletatav erinevustega valimissüsteemides?
Olen palju aastaid elanud Itaalias, kus poliitiline süsteem on täielikus kaoses, kuid sellegipoolest usun, et Itaalia poliitiline süsteem osutab populismiohule suuremat vastupanu kui näiteks Prantsusmaa. Itaalia süsteem on väga keeruline, veto-punkte ja populismivastaseid tõkkeid on nii palju, et populistlikul juhil oleks raske riiki üle võtta. Majoritaarsetes süsteemides saadakse kõik enda kätte, kui asi nii kaugele on jõudnud. Läbi võidakse kukkuda aasta aasta järel, näiteks Prantsusmaa süsteem on seni Marine Le Penile vastu pannud. Kui kaua see kestab, seda ma ei tea. Kui prantslased peaksid meelt muutma, siis võib-olla kahe aasta pärast hääletavad nad mitte Le Peni poolt, vaid Emmanuel Macroni vastu. Nii nagu nad hääletasid François Hollande’i vastu, hääletasid nad Nicolas Sarkozy vastu. Hollande’i ei valitud tema heade omaduste pärast, vaid sellepärast, et rahval oli Sarkozyst kõrini. Nii on majoritaarsed süsteemid tugevad ja nõrgad ühtaegu. Kardetavasti on nad tänapäeva oludes tõesti nõrgemad.
Kas ja kuivõrd moraalitu globaliseerunud kapital õõnestab poliitiliste süsteemide legitiimsust?
Vaja läheb poliitilise eliidi väga tugevat jõupingutust selle kontrolli all hoidmiseks. Sellest vaatenurgast on populismil kui vastuhakul ja mässul kasulik roll, sest omapäi ei suuda poliitikud rahvusvahelist kapitali oma kontrolli alla saada. Puudub piisav konsensus. Näiteid on küllaldaselt. Kui tahta kontrolli alla saada suuri tehnoloogiafirmasid, Google’it jt, ning öelda, et pole lubatav mitte maksta ettenähtud makse riigis, kus nad tegutsevad, oleksid Euroopa Liidus Iirimaa ja Holland kohe selle vastu. Tõsiasi, et maksuküsimustes võib üks riik panna veto ülejäänud 26 liikmesriigi otsusele, osutab nõrkusele. Ilmselt mitte juhuslikult pole läinud nii, et majandus on küll täiesti europaniseeritud, kuid teatud valdkonnad on jäänud riikide prerogatiiviks, näiteks maksupoliitika. Ja kui valijad ei avalda tugevat survet, ei juhtu mitte midagi.
Rändeküsimuses seevastu on valijate surve mõjuv ja tuntav, ehkki võib-olla mitte selline, nagu on soovitav. Kas Lääne-Euroopa perspektiivist pole tegemist ülepaisutatud probleemiga?
Me oleme väga kummalises olukorras. Ühelt poolt häirivad inimesi saabuvad migrandid, kes ei jaga samu väärtusi ega kombeid. Inimesed on saanud väga pahaseks, eriti kuna poliitika on liikunud klassiprobleemide juurest järjest enam identiteediküsimuste juurde – siin jõuame ringiga tagasi kreeka autohtoonia juurde – aga samal ajal vajavad Euroopa riikide majandused meeleheitlikult tööjõudu ja uusi töökäsi, selleks et aidata taastuda oma demograafilisel tasakaalul. Itaalia rahvastik kahanes eelmisel aastal 150 000 inimese võrra ja on samas tempos vähenenud juba mitu aastat. Hoolimata migrantide saabumisest Itaalia rahvastik väheneb. Nii oleme vastamisi paradoksiga ning ainus viis sellest üle saada, on loobuda ideest, et selleks et olla hea Itaalia või Prantsusmaa kodanik peab olema valge, katoliiklane jne. Rahvad, nagu rõhutas Benedict Anderson, on kujutletud kogukonnad. Meil on seni olnud kujutelm rahvast, mis põhineb homogeensuse, sarnasuse ja samasuse eeldusele. Me elame läbi mitte üksnes majanduslikke ja tehnoloogilisi muutusi, vaid muutub ka meie mõttemaailm. See on palju keerulisem. Kui minna näiteks tagasi renessansiaega ja lugeda rändurite reisikirju, siis kasutavad nad Euroopa piirkondadest kõneledes kõikvõimalikke stereotüüpe – nagu need on olemas ka tänapäeval. Stereotüübid ei kujuta endast midagi uut. On väga huvitav lugeda selliseid asju XIV sajandi ürikutest.
Rääkides kujutletud asjadest: kujutlused apokalüpsisest on muutunud üha tungivamaks – mõtlen keskkonda, kliimasoojenemist. Kas siin on tegemist sama kaliibri murega nagu kapitali ja rände puhul?
Usun, et tegemist on iselaadse probleemiga. Laialdaselt arvatakse, et kaks eelmist on lahendatavad poliitiliste meetmetega, kuid globaalne soojenemine kujutab endast eksistentsiaalset ohtu. Tegemist on seninägematu kombinatsiooniga: ühelt poolt on meil poliitilised süsteemid, teiselt poolt eksperdid – kel on peaosa tõestusmaterjali esitamisel muutuste kohta – ning kolmandaks on meil osa avalikkuse suur toetus. Need kolm elementi ei sobitu üldse kokku. Poliitilised süsteemid on seisnud vastu ja seisavad ikka vastu mõttele, et muudatused meid ohustavad. Samuti on küllalt palju neid, kes tunnistavad, et oht küll on, aga ütlevad, et me ei saa sinna midagi parata või et me saame sellega hakkama ja muretseda pole vaja. Roheline liikumine omalt poolt väidab, et kõik muu tuleb allutada võitlusele kliima soojenemisega. Kuid mida veel täielikult ei nähta, on kliima soojenemise oodatud või ootamatud mõjud, näiteks ränne. Rändes nähakse vaeste inimeste soovi kolida rikastesse riikidesse. Aga mina arvan, et mõne aasta pärast näeme rännet, mille põhjustavad kliimamuutused, näiteks kõrbestumine Aafrikas. Me oleme Aafrika vahetud naabrid. Tegemist oleks väljakutsega, millega Euroopas ilmselt toime ei tulda. Suur tulv väga raskes olukorras inimesi – mäletate pilte Balkanilt? – see oli inimvool, mis meenutas heebrealaste rändamist tagasi Jeerusalemma XIX sajandi maalidel.
Kui piirid jäävad suletuks, hakkab Hephaistose sperma tapma inimesi.
Meie olukord on äärmiselt keeruline, sest poliitilised süsteemid, eriti riiklikud poliitilised süsteemid, on väljakutseteks väga halvasti ette valmistatud. Naasmine natsiooni juurde – Ameerika ennekõike, Saksamaa ennekõike jne – on äärmiselt ohtlik. Esiteks see ei toimi, teiseks kannab suhted üle sõja vormi – kaubandussõda vms. Me ei tohi kunagi unustada, kuidas lõppes esimene globaliseerumine. See lõppes 1914. aastaga. Me peame teadma riske, neid suuri riske, mis kaasnevad tänapäevase olukorraga.