Mina aga viimasel ajal kahtlen üha enam kunstinäitustel ja kontsertidel käies põhimõtteliselt ja üleüldse, et millega on tegu. Tuleb tunnistada, et kui meil hiljuti ühe talendika pianistist klassiõega õhtusöögi jätkuks alanud You Tube’i disko lõpuks Brahmsiks kätte ära läks, hakkas mul niivõrd igav, et ma otsustasin lahkuda.
Peale tunniajalist pingelist süvenemist Berliini kaasaegse kunsti biennaali viiendale korrusele jõudes ei suutnud ma end tagasi hoida ning tõstsin küsivalt käed üles, karjatades tülpinud ilmega valvurile sulaselges eesti keeles: „Aga see on ju pask?!”. Tema pilgust võis välja lugeda lõputut tühjust ja ma arvan, et ta oli selleni jõudnud mitmepäevase meditatsiooni käigus, püüdes meeleheitlikult ümbritsevat ignoreerida.
Olen ma ainuke, kelle arvates pole keisril rõivaid seljas?! Miks me ei või kunstinäitustest kirjutada nii, nagu asjalood on? Miks me peame oma sõpradele semutsevalt õlale patsutama, kui me tegelikult teame, et keegi teine peale nende enda nende tööde poindile pihta ei saa? Miks me peame noogutama heakskiitvalt kaasa klassikalisele muusikale ja tegema nägu, nagu see meile meeldiks, sest nii jätame endast ometigi erudeeritud inimese mulje.
Miks ma pean häbenema, et ma ei viitsi teatris käia, sest enamjaolt tegelen seal ärkvelpüsimiseks pingeliselt enese näpistamisega. Institutsionaalne kultuur on igav – seisev vesi, mis ainult kinnitab kultuuri olemasolu, aga ei vii kuhugi edasi – see on kunstiinimeste sotsiaalabi pakett, kus kulka raha eest ostetakse perfokate pähe pesupulbrit ja koeratoitu. See, et üks või teine asi leiab aset suures teatrimajas või kontserdisaalis, mille alla riik iga aasta hunniku pappi magama paneb, ei tähenda, et seda peab leheveergudel vägisi elus hoidma.
Kui mina oleksin Sirbi peatoimetaja, püüaksin ma elu eest suretada välja seda mugavalt paksuks söönud institutsiooni, mille kiuste tegelik ja tõeline – progressiivne kultuur ja avangard sünnib. Ma lihtsalt ei kirjutaks sellest pagana kunstnike liidu aastanäitusest, ma ignoreeriks tuimalt laulupeo toimumist ja nii mõnegi teatri ma tõmbaksin põhimõtteliselt kohe kajastatavate nimekirjast maha.
Aga ometi tuleb tunnistada, et kui poleks institutsiooni, poleks ka midagi lõhkuda. Poleks Sirpi, poleks Müürilehte. Kultuur sünnib dialoogist ja nagu yin ja yang teineteist täiendamas, oleme mõlemad Eesti kultuurielu tasakaaluks olemas.
Helen Tammemäe,
mitte Sirbi peatoimetaja