Kuigi kõik arhitektuuriga seotud institutsioonid püüavad olukorda parandada, näib nišistumise tendents aina süvenevat. 1990ndate alguses loodi arhitektuurimuuseum (EAM) eesmärgiga koguda ja säilitada Eesti arhitektuuripärandit ning jagada seda üldsusega. Muuseumi tegevuse fookuses on kogud ja näitused ning muuseumist on kujunenud väärika ajalooga institutsioon. Muuseumist peaaegu 18 aastat hiljem loodi arhitektuurikeskus (EAK), et teha arhitektuur ühiskonnas nähtavamaks ja täita tühimikku, mis seni oli süsteemselt täitmata. Keskuse tegevus on suunatud Eesti nüüdisarhitektuuri tutvustamisele Eestis ja väljaspool, et suurendada nõudlust kvaliteetse ruumi järele. Muuseumiga võrreldes on arhitektuurikeskus aga alles noor ja veel arenev organisatsioon.
Nii muuseumil kui ka keskusel on osaliselt ühine eesmärk. Kui võrrelda muuseumi ja keskuse tegevust sfääridena, siis näeme osalist kattumist: näitusetegevus, koolitus, turundus jpm. Neil institutsioonidel on ka oma spetsiifika: muuseumil kogude pool ning keskusel ettevõtlusele suunatud tegevus. Kui mõelda meie piiratud ressurssidele, tekib tahtmatult küsimus, kas oleks mõistlik viia arhitektuuri tuleviku ja minevikuga seotud tegevus ühe institutsiooni alla – koondada arhitektuurikeskus ja arhitektuurimuuseum üheks sihtasutuseks. Organisatsioonide liitmisel võiks tekkida sünergia, nii et muuseumi ja keskuse tegevuse erisused, s.o muuseumi talletamistegevus ja keskuse ettevõtlusele suunatud tegevus, leiaksid ühistegevusest teineteisele tuge. Ruumide ühiskasutusestki oleks kasu: EAKil saavad järgmise aasta algul valmis koolitus- ja seminariruumid, muuseumil praegu vastavad ruumid puuduvad. Tõenäoliselt tuleks mõelda muuseumiruumide parema kasutamise võimalustele ja ümberehitustele, kuna praegune ruumide struktuur pole muuseumitegevuseks kõige sobivam. Muuseumis võiks olla kohvik. Kahe institutsiooni ühendamine oleks suurepärane algus uue nn arhitektuurimaja kavandamisele muuseumi parkimisplatsile.
Ruumikultuuril on täita oluline roll, valdkondlikuks edasiminekuks tuleb leida võimalusi struktuuride paremaks kasutamiseks ning arendamiseks. Uue sihtasutuse asutajad peaksid olema valdkonna olulisemad organisatsioonid (sh arhitektide liit, kunstiakadeemia ja riikliku tasandi institutsioonid), et tagada laiem kaasatus. Asutajate pädevusse ja vastutusele jääb uue institutsiooni tasakaalustatud tegevus ja juhtimine nõukogu otsustega. Uue organisatsiooni struktuuris peavad kajastuma kahe suuna (arendamine ja talletamine) erisused ja ühisused. Uue institutsiooni loomisel tuleb kokku leppida rahastust puudutavad kestvad põhimõtted, mis annavad kindluse tulevikuks. Ühendamine toob ilmselt kaasa lisakulusid, kuid pakub edaspidi võimalusi kokkuhoiuks: EAK toimetab valdavalt projektipõhisel rahastamisel, EAMil on seevastu projektide osakaal väga väike ning ühinemise korral tõuseks EAMi nn projektivõimekus ja investeeringute ja lisarahaga saaks seega turgutada ka muuseumiosa igapäevategemisi.
Teen ettepaneku arutada, kuidas jõuda kirjeldatud edasiviiva sünergiani.
Raul Järg, Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja