Mudlum pälvis emakeelepäeva eel romaaniga „Poola poisid“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa valdkonna aastaauhinna. See kõik käis üsna iseäralikult. Kõigepealt polemi­seeriti põhižürii töökorralduse üle, mille puhul lõppotsuse langetamine usaldati ühele endi seast, ja siis kuulutati Eestis COVID-19 tõttu välja eriolukord. Auhindade üleandmine, kirjanduselu napp sära ja glamuur on lükkunud ebamäärasesse tulevikku. Raamatute lugemine on õnneks tänuväärne kultuurivaldkond, milles igaüks saab osaleda ka eriolukorras ning mõneski väljaandes ilmub ridamisi tuntud inimeste tänuväärseid soovitusi. Seejuures on 2019. aasta parimateks tunnustatud teoste autorid ikkagi tähelepanust kõrvale jäänud. Püüame Sirbis olukorda parandada.

Hea Mudlum, soovin sulle tervislikult distantsilt õnne auhinna puhul, mida naljatilgad on nimetanud valdkonna laureaadi otsustanud isiku järgi Märt Väljataga nimeliseks. Kuidas sina tänavuse žürii lahendusse suhtud? Kas subjektiivne auhind tundub vähem väärtuslik kui näiliselt objektiivne auhind?

Ma ei ole liialt pead murdnud, aga kummaline on see, et valikuprintsiipide üle nurisejatele pole sugugi meelde tulnud tõmmata paralleel Soome Finlandia auhinnaga, mille saaja otsustab samuti üks isik. Jah, selline valik on subjektiivne, kuid seda on igasugune kunsti hindamine. Miks ma pole kuulnud, et luulepreemia on tänavu Katrin Hallase nimeline? Ja Ene Paaveri nimeline draamaauhind? Ma nagu mäletan olevat lugenud, et kuigi valdkonnad jagati omavahel ära eelkõige lugemiskoormuse vähendamiseks, siis nominentide osas peeti siiski ühiselt nõu. Peame meeles, et põhižürii otsustab viie suure kategooria üle ja kindlasti ei ole ka varasematel aastatel igaüks neist läbi lugenud kogu aasta jooksul ilmunud proosat, luulet, draamateoseid, esseistikat. See on füüsiliselt võimatu.

Iseasi on see, et kui kunagi oli kirjanduspreemiate peaeesmärk tõmmata kirjandusele avalikkuse ja kaubanduse huvi, suurendada kirjanduse nähtavust – siis seda eesmärki püha üritus enam ei täida. Ka mittekoroonilisel aastal. Suuremad poeketid ei maini auhinnatud teoseid isegi mitte oma kodulehel, ei räägi neist lugejaile saadetavates ahelreklaamkirjades jne. Kui Finlandia ja teised suured preemiad mujal maailmas suurendavad hüppeliselt läbimüüki, siis meil kindlasti ei ole see toimima hakanud. Selle taga on puudulik reklaamitöö ja ka kirjandusauhinna prestiiž. Ega need lõputud omavahelised kemplused seda ei tõsta.

Viimases „Teatrivahi“ saateks oli jutuks, et teatriauhindade väljaandmine on praegusel kujul liiga aja- ja rahakulukas. Käidi välja mõte, et auhindamise korraldamisele kuluv raha võiks minna hoopis preemiafondi ning laureaadid selguda kriitikute küsitlusankeedi tulemuste põhjal.¹ Suure koormuse all ägab ka kirjanduse aastaauhindade põhi­žürii, kes peab läbi lugema ligi 400 uudisteost. Kas selle töö delegeerimine kriitikutele tundub hea idee?

Ma saadet kuulanud ei ole, aga uudis­klippi põgusalt lugesin. Sama jutt oli ka eelmisel aastal. Ilmselt on asjad vajunud liiga laiali, nii kirjanduses kui teatrivaldkonnas töötatakse läbi meeletu hulk materjali, millest kellegi jõud õieti üle ei käi. Samuti on alajaotusi, mida ära märgitakse, hästi palju. Ma ei ole auhinnandust süsteemselt uurinud, mismoodi seda rentaablimalt ümber korraldada, aga kriitikute peale, vähemalt kirjanduses, küll ei panustaks. Esiteks on pädevaid kriitikuidki käputäis. Nemad omakorda loevad käputäit raamatuid, mis neile on arvustada antud, mitte kogu valdkonda. Selleks peab neid ikka sundima mingi korraldusliku meetmega ja sel juhul oleks tulemuseks täpipealt sama asi, nagu praeguses žüriis. Kriitikute valim on muide täiesti olemas, selleks on igal aastal ilmuv „Vikergallup“.

Üldiselt tasub ikka lugeda Maarja Kangro „Minu auhindu“ – seal on kogu probleemistik mitme kandi pealt välja mängitud. Auhinnad on nõmedad, aga ilma nendeta ka nagu ei saa. Otsustajad on lollpead, aga kui sulle antakse, on ikka hea meel. Võib-olla ma teeksin, oleks minu tegemine, ühe suure, hästi kõlava nimega preemia, no et see ei kõlaks nagu „Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad“. Sellise nimetusega ei saagi müüa.

„Poola poisid“ ja kriitika. Peeter Sauter nimetab teost „põlvkonnaromaaniks põlvkonna emalt“ ning „vaat et manifestiks“.² Tema käsitluse põhjal näib, et „Poola poiste“ mõistmiseks on vaja tunda selle (auto)biograafilist tausta. Märt Väljataga toob Loomingu aastaülevaates esile, et „romaan jutustab vaimsete pürgimuste tõusust ja vaibumisest, isiksuste vahelisest keemiast ehk samuti loovusest, lollusest ja noorusest“ ning avaldab lootust, et seda saab siiski lugeda, „teadmata vähimatki kunstikoondisest ZA/UM ja selle liikmetest“.³ Kummal on sinu meelest rohkem õigus? Miks õigupoolest asetasid tegevustiku Poola – kas jälgede segamiseks või …

Sauteri arvustus oli muidugi selline heatahtlik, umbmääraste teadmistega lahmiv mula, mis võiks ju isegi nalja teha, aga seal oli nii palju ekslikke väiteid, et ma kirjutasin oma Facebooki-lehele vastu­lause.⁴

Tõepoolest on raamatu vastuvõtus kaks koolkonda: need, kes arvavad teadvat, millest see räägib, ja need, kes ei saa suuremat midagi aru. Lugemiselamus ongi täiesti erinev. Ja vähemalt praegu tundub mulle, et mitteteadjad võtavad raamatust rohkem. Kuigi teos tugineb reaalelule, siis see toetumine on rohkem ideestiku, vaimse õhustiku kui reaalsete sündmuste põhine. See on ikkagi minu interpretatsioon ning kujutlus, kuidas asjad oleksid võinud olla. Hakkas see kõik kunagi ammu-ammu ja üldse mitte meelega. 2013. aastal ilmus ZA/UMi blogis kaks jutukest Sulisław Zawiszast. Hiljem läksid need raamatusse „Tõsine inimene“, kus nad osutusid kriitikutele proovikiviks. Mõni arvas, et need on nagu kirsid tordil, mõni jälle, et ei kõlba kuhugi. Mõni arvas, et need on ainsad jutud, kus autor ei toetu omaeluloolisusele. Mina olin siis ka ju algaja ja kogu see jant hämmastas mind. Kirjutasin esimese Zawisza-jutu ühel hommikupoolikul, ja ise pugistasin naerda, sest prototüüp magas kõrvaltoas. 2015. aastal üritasin samade tegelastega edasi minna. Hakkasin hirmus entusiastlikult peale, kirjutasin umbes viis peatükki valmis ja siis sain aru, et ma jään jänni. Et ma ei suuda ettevõetud ülesannet kuidagi hõlmata. Üldse oli kehv aeg. Romaani asemel tuli hoopis jutukogu „Linnu silmad“, mida ma mingil ajal pidasin oma parimaks, sest ma omast arust panin sinna siukse hingevalu, et lase olla. Aga nagu ma tagantjärele olen aru saanud, olevat ma asja eest, teist taga, kukkunud liialt kirjandust tegema.

Kui lõpuks tõsisemalt romaani kallale asusin, olin vahepeal saanud ligi kolm aastat järele mõelda. Ja mulle tundus, et selles üksikjuhtumis on üksjagu universaalset. Lugesin ka Priit Kruusi doktori­tööd „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: erakkonnast ZA/UM-ini“. Kui palju sõpruskondi, kui palju aateid, kui palju luhtunud võimalusi …

Ega sest mõtlemisest muidugi suuremat kasu ei olnud, sest tööprotsessis kiskusid ikka asjad igale poole harali, sisse ronisid perekonnalood, tegelased, sündmused, millel peaideestikuga suuremat pistmist ei olnud. Ei saa siiamaani aru, kuidas ma lõpuks sellest supist välja ujusin. Vahepeal olin nii ülepeakaela jamas, et tahtsin kõik nurka visata ja mitte kunagi enam midagi kirjutada. Ma ei saanud aru, kus ma omadega olen, kuhu pean minema, mis on juba tehtud, mis tegemata, kogu aeg selle paksu jura ülelugemine ajas iiveldama. Ühesõnaga klassikaline juhtum.

Sina ja 2013. aasta. See kõik oli üsna imelik, mis Eestis toimus ja mis tol sügisel Sirbis aset leidis. Ka praegu on ühiskondlik olukord imelik ja ärev. Aga kultuuriajakirjanduse olukord? Mis on sinu meelest kultuuriajakirjanduse roll, mida saaks paremini või millest on vajaka?

No nüüd on nii, et poisid said väljamaal kuulsaks, mina aga teen jätkuvalt Sirpi. Mulle on mitu head tuttavat öelnud, et miks siis sina siin oled, miks sa ei kirjuta arvutimängu … oma raamatutega sa ei jõua ealeski kuhugi. Ja mul on olnud seda valus kuulda. Mitte jõudmise pärast, mul ei ole ambitsiooni maailma vallutada. Aga ikka kahtled, kas üldse ja ülepea on vaja kirjutada. Mängu ei tee ma sellepärast, et ma ei oska inglise keeles kirjutada. Nad ei tõlkinud seda, vaid kirjutasid otse ingliskeelsena. Küllap ma juba oleks läinud sinna midagi tegema, kas või põrandaid pesema, kui oleks pakutud. Otse öeldes: mina olin vaene, aga nemad said kõik kuupalka, ja mitte väikest … Aga mu tahtmine oli selline mitteaktiivne, uimane. Ma olin rahul ka sellega, et sain kulka stipiga kodus istuda ja kirjutada. Ega ma ei teagi midagi sellest viieaastasest perioodist, mil nad oma ilmakuulsat mängu tegid. Ma lõpetasin „Poola poisid“ 2018. aasta novembris, ilmus ta 2019 septembris, vahetult enne seda, kui selgus, et „Disco Elysium“ teeb ajalugu. Kuigi need on kaks erinevat teost, siis mulle tundub, et omal kombel räägivad mõlemad sarnastest asjadest, luhtumistest, vaesusest, valikutest, kui mõni inimene on äkitselt mõlemaga tuttav, siis ta näeb, et osa nimesidki kattub. Ja see oli isegi mulle täielik üllatus. Mõlemad on võrsunud ühest mõtteruumist.

2013. aastal olin ma koos ZA/UMi tuumikuga Sirbi kontoris. Ma ei ürita ennast tagantjärele puhtaks pesta ja kui selline asi peaks korduma, oleksin ma ilmselt sealsamas. Aga võib-olla ka mitte. Ometi pean ütlema, et minu kaasas olemine oli rohkem selline turvamehe amet. Mulle ei olnud ette nähtud ametikohta Sirbis, selle jaoks sihiti hoopis kõrgemaid tegelinskeid. Need tegelinskid aga ei olnud varmad pead tulle pistma. Mina tulin siiski koos omadega. Ma kirjutasin sellest ka kunagi, aga blogi on nüüd maas. Võib-olla taastatakse veel? Igatahes ligipääsu mul kunagisele artiklile ei ole, aga mõte oli umbes selline: sa oled nende poolel, kellega on su süda … Oleks mu sõbrad Sirbis töötanud, oleksin enese positsioneerinud nende kõrvale. Tõenäoliselt oli see mõttekäik peenem, aga üldjoontes midagi taolist.

Ma tunnen siiamaani puudust ZA/UMi kirjutistest. Olen muidugi praegu ennast kultuuriajakirjandusse sisse söönud nii ise kirjutades kui ka jälgides seda, mis toimub. Ilmselt mul on mingi vajadus seda tüüpi tekste lugeda. Ja kogu aeg on liiga vähe, mida lugeda.

Ei oskagi öelda, mis on kultuuriajakirjanduse roll, see tähendab, eks oskan ikka ka, aga see on nii suur teema, nagu peaks aastajagu eesti kirjandust ära lugema. Pidevuse hoidmine, harimine, struktureerimine, valgustamine … Kultuuriajakirjandus peaks üles ehitama mingeid süsteeme, võrke, mille abil saaks kultuuris orienteeruda. Ta peaks andma aja vaimse suuna, tabama seda õhust … Sellepärast vist ei saagi riiklikud väljaanded kunagi olla nii avatud ja paindlikud nagu mõni alatasa tärkav uus rühmitus. Ilma keskse ideeta, mille pärast asja aetakse, on asi varsti formaalsus. Nii et jah, mingi vaimne või poliitiline agenda peaks igal sellisel väljaandel siiski olema. Võib-olla ei peaks traditsioonilisi väljaandeid iga hinna eest aastakümneid või -sadu elus hoidma, vaid iga kümnendi peaks täitma värske sisuga. Ehkki seda sisu näeb alati alles tagantjärele. Ka Sirbil ja Loomingul on oma kümnendid, oma erinevad näod ja ajastu vaim peegeldub nendest kindlasti.

„Poola poisid“ on su viies raamat ja esimene romaan. Seejuures võib sind pidada hiliseks küpsejaks – kõik viis raamatut on ilmunud alles nüüdsama. Kuidas jõudsid kirjutamiseni, millest leiad oma teoste ainese?

Ma olen 15aastaselt kirjutanud eksperimentaalse jutustuse „Fulgens, sequar“ (sädelev, ma järgnen sulle), see sai tehtud tädi Elleni juures ja Ellen andis selle Uno Lahe kätte, tema omakorda Mihkel Muti kätte, kes juba siis töötas Loomingus! Mul on kuskil alles Loomingu päisega kiri, mis ütleb umbes nii, et noorteajakirja liiga hea, Loomingusse veel vara ja elu näitab, mis edasi saab. Siis see oli kaua-kaua aastaid kadunud, aga kui Ellen suri, leidsin ühe koopia sealt majast üles. Ma arvan, et see on kuskil ka praegu alles.

Ja siis oligi nii, et hakkasin tasapisi ZA/UMi kirjutama, esimene lugu ilmus aastal 2010. Johanna Ross täheldab oma arvustuses, et tavaliselt kirjutavad selliseid teoseid nagu „Poola poisid“ nooremad generatsioonid vanematest, oma eelkäijatest ja mentoritest ja et siin on üllataval kombel asjad ümber pööratud.⁵ Tegelikult on kõik omal kohal: minu mentorid olid lihtsalt noorem generatsioon! Ilma nendeta ei oleks ma uuesti kirjutama hakanud.

Ainesega on ka, nagu ta on, eks ma ikka pean seda ainet tundma, kuidas sa kirjutad asjadest, millest ei tea. Aga selle teadmise ümber kerkib lopsakas liialduste, ilustiste ja vassimiste pundar, umbes nagu metsviinapuu, mis kasvab müüri peale. Lõpuks pole seda müüri enam üldse nähagi.

„Poola poisid“ on ilmunud Strata kirjastuselt. Mis kirjastus see niisugune on?

Samasugune kirjastus nagu Nähtamatu Ahv, Kingitud Hobune, Kolm Tarka ja paljud teised. Väga suur hulk eesti autoreid annab oma raamatuid ise välja, muidugi kulka abiga. Minu vastu pole küll ükski kirjastus huvi tundnud, et kuule Mudlum, on sul mõni käsikiri, me annaks selle välja. Kusjuures mul on. Ja ma annan selle ka ise välja, kui veel raamatuid trükitakse ja elu maamunal jätkub.

Kuidas suhtud e-raamatutesse? Näiteks „Poola poisse“ praegu e-raamatuna osta ega laenata ei saa, ometi oleks see tänuväärt olukorras, kus suurem osa raamatukogusid ja -poode on füüsiliselt suletud.

E-raamat on praegu töös. Kahest esimesest raamatust on e-versioonid olemas, aga ega nad tõesti suuremat ei müünud, see on rohkem hea võimalus neile vähestele välismaal elavatele raamatusõpradele, kes ennast uuema kirjandusega kursis hoiavad. Mis praegune situatsioon toob, eks seda saab näha.

Palun jaga sinagi kultuurisõpradele mõned taudiaegsed soovitused.

No praegu on kolmele miljardile inimesele öeldud, et te surete kuu aja jooksul. Ära arva, et sina ei sure! Või kui sina ei sure, siis oled sa vähemalt süüdi selles, et teised surevad … Ei ole just meeldiv aeg. Segaduste ajastu on alanud, keegi ei tea, mis saab, kõik kammivad uudiseid ja oma fesarivoogu. Ma võtsin viimasel hetkel raamatukogust hunniku pakse raamatuid, üks on isegi 1004 lehekülge! Paar tükki olen läbi närinud, aga mõte on laokil.

Kuidas hoida tervet meelt? Kui ei taha enam raamatuid lugeda, filme vaadata, tube koristada, kui füüsiline aktiivsus on piiratud? Ma olen küll karastunud solipsist, aga mõte, et terve maailm peab elama nagu mina, on siiski võigas.

Võta ühendust kõigi võimalike ja võimatute inimestega, keda sa tunned. Mitte FBs või chat’is. Helista või tee videokõne. Räägi üle aia naabriga. Loo nii palju inimkontakte, kui vähegi suudad. Ma ise ka helistasin täna Muhumaale naabritele, küsisin, kuidas neil läheb. Nad olid rõõmsad, et ma helistasin.

„Poola poiste“ lõpulehel on selline lause: „Ainult luhtumiste peale ehitub parem maailm, isegi kui paistab, et see on vahepeal halvemaks läinud. Mina usun nii. Aitab elada.“

1 https://kultuur.err.ee/1069655/teatrivaht-teatri-auhindamine-tanasel-kujul-on-ajast-ja-arust

2 Peeter Sauter, Põlvkonnaromaan põlvkonna emalt. – Sirp 28. II 2020.

3 Märt Väljataga, Eesti romaan 2019. – Looming 2020, nr 3.

4 https://www.facebook.com/muudlum/posts/2795114660583485

5 Johanna Ross, ZA/UM-i kroonika ehk emad ja pojad. – Vikerkaar 2019, nr 12.

---

Mudlum

on kirjanik ja kriitik.

Teosed

„Tõsine inimene“ (2014)
„Ilus Elviira. Burleskne jutustus“ (2015)
„Linnu silmad“ (2016)
„Ümberjutustaja“ (2017)
„Poola poisid“ (2019)

Tunnustus

Novellikogu „Tõsine inimene“ oli Betti Alveri debüüdiauhinna ja Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna nominent. Lühijutuga „Ilma alguseta, ilma lõputa“ raamatust „Linnu silmad“ pälvis Mudlum 2017. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna. Romaan „Poola poisid“ tõi Mudlumile Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosa kategoorias.