Kui ema väikesele Pilleriinule ütles, et nüüd on aeg maal asjad kokku pakkida ja tagasi linna sõita, hakkas ta heleda häälega nutma. Hakkasin jah. Suvitasime ühes Põhja-Eesti rannakülakeses, kus meil oli täitsa oma, rõvedat oranži värvi maja. (Tegelikult on siiani.) 

Mulle oli see umbes nagu paradiis. Aias oli vana traktorikummi sisse tehtud liivakast. Päike paistis sinna suurema osa päevast peale, seega võis vana must kumm tagumiku all päris korralikult kõrvetada. Pea kohal kõrgusid iidvanad rannamännid ning jalutuskäik liivaranda võttis mõne minuti. Mitte ükski toit ei maitsenud pärast rannaskäiku paremini kui makaronid aiast korjatud tilliga.  

Mida vanemaks sain, seda vähem sinna kippusin. Teismelisena jäin hea meelega üksi linna. Võiks ju arvata, et läksin mõnel sumedal suveõhtul peole, aga ei. Kuulasin inimtühjas majas Nirvanat ja istusin hämaras aias. Kui korra suvel jooksul maale sattusingi, pakkisin joonistamistarbed, raamatud ja elektrikitarri võimendiga kaasa. Männilõhnast, mereveest ja päikesest üksi ei piisanud. Kuigi kuukiiri, mis mere pealt mulle otse tuppa paistsid, võisin imetleda lõputult.  

Ma pole nende mändide alla enam ammu sattunud. Täiskasvanuna hakkasin hea meelega mujal maal käima ja tulin alati siira õnnetundega linna tagasi. Minu linna! Ma armastan linna! Kusjuures, vahel pole isegi oluline, mis linna. Ma võin kiinduda ükskõik millisesse linna, ükskõik millises riigis. 

Alles tänavu tundsin esimest korda elus maalt linna naastes, et see kõik on kuidagi väsitav. Ma oleks tahtnud maale edasi jääda – vaadata vaikuses kella viie ajal, kuidas päike mööda puulatvu liigub. Mitte istuda liiklusummikus. Minna lõunaaegu ujuma, ehkki ma tavaliselt oleksin sel ajal toas arvuti taga. Aga linnas on midagi. Selles, kuidas ta ellu ärkab ja magama jääb ja ometi justkui ei maga kunagi.  

Kuulsin mõnda aega tagasi küsimust: „Kui sa oleksid puu, siis milline?“ Ma arvan, et mina oleksin vana pikk mänd kuskil mere ääres. Minu all kasvaksid mustikad. Minu ladvas puhuks rannatuul.