Eesti teatri festival „Draama“ 10. – 14. IX Tartus.

Igasügisene „Draama“ on pidanud aja jooksul täitma erisuguseid ülesandeid, talle on pandud suuremaid ja väiksemaid ootusi ning üldse kaheldud selle teatrifestivali mõttekuses. Ometi on see 1996. aastas saadik, seega 23 aastat eri organisatsioonide korraldatuna järjepanu toimunud. 2019. aasta festival oli viimane, mida SA Eesti Teatri Festival meeskonnana vedasid Tartu Uue teatri inimesed, tegevjuht Maarja Mänd ja kunstiline juht Ivar Põllu. Praegu on „Draama“ tulevik lahtine peale selle, et kõigest hoolimata näib valitsevat konsensus: festivali on vaja ning kätte võidetud kultuuripealinna tiitel paistab selle toimumist kindlustavat.

„Draama“ segane tulevik ja juba aastaid esile toodud eesti teatri kriis on seekordsele festivalile andnud meedia järelkajas hoopis teise hõngu. Festivali avapäeval esitleti kogumikku „Teatrielu 2018“ ja eelmise aasta teatristatistikat, mis taas kinnitab eestlase teatriarmastust (1,2 miljonit külastust) ja õhus ähvardavat pilli lõhkiminekut ehk teatri ületootmist. Keiu Virro tunnistab alateadlikult tekkind tunnet, nagu läheks peiedele.¹ Heili Sibrits on veelgi karmim, tuues Postimehe ülevaates esile festivalil noore režii arutelul kõlanud teatriteaduse professori Anneli Saro mõtte, et eesti teater on professionaalne, kuid tasapaks.² Oodata oli üht järjekordset „Draamat“, kuid järelkajadest kostab hoopis muutuse- või murranguootus. Ka festivali eelraamatu intervjuudest aastaauhindade laureaatidega kõlab läbi kriisi, ületootmise, vähese pühendumise teema.

Ivar Põllu enda „Vanemuise biitlitest“ võetud kontseptsioon, et teater polegi muud kui „mälestused, prügi ja ajalugu“, pareerib muidugi ette kogu kriitika festivali taseme kohta. Seekord oli siis keskmes prügi, ülejääk. Festivalipaiku tähistavad punased konteinerid olid sealjuures täiesti funktsionaalsed, kuna neisse ladustati lõpuks ajutised lavakujundused. Tõepoolest, kui mälestusi ja ajalugu leiab eesti teatrist, eriti algupäranditest, kuhjaga, siis prügi on selle nii kultuuri- kui ka ökokriitilisest ja intrigeerivast potentsiaalist hoolimata jäänud märkamata. Selline sissejuhatus on Põllult muidugi kaval kaitsetaktika, mis ühtlasi osutab üldpildile.

Kriitiline eelhäälestus on muidugi suures vastuolus festivali varasema enese­määratlusega – seda on nimetatud ju suureks teatripeoks, ehkki 27. märtsi teatripäev täidab seda funktsiooni paremini. Festivali pikaaegne juht Margus Kasterpalu on korduvalt avalikult unistanud, kuidas kõik teatrid nädalaks uksed kinni panevad ja Tartusse sõidavad. Seda pole muidugi juhtunud, sest hooaja algus on selleks paratamatult liiga töine aeg. Ent Tartu Uue teatri korraldatud ja Ivar Põllu kureeritud festivalide õhkkonda polekski ülev meeleolu kuigivõrd sobinud. Nii nagu selles teatris valitseb boheemlik vaim ja pigem muhe kõrvalpilk elule ja teatrile, on see hoiak kandunud ka festivalile.

Kunagine parimatest parimate festival, mis kippus tarbetuks alternatiiviks teatri aastaauhindadele, muudeti vahelduvate kuraatorite, seejärel ühe meeskonna korraldatavaks festivaliks. Kuraatorifestivalid aastatel 2010–2015 pakkusid igale vaatajale kord vähem, kord rohkem, seda sõltuvalt vaataja ja kureerija maitsete kokkulangemisest, kuid ei püütud enam olla paraadfestival. Viimane mudel, kus programmi kuuluvad ka eelmise aasta auhinnalavastused, on kahe süsteemi täiesti mõistlik kompromiss.

„Draama“ korraldamisel on alatasa küsitud, kellele seda festivali tehakse. Kas teatriavalikkusele, väliskülalistele või Tartu linnarahvale? Kuna teatriavalikkus on olnud aasta-aastalt üha vähem esindatud, pole viimastel aastatel see vastus eriti enam jutuks tulnud. Teatrid tulevad ja lähevad ning tegijad osalevad festivalil nii nagu parasjagu mahti või kohustusi on. Väliskülaliste programm ja nende antav tagasiside on olnud samuti ebastabiilne ning sõltunud sellest, kui palju aega ja raha on võimalik nendega tegelemisse panustada.

Seekord oli võimalusi nähtavalt vähem ja väliskülaliste osa ka hõredam. Tagasivaatena peab tunnistama, et peamiselt väliskülalistest koosnevat žüriid, kes pidi andma Eesti teatrile oma kõiketeadva hinnangu, enam tagasi ei igatse. „Draama“ ei täida ka Eesti teatri showcase’i funktsiooni, milleks sobib oluliselt paremini draamamaa.week­end. Teisalt on aastaid käinud festivalil inimesed, kes on just huvitatud siinsest olukorrast, mida „Draama“ sissepoole pööratud festivalina paremini esindab. Väliskülaliste valik ja nende osa festivali programmis on teemad, millele ka järgmised korraldajad peavad tõsiselt mõtlema.

Tartu Uue Teatri korraldatud festivalidel on kõige nähtavamalt mõeldud linnarahvale, teatripublikule. Selleks on nii avalikud arutelud kui ka linnaruumis rändavad lavastused. Viimastel aastatel on tekkinud publikuarutelude kultuur – publik tahab ja oskab teatritegijatega mõtestatult dialoogi pidada. Kui midagi on „Draama“ muutnud, siis just see on väärtus, mida edasi arendada. Laiemalt johtub see muidugi ühiskonnas tekkinud arutelukultuurist üldse. Kitsaskohaks võib osutuda aga küsimus, miks nimetame seda siis Eesti, mitte Tartu teatrifestivaliks. Just siin on aga kõigi kolme sihtgrupi kaasahaaramise võimalus.

Festivaliga on juba aastaid kaasnenud tihe lisaprogramm üheskoos esitluste, arutelude ja näitustega, seekord ka südamlik Jaak Rähesoo mälestuspäev. Selline areng on ainult tervitatav – teatri mõtestamist ei oodata kohut mõistvalt žüriilt, vaid tegijatelt ja vaatajatelt endilt. Festivali üldteemaga kõlas neist kokku nelja näitekirjaniku live-dramaturgia aktsioon, kus mõne tunni jooksul kirjutati valmis uus näidend. Mart Aas, Piret Jaaks, Ott Kilusk ja Urmas Vadi panid neli veidratel asjaoludel kokku sattunud tegelast päästma eesti teatrit. Algsituatsioon – rahapuudusel on kõik teatrid suletud – käivitas ainsa ja ideaalse näitleja otsingud. Selle stsenaariumi järgi pole eesti teatri DNA sugugi õilis, vaid absurdne, koosnedes muu hulgas Lydia Koidula ja Mati Undi süljest. Kultuuriloolises dramaturgias on alati armastatud teatri üle nalja visata, kuid niivõrd abjektiivsel viisil mälestuste, prügi ja ajaloo kokkusegamist on raske leida.

Kultuurilise ülejäägi taju, publiku kaasamine ja kriitiline pilk võiksid seega olla teemad, mida festivali programmist otsida. Programmi koostamise printsiipidest oli esmapilgul raske aru saada. Ei valitud ega auhinnatud lavastuste hulgast tõusnud esile ühtki ühendavat sündmust, suurlavastust. Lähemal vaatlusel osutub valik siiski tasakaalukaks ja teatrit oma mitmekesisuses või tasapaksuses peegeldavaks.

Näiteks polnud enim tähelepanu saanud lavastused mitte auhinna­lavastused („Mineku eel“, „Kalevipoeg“), vaid Taarka pärimusteatri setokeelne „Vanahunt“ (lavastaja Helena Kesonen) ja etenduskunsti teosed „Performance Genis“ (Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov) ning „mobiilsed definitsioonid“ (Kadri Noormets). Festivalikavas olid esindatud tudengilavastused, laste­lavastus, väiketeatrid, vabatrupid, projektlavastused ja performance’i-teater. Aga ka repertuaariteatrid eesti klassika ja maailmadramaturgiaga. Sellegipoolest on sellest pildist raske leida midagi kontseptuaalselt ühendavat või kvalitatiivselt esiletõusvat.

Pigem hakkab silma erinevuse teema. Diskussioone tekitas Julia Augi „Minu eesti vanaema“, mis näitab teistsugust Eestit ja teistsugust suhet Eestiga. Veel vahetumalt käib see läbi Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastusest „Performance Genis“ („… STLis“). Need kaks lavastust võtab päris hästi kokku Astrovi „Perfomance’i“ esietendusel³ räägitud anekdoot sellest, kuidas eestlane, venelane ja juut baari lähevad. Kuigi prügikontseptsioon suunab otsima ka ökoloogilisi teemasid, siis just seda on lavastustest kõige raskem leida. Vanemuise kile- ja plastilavastuses „Mees, kes teadis ussisõnu“, milles on ökokriitiline mõõde täiesti olemas, kuid kõige selgemini on see esil Musta Kasti lastelavastuses „Ernesto küülikud“ (lavastaja Kaija M. Kalvet).

Meelis Oidsalu on teatri NO99 lavastuse „Rise and Fall of Estonia“ („Eesti tõus ja langus“) arvustuses kunagi osutanud, et eesti publik ootab teatrilt sakraalset ja joovastavat toimet.⁴ On olnud aegu, mil teater on olnud justkui kiriku asendaja, kuid viimasel ajal on just see ootus, mida teater üha enam petab. Teatrid kas ei taha seda missiooni endale võtta või ei suuda välja kanda.

Näib, et samasse lõksu on sattunud ka selle sügise oodatuima lavastuse, Von Krahli teatri „Jaigi“ retseptsioon. Nii lavastus kui ka selle vastuvõtt olid tekitanud festivali ajaks juba piisavalt poleemikat. Provokatiivne vorm, vastukäivad sõnumid teatri jätkamise või sulgemise kohta ja Von Krahli teatrile iseloomulik arrogantsus ei jätnud huvi äratamata. On kindel, et see lavastus leiab kriitikast hoolimata Von Krahli teatri tegevuse mõtestamisel edaspidist tähelepanu. Kuigi tõepoolest „fännikraam“ (Heili Sibrits) ja seega taas näoga mälestuste ja ajaloo poole, on see suurepärane näitlikustav materjal posthumanistlike arutelude juurde. Inimese, tehnoloogia ja looduse suhete uurimine ning tahe mõelda tänapäeva ja tuleviku inimese üle on see, millest mina kõige enam teatris puudust tunnen.

Tartu Uue teatri korraldatud „Draamadelt“ võtaksin mina tulevikku kaasa avatuse, (enese)kriitilise meele ja mittehierarhilise kaasamise. Festivali põhjal on aga raske eesti teatri kui terviku kohta mingeid üldistusi teha või ennustada, kas kunagi tuleb raha juurde ja lavastusi jääb vähemaks, kas teatritegijad hakkavad taas keskenduma ja pühenduma või ei. „Ilmselt laheneb see olukord ka seekord kuidagi nii nagu ikka, aga täiesti ootamatult. Ilma kataklüsmideta,“ ütleb Põllu festivaliraamatu eessõnas. Tõenäoliselt on tal õigus.

1 Keiu Virro, Draama festival on selleks korraks lõppenud. Kuidas edasi? – Eesti Päevaleht 17. IX 2019.

2 Heili Sibrits, Tasapaks ja prügine teatripilt. – Postimees 17. IX 2019.

3 Festivalil ei õnnestunud artikli autoril sama lavastust uuesti vaadata.

4 Meelis Oidsalu, Tõuse ja lange! – Teater. Muusika. Kino 2011, nr 6–7.