Sotsiaalteadlasena õpetas Ülo Vooglaid mulle ülikoolis seda, et kõigepealt tuleb faktid kindlaks teha. Fakt on aga see, et praeguse rahastamise skeemi juures ei saa Tartu ega ükski teine Eestis tegutsev avalik-õiguslik ülikool teha autonoomia sildi all seda, mis parajasti pähe tuleb. Põhjus on väga lihtne: peaaegu kogu riigi eelarvest saadud raha on sihtotstarbeline, seega on selle kasutamine täpselt piiritletud. Näiteks õpperaha kasutamiseks sõlmib Tartu ülikool haridus- ja teadusministeeriumiga igal aastal koolituslepingu, kus on täpselt kirjas, mida Eesti riik tahab selle raha eest saada. Samasugune olukord on teadusrahaga: Teaduskompetentsi Nõukogu ja Eesti Teadusfond jaotavad riigi eelarve raha konkurentsipõhiselt väga kindlate ülesannete lahendamiseks. Isegi erasektori raha saab minna vaid rahvusvaheliselt akrediteeritud õppekavadele. Selle aasta eelarve 129 miljonist eurost ehk kahest miljardist kroonist on kaduvväike see osa, millega rektor Alar Karis saab autonoomia või mõne muu sildi all teha seda, mis ta heaks arvab. Tartu ülikooli seaduse muudatuse üks eesmärke on see, et selline eelarve osa üldse tekiks ja rahvusülikool saaks ükskord ometi oma autonoomiat ilmutada Eesti rahva, keele ja kultuuri hüvanguks.
Kui sotsioloog Ülo Vooglaid arvab, et „Tartu ülikool on lakanud olemast eelistatud õppe- ja uurimisasutus ning rahvusliku intelligentsi kasvulava”, siis peaksid tal olema peale sisetunde ka faktid, mis seda tunnet kinnitavad. Tartu ülikooli sisseastujate arv pole aastatega vähenenud.
Kuldmedaliga gümnaasiumi lõpetanute ja olümpiaadide võitjate osakaal õppima pääsenute seas on suurenenud. 2010. aastal välja antud kümnest riiklikust teaduspreemiast (sh elutöö preemiad) pälvisid kuus preemiat Tartu ülikooli teadlased või uurimisrühmad. Esimest korda kogu oma 379 tegevusaasta jooksul anti Tartu ülikoolis üle saja doktorikraadi noortele inimestele, keda minu lugupeetud õpetaja keeldub pidamast rahvusliku intelligentsi väärtuslikuks osaks.
Ühes asjas olen ma oma austatud õpetajaga aga täiesti ühel meelel: kolmeaastane bakalaureuseõpe ei anna täisväärtuslikku kõrgharidust. Mõnel erialal, nagu näiteks psühholoogias, ei anna isegi viis aastat võimalust kõrgharitud isikuna kutselise psühholoogi ametis iseseisvalt tegutseda. Euroopa riigid on ammu kokku leppinud, et kutselise psühholoogina tegutsemiseks on tarvis õppida minimaalselt kuus aastat, kusjuures viimasel aastal tehakse erialast tööd juhendaja valvsa pilgu all. Tartu ülikool pole kunagi varjanud, et kolm esimest aastat on vaid vahepeatus ja kõrgharidus selle sõna otseses tähenduses algab magistrikraadiga. Ma ei saa aru, miks peaks viiekümneliikmeline Tartu ülikooli teadlasi ja üliõpilasi koondav ülikooli nõukogu paluma rahvalt vabandust ja ise kõrvale astuma. Bologna deklaratsioonile kirjutas alla omal ajal minister Tõnis Lukas ilmselt valitsuse ja riigikogu heakskiidul. Kui see oli Vooglaiu meelest viga, siis miks peaks Lukas üksinda selle eest vastust kandma?
Ühes kohas läks mu süda soojaks, kui ma tundsin ära vana hea Vooglaiu, kes võttis küsimuse tuuma kokku Moosese käsulaudade stiilis: kui ülikoolis pole teaduslikke uuringuid, siis ei saa kujuneda õppejõude; kui ei ole õppejõude, siis ei saa olla ülikooli; kui ei ole ülikooli, siis ei saa kujuneda haritlaskonda; kui ei ole haritlaskonda, siis ei saa olla riiki; siis Eesti ei saa olla jätkusuutlik! Võin kõigile kinnitada, et täpselt nii ongi! Ülikoolis ei saa õpetada see, kes ise ei tee uurimistööd, ja kõik sellele järgnev. Kuid tõe kuulutaja positsioon eksitab lugejat arvama, et Tartu ülikool on pahatahtlikkusest või laiskusest tegutsenud nende käskude vastu. Ja nüüd punnib vastu veel ka kuratooriumile, kes tahab eksinud poega õigele teele juhtida. Vastupidiselt oma õpetajale Ülo Vooglaiule ma arvan, et Tartu ülikool pole kunagi varem nii hästi jälginud nelja käsku, millest juttu oli. Mitte kunagi varem pole Tartu ülikooli teadlased avaldanud nii palju oma uurimusi kahes teaduse kultusajakirjas Nature ja Science kui viimasel paaril aastal. Mitte kunagi pole aasta jooksul ilmunud maailmas üle 14 000 töö, kus viidatud mõnele Tartu ülikooli teadlase uurimusele. Viimase kümne aasta tööde põhjal on Eestis 14 uurijat, kes kuuluvad oma tööde mõjukuselt oma valdkonna maailma 1% tippude hulka. Kõik peale ühe töötavad Tartu ülikoolis. Tartu ülikool on esimest korda jõudnud erinevatesse maailma tippülikoolide nimekirja.
Ma ei oska ütelda, kust on minu kõrgelt austatud õpetajale pähe tulnud mõte, et „rektor on piltlikult öeldes nõukogu pantvang” ja et sellest tulenevalt on praegu kehtiv juhtimismudel põhimõtteliselt kõlbmatu. Juhtimist uurinud ja muidu targa inimesena peaks Vooglaid teadma, et see kindlasti ei ole nii. Tartu ülikooli nõukogu hääletas omal ajal kolmeaastase bakalaureuseõppe poolt ja ma ei mäleta, et toonast rektorit Jaak Aaviksood sellel ajal pantvangis oleks hoitud. Ka hilisemast ajast ei ole mäletada midagi, mis meenutaks pantvangidraamat.
Oletus, et kuratooriumi poolt soovitud volitustega oletuslik 11-liikmeline nõukogu oleks erinevalt praegusest nõukogust hääletanud Tartu ülikooli ja Akadeemia Nord ühinemise poolt, ei ole kuigi hea näide praeguse juhtimissüsteemi kõlbmatusest. Terve mõistus ütleb, et Tartu ülikooli nõukogu täitis selle otsusega oma kohustuse riigi ja rahva ees – selle, millele Vooglaid meid üles kutsub –, hoides ära selle, et Tartu ülikool oleks lakanud olemast eelistatud õppe- ja uurimisasutus, mida rahvasuu jõudis juba ristida Akadeemia Südiks. Kui ajalugu meile üldse midagi õpetab, siis seda, et kuratooriumi pakutud juhtimisskeem on ebakindel. Keegi pole selles peituvaid ohte kirjeldanud paremini, kui kuratooriumi esimees Jüri Raidla ise: „Täna ja lähemas tulevikus on veel liiga vara muuta kuratoorium ülikooli otsustuskoguks, kuna see võiks viia ülikooli juhtimise liigsele politiseerimisele. On täiesti selge, et poliitilistel jõududel on huvi otseselt või kaudselt osaleda Tartu ülikooli suguse esindusliku organisatsiooni juhtimisel, kui senine akadeemilis-administratiivne juhtimismudel asendatakse millegi muuga. Õige pea muutuks ülikooli kuratooriumi liikmete määramine ja nende suunamine väga sarnaseks riigiettevõtete nõukogude määramise ja tegevuse suunamisega. Edasi ei ole enam palju maad ülikooli akadeemilise juhtkonna valimise või määramiseni poliitilistel kaalutlustel ning politiseeritud õppekavade ilmumiseni ülikooli.” (UT http://www.ajakiri.ut.ee/17410, 30. X 2003). See, kuidas nende sõnade autorist Saulusest sai paari aastaga advokaat Paulus, väärib muidugi omaette uurimust.
Mina ei ole kindlasti see, kes idealiseeriks Tartu ülikooli. Ma näen seal palju puudusi. Muude asjade kõrval ka juhtimisskeemis. Kuid iga kriitiline mõtleja peab suutma vahet teha selle vahel, mis tuleneb inimeste saamatusest või laiskusest ja mis on tingitud force majeure’ist. Kui eesti inimene ostab uue auto või riik laseb ehitada kilomeetri maanteed, siis tuleb selle eest maksta ligikaudu sama palju kui mujal Euroopas. Bakalaureuse- või magistrikraadi saab aga Eestis näiteks Soome ja Rootsiga võrreldes väga odavalt kätte. Näiteks Eesti riik arvab, et bakalaureuse baaskoha maksumus on 1400 eurot, millest jätkub oma Euroopa ametivennast kolm korda väiksemat palka saavale professorile ühe kuu palgaks. Seega toidab 12 üliõpilast ära ühe vireleva professori, kuid on vaja veel 12 üliõpilast, kelle pearaha läheks ülikooli administratsiooni, raamatukogu ja ruumide koristamise eest maksmiseks. Teedeehituse riigihanked on võitnud mõni Soome firma, kuid pole vähimatki lootust, et näiteks Turu ülikool oleks valmis koolitustellimust täitma sellise väikse raha eest. Ma ei usu, et kusagil maailmas oleks võimalik saada ülikooliharidust sellise kvaliteedi ja hinn
a suhtega, nagu praegu Eestis.
Ülo Vooglaid võiks Tartu ülikooli nõukogu suunas näpuvibutamise asemel veenda riigikogu, kus ta ka ise on rahvast esindanud, selles, et seni, kuni ülikoolide üliõpilase pearaha pole vähemalt kahekordistunud, ei aita ka mingid muutused juhtimisskeemis. Rahvusülikooliks saamine, nagu ütleb ka Vooglaid, ei ole privileeg, vaid kohustus oma riigi ja rahva ees! Vastutus on aga eelkõige poliitikute ja rahvaesindajate kanda.