Ivar Ravi auhinnatseremoonial. kaarel nurk
Betti Alveri debüüdiauhind anti seekord välja üheksandat korda. Auhind on loodud Alveri testamendis esitatud tahet järgides ning selle pälvib aasta parim (nagu sõnastab testament) ehk tähelepanuväärseim (nagu ütleb praegune statuut) eestikeelne esikteos. Testamendist pärineb ka see, et auhind antakse kätte 23. novembril, Alveri sünnipäeval. Kõik muu – ka see, et “aasta” tähendab aega ühest hingedepäevast teiseni – on hiljem tekkinud traditsioon. Eesti nimelistest kirjanduspreemiatest on Alveri auhind tegelikult kõige vähem seotud kirjaniku loomelaadi või loomingulise tegevuse eripäraga. Nõnda ei ole sel auhinnal žanrilisi ega temaatilisi piiranguid ega ole ta mõeldud silmas pidama mingit erilist alverlikkust; kui rääkida “Alveri vaimust” selle preemia juures, siis seda on niivõrd, kui seda on parajasti kirjanike liidu Tartu osakonna juhatuses, kes Alveri testamendi selle punkti täitjana määrab ka debüüdiauhinna žürii koosseisu. Tavakohaselt püütakse žüriisse kaasata ka eelmine laureaat, alati pole see õnnestunud.
Mille eest Alveri auhind siis eeskätt antakse? Kulunud väljendit kasutades: selle eest, et keegi on “lootustandev”, keegi annab meile, lugejaile, lootust, et kirjandus on tulevikuski võimalik – “kui see autor veelgi kirjutab, siis on meiega lood hästi”. See preemia (ning sellega kaasnev nominentide-esiletõstetute nimestik) täidab olulist retseptsioonilist ülesannet, tõstes esile alustajaid, hoides pilgu tõsiasjal, et “kõik on veel võimalik, me pole veel valminud”. Ideaalis peaks see auhind märku andma kohast, kus kirjandus parajasti paneb vastu kirjandusprotsessi inertsusele.
Alveri auhinda saadi välja anda esmalt kaks aastat, kuni uues riigis läksid pärandusrahad koos ühe tollase pangaga kaotsi. Auhind taastati Kultuurkapitali poolt toetatuna 1998. aastal. Senised tunnustatud kirjandusse tulijad on: Ränik ja Undusk (1990), Varblane (1991), Oidekivi (1998, lisaks eraldi esile tõstetud Sommer), Kruusa (1999), Rooste (2000), Heinsaar (2001), Kunnas ja Ploom (2002), Luuk (2003), Pilter (2004). Tänavu on esimene kord, kui debüüdiauhind läheb kolmele inimesele korraga, tõsi küll, ühe ühise teose eest: Mart Kangur, Jaak Rand ja Ivar Ravi avaldasid möödunud talvel raamatu “Jaak Rand ja teisi jutte”. Pingelises arutelus sündinud otsuse kallutas nende kasuks osavus tekstuaalse maailma võimalikkuste kaardistamisel, mis piirneb ositi tunnetuse ja keele filosoofilise refleksiooniga, sellele lisandub ka eripärane huumorimeel.
Žürii pidas vajalikuks tunnustavalt eraldi ära nimetada ka teine debüteerija, head jutustamistehnikat valdav ja sotsiaalselt olulisi teemasid puudutav Sass Henno (“Mina olin siin”).
Auhinnatud autorite rea põhjal mingeid üldistusi teha on raske. Kõige selgemini paistab silma, et uuel sajandil on debüütide hulgas rohkem tähelepanu väärinud just proosateosed, kusjuures enamik neist liigub kas tekstitehnilises või temaatilises mõttes perifeerias. Ühest küljest kõneleb see noorluuletajate kiirustamisest oma küpsemata viljade eksponeerimisel, kuid ilmsesti annab see tunnistust ka oleviku kirjanduse üldtendentsidest (st seda laadi asjad on praegu kirjandusheuristiliselt väärtuslikud, või siis hoopis sellest, milline osa eesti kirjanduse võimalikust “maastikust” on auhindajate meelest veel korralikult kultiveerimata – kumb võimalus kehtib rohkem, näitab alles tulevik.
Niisiis, kolmikkirjanik Kangur-Rand-Ravi ei lähe selle auhinnaga kirjanduslukku, vaid kirjanduslukust lahti, ning ukselt avaneb meile uusi väljavaateid.