Asun pikema sissejuhatuseta asja kallale ja lennutan õhku küsimuse: kas me teame, milliseid tähendusi rohepööre ja tasaareng endas peidavad? Rohepöördest räägitakse palju meedias, ettevõtete ja organisatsioonide strateegiadokumentides ning poliitikas. Rohepöörde abil kõneldakse targemast ja jätkusuutlikumast majandamisest, kuid selle kontseptsiooni raames ei ole hüljatud ka majanduskasvu ideed. Poliitilisel tasandil on rohepööre ikkagi majanduskasvu strateegia, mida pehmendavad sellised sõnad nagu „kestlik“ ja „jätkusuutlik“.¹

Tasaareng on hoopis tundmatum termin. Selle taga seisab liikumine, mida iseloomustab ühelt poolt jätkusuutlike alternatiivide arendamine ning teiselt poolt tarbimiskultuuri ja kasvupõhise elukorralduse tugev kriitika.² See liikumine küsib, mis on kasvu mõte, kui kasv seab ohtu meie elukeskkonna ja -tingimused planeedil Maa.³

Kuigi nendel mõistetel on ühiseid jooni, on ka erinevusi: tasaarengust rääkides soovitakse inimest lõputu kasvu kinnisideest vabastada, samas kui rohepöördes proovitakse kasvu ideest pigem kinni hoida, otsides võimalusi, kuidas majandus saaks jätkuvalt õitseda. Ühe tasaarengu eestkõneleja, Tartu ülikooli arvutiteaduste instituudi teaduri Madis Vasseri hinnangul tuleks aga ka rohepöörde kontseptsioon majanduskasvu küljest lahti siduda, sest jätkuv kasv on ühel või teisel viisil tugevalt seotud elukeskkonnajätkuva hävinemisega.⁴

Sissejuurdunud kasvuideaalist lahti laskmine ja majanduse piiramine tähendaks erakondadele poliitilist enese­tappu.⁵ Mina ei usu, et meie edule ja jõukusele orienteeritud mõttemaailma oleks võimalik üleöö ümber programmeerida: ei ole reaalne, et midagi, mida oleme idealiseerinud aastatuhandeid, saaks niisama lihtsalt välja juurida. Selles mõttes on rohepööre positiivne ja hoomatav vaheetapp. Et teeme alguses pool rehkendust ja siis vaatame edasi. (Jätan siinkohal käsitlemata keerulise küsimuse, kas see on keskkonnahävingu ja kliimakatastroofiga võitlemiseks piisav.)

Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni seisukohast võiks meie eesmärk nii nüüd kui ka järgmistel kümnenditel olla perspektiivinihke algatamine ehk inimeste ettevalmistamine järgmiseks, tasaarengu etapiks. Tuua pilti teistsugust vaadet, teistsugust ideaali, mille tulemusel majanduskasv demokraatlikul viisil oma aujärjelt taanduma hakkaks. See ei ole tingimata kerge ülesanne ning kohe kerkib küsimus, et kuidas saame meie, kes me elame majanduskasvu kummardavas maailmas, kasvatada uut põlvkonda, kes seda ei teeks. Selleks peame eelkõige ise ümber õppima ja nägema tänase süsteemi tagurlikkust. Ümber õppida on aga lihtsam siis, kui ühiskond ümberõpet toetab. Toetava platvormi loomisel on aga ajakirjanikel ja kommunikatsiooniinimestel suur roll. Käsiraamatut, kuidas uue ja jätkusuutlikuma ühiskonnakorra idee „sissesoojendamine“ peaks käima, pole veel kirjutatud, kuid eks see ongi igikestev õpiprotsess.

Allpool esitan mõningaid ideid ja tähelepanekuid, milliste kommunikatiivsete võtete ja sõnumitega annaks pikas plaanis saavutada tasaarengule suunatud ja kasvumentaliteedist eemalduvat ühiskonnaideaali.

Alustame algusest: kõik algab sõnast

Ajakirjale Universitas Tartuensis antud intervjuus toob ökoloog ja looduskaitseprofessor Asko Lõhmus välja, et esmalt on oluline omakeelse mõistestiku loomine, sest kultuur ei võta tegevusi omaks, kui ei saa neid nimetada.⁶ Pelgast sõnaloomest võib aga väheks jääda. Kui tahame, et mõisted päriselt inimteadvusse jõuaksid, siis on vaja enne käibele­võttu süvitsi analüüsida, ega loodud sõnavaral ei ole peidetud piiranguid, mis selle omaksvõttu pärssida võiksid. Kui soovime, et miski oleks auditooriumi silmis ihaldusväärne, siis peab see nii ka kõlama ning igasugused positiivsed ja negatiivsed taustaassotsiatsioonid tuleks mõiste- ja sõnumiloojatel eelnevalt läbi mõelda.

Võtame näiteks sõna degrowth, mis on tasaarengu ingliskeelne vaste. Selle sõna puhul on palju arutatud, kas see on idee edasiandmiseks kõige õnnestunum valik. On leitud, et kuigi tähendust peegeldab see hästi, võib degrowth motona olla ebaefektiivne, sest vastandub otseselt kasvule, kutsudes inimestes suurema tõenäosusega esile negatiivset reaktsiooni.⁷ Kui inimene kuuleb seda sõna esimest korda ja see läheb tema praeguste väärtushinnangute või ühiskondliku ideaaliga vastuollu, siis mõjutab tekkiv eelarvamus ka tema edasist võimet sel teemal infot vastu võtta.⁷

Siit nähtub, kui tähtis on arvestada tähendusloomel ja sõnumiseadmisel kognitiivse tasandiga. Väga keeruline või isegi võimatu on ka ühe keele põhjal tehtud uuringuid teistele üle kanda. Näiteks eestikeelne „tasaareng“ ei ole ingliskeelse termini sõnasõnaline tõlge. Vasseri artiklist⁵ nähtub, et omakeelse käibe­väljendi loomisel osati ingliskeelse terminiga kaasnenud ohtusid arvestada. Tasaareng viitab arengule, mis on rahulikum, käratum ja ühtlustavam. See ei vastusta kasvu, kuid vastandub kiirustamisele, lärmakusele ja ebavõrdsusele, millel on ühiskondlikus plaanis pigem negatiivne kuvand. Niisiis on sõna „tasaareng“ kommunikatiivses mõttes üsna õnnestunud valik, mida ei anna esmapilgul ühelgi moel tagasilangusega seostada. Usun, et sellistele keelelistele nüanssidele peab temaatilise mõistestiku loomisel ja üleüldises kommunikatsioonis ka edaspidi suuremat tähelepanu pöörama. Võime küll rääkida samast asjast, kuid kultuurilised ja sotsioloogilised taustsüsteemid mängivad sõnumi kohalejõudmisel ja omaks­võtmisel äärmiselt suurt rolli.

Probleemid ja ohukohad

Liikudes kognitiivse lingvistika juurest määratluse tasandile, peame ikkagi tunnistama, et tasaarengu hoolikas sõnaseade on fassaadiks tõsiasjale, et kasv ei saa olla igavene. Tasaareng on poliitiline projekt, mis nõuab muu hulgas ressursside ümberjagamist, töötundide vähendamist, keskkonna- ja tarbimismakse ning reklaamikontrolli.⁸ Selle saavutamiseks peaks tänane kapitalistlik ühiskond kannapöörde tegema. Iseküsimus on aga see, kas oleme suutelised vabatahtlikult sellist drastilist sammu astuma ja stabiilse püsioleku ideed teenima. Leebelt öeldes on see kaheldav, mistõttu ei saa otseselt imeks panna, et sellised seisukohad poliitilisel tandril esile ei küündi.⁹ Kuigi tasaarengu ideaal muudatuste elluviimiseks on ikkagi demokraatlik ja sotsiaalsele õiglusele tuginev protsess,¹⁰ võib eelnimetatud määratlus isegi veidi radikaalselt kõlada, omades kerget vasak­äärmuslikku maiku. See on libe tee eriti Eestis ja teistes postsovetlikes riikides, kus rahvas on ebaõnnestunud sotsialistliku riigikorra tõttu kannatanud. Kui soovime, et tasaarengu ideeseeme idaneks, on mõistlik negatiivse maiguga minevikuassotsiatsioone mitte tekitada. Ka väljendid nagu ökomarksism ja ökosotsialism pole kindlasti need, mis kohalikul kommunikatsiooniareenil head vastukaja saaks.

Meie ühiskond on mugav ehk kõike häirivat välistav. Sõna „tasaareng“ toetab liikumise püüdlusi tasandada ebavõrdsust ühiskonnakihtide vahel. Tasandamine on ju kena sõna, aga tähendab see siiski seda, et ühtlustamise huvides peab keegi millestki loobuma – ebamugav. Igasugune sunniviisiline ühtlustamine ainult õhutaks ühiskonnakihtide vahel vaenu ja see läheks vastuollu ka liikumise demokraatliku taotlusega. Seega saab tasaareng võita vaid siis, kui see muutub ühiskondlikuks ideaaliks ilma sunnita – kui suurem osa ühiskonnast on sellise ühtlustamisega päri ega tunne, et nad sellevõrra vaesemaks jäävad.

Büchs ja Koch¹⁰ toovad esile ühiskondlike debattide tähtsuse, mille fookuses peaks praeguste vajaduste kõrval olema ka vastutus tulevaste põlvkondade ees – et ka neil oleks võimalik oma baasvajadusi rahuldada. Väga tähtis on eristada vajadusi hoopis ressursinõudlikumatest tahtmistest ja soovidest. Tarbimiskultuur ja kasvule orienteeritud ideaal on eelkõige üles ehitatud inimeste soovidele ja tahtmistele. Vajadused on olemuselt enamasti üsna universaalsed ja lihtsad, see aga, kuidas me neid rahuldame, võib varieeruda seinast seina.

Tahtmiste ja vajaduste erinevust aitab hästi illustreerida Tartu ülikooli kestliku arengu keskuse juhataja ja sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessori Margit Kelleri toodud näide, et kui inimene ütleb, et tal on vaja autot, siis tegelik baasvajadus on hoopis tarvidus liikuda.⁶ Auto on mugavus, sest liikumise vajadust aitaks rahuldada ka ühistransport või jalgratas.

Fakt on see, et kasvupõhisest ideaalist loobumine osutuks mitmes plaanis üsna ebamugavaks, seega proovitaksegi järjepanu otsida rohkem n-ö tarku lahendusi, mis ei peataks kasvu ega muudaks tänases elukorralduses liiga palju, vaid võimaldaks jätkata – ütleme ausalt – oma mugavat elu.

Lisaks eeltoodule on piirangute, ümberjagamiste ja maksude kehtestamise valemis hulgaliselt tundmatuid ja muutustele osutavaid tegureid, mille suuremat mõju on üsna keeruline ette ennustada. Üks tasaarengu proovikive seisnebki selles, et me ei saa minevikust vastuseid ega võrdlusi otsida – tasaarengu kohta ei ole varasemaid näiteid ning selle mõjust inimeste heaolule puuduvad empiirilised andmed.¹⁰ Suurele auditooriumile idee maha müümiseks pole minevikutuge, mis tõestaks, et see mõte võib tõepoolest toimida. Inimesele kui muutustundlikule olendile ei maksa innovatsiooniga liiga intensiivselt ja survestavalt läheneda – tekib tõrge või isegi hirm ning mõistetamatu ja võõras nähtus lülitatakse teadvusest välja. Seega, kui me ei ole sõnumiseadmisel ettevaatlikud ja jääme rikkiläinud grammofonina kordama, et peame muutuma nüüd kohe ja kõikehõlmavalt, siis juhtub suure tõenäosusega see, et inimaju ei suuda neid sõnumeid läbi töötada. Tuleb olla kannatlik hoolimata sellest, et aeg jookseb armutult. Vastasel juhul on tasaarengu tulevik üksnes nende veenmine, kes juba niikuinii usuvad.⁹ Veenda tuleb aga ka neid, kes samu seisukohti veel ei jaga.

Lahendused ja lähenemisvõimalused

Kuidas tuua inimeste teadvusesse ideaali ühiskonnast, mis vastandub kasvu imperatiivile ning on seetõttu ka fundamentaalselt teistsuguse kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku, poliitilise ja tehnoloogilise olemusega? Baini jt¹¹ läbiviidud uuring, mis keskendus kliima­katastroofi eitajatele, annab alust uskuda, et muu hulgas mängivad suurt rolli sõnumiraamid (ingl message frames). Riskidele ja katastroofile rõhumisest enam aitab see, kui tõstetaks esile uue käitumisviisi tulemusel tekkivaid hüvesid, sealhulgas pehmeid väärtusi, nagu parem ja hoolivam ühiskond.

Kuna muutused peavad ulatuma väärtushinnangute tasemele, tundub teemale heaolu perspektiivist lähenemine üsna mõistlik. Ei saa eeldada, et inimesed oma mugavast elust niisama loobuvad – lihtsalt seepärast, et keegi kolmas või neljas ütleb, et olukord on halb. Seda illustreerib hästi Adam McKay 2021. aasta mängufilm „Ära vaata üles“ („Don’t Look Up“). See pole küll tõsielufilm, kuid tabab läbi paroodiaprisma hästi inimolemuse omadust probleemi ees silmad kinni pigistada.

Niisiis peame sõnumiseadmisse suhtuma targalt ja läbinägelikult, pakkudes perspektiivi. Lihtsalt öeldes tegema vahetuskaupa ja näitama, et tänane ühiskond pole ideaalne ja et mugavusest loobudes võib vastu saada midagi muud, mis inimesele korda läheb.

Ka Kanada teadlased uurisid, kuidas sõnumiraamid¹² mõjutavad inimeste arusaama tasaarengust ning mil moel see siis inimeste emotsioonides ja tunnetuses kajastub.¹³ Esiteks selgus uuringust, et sõnumist üle võetud perspektiiv mõjutas ka auditooriumi edasist mõttekäiku ja teemarõhke: näiteks keskkonna aspektist sõnastatud raam viis inimeste mõtted eelkõige jätkusuutlikkuse ja keskkonna teemale, seevastu heaolu puudutav raam viis mõtted enam tarbimisharjumuste ja õnne teemadele. Seega ei maksa alahinnata seda, kuidas ja millise rõhuasetusega oma sõnumeid seame. Lisaks joonistus tulemustest välja, et kasule keskendunud sõnumid kutsusid emotsioonidest esile lootust ja aitasid uuringus osalejatel teemaga paremini suhestuda ning et kahjule ja kaotusele fookustatud sõnumiseaded tekitasid inimestes pigem hirmu ja viha. Kõige positiivsemat vastukaja sai aga sõnumiraam, mis keskendus heaolule ja kasule ning milles toodi välja positiivseid aspekte, mis tasaarenguga kaasneda võivad: näiteks rohkem aega perele, püsivamad ja kvaliteetsemad suhted, parem füüsiline ja vaimne heaolu. Need tulemused seavad otsese kahtluse alla näpuviibutamise ja hirmu külvamise strateegiad, mis püüavad küll tähelepanu, kuid tekitavad tunde, et parem on pea liiva alla peita, sest olukord on lootusetult halb. Hirmutamise võte ongi küll efektiivne tähelepanu püüdmise tööriist, kuid pikaajalise pühendumise vaatest võib see pigem vastu töötama hakata.¹⁴ Ehk ongi tähelepanu püüdmise aeg vaikselt ümber saamas ja kommunikatsioonis tuleks nüüd pöörduda enam lootust sütitavate ajendite poole?

Strateegiliselt oleks kasulik liikuda kitsamalt laiemale, üksikisiku tasandilt ühiskonna omale. Miks? Sest enne, kui suurt pilti vaadatakse, mõõdab igaüks asja ikka oma mätta otsast. Seades tasaarengu kommunikatsioonis rohkem fookusesse näiteks tööaja vähendamise teema (ingl work-time degrowth), saame käsitleda valulikke heaoluprobleeme, mida paljud ka isiklikult tunnetavad: stress, ületöötamine, vaimse tervise mured. See, et elutempo on kiirem kui kunagi varem ja et kipume võimete piiril rassima, on üldtuntud tõde. Veedan isegi oma kooli ja töö topeltkoormuse all ilmselgelt liiga palju aega ekraani ees, ohverdades unetunde, aega sõpradele/perele, liikumisminuteid – kokkuvõtvalt enamikku oma vaimse tervise vitamiinidest.¹⁵

Ületöötamise mõju vaimsele tervisele ei maksa alahinnata ja seda on teaduslikult kinnitanud nii uuringud Saksamaal ja Austraalias¹⁶ kui ka Ühendkuningriigis.¹⁷ 2021. aasta seisuga kannatas WHO Euroopa regioonis enam kui 150 miljonit inimest erinevate vaimse tervise probleemide käes.¹⁸ Näiteks 2019. aastal oli psüühika- ja käitumishäiretega seotud statsionaarsete voodipäevade koguarv Euroopa Liidus 94,7 miljonit. See oli kõigi haiguste ja seisundite kategooriate lõikes suurim.¹⁹ Lisaks on alust arvata, et paljud leebemad ja kergemad psüühilised häired on aladiagnoositud, sest nendega ei tegeleta ning need ei kajastu ka üldises statistikas.

Muidugi ei suuda tööaja vähendamine kõiki vaimse tervise probleeme kaotada, kuid kindlasti on rahulikumal elutempol positiivne mõju. Eelnev faktirida ei ole esmapilgul just lootusrikas, aga iva peitub selles, et need probleemid rusuvad meid nüüd ja praegu. Ületöötamine ei peaks olema ühiskondlik norm ja kasvu­ideaali taandumine võiks isiklikku heaolu märkimisväärselt parandada – jätta rohkem aega hädavajalike vaimse tervise vitamiinide jaoks. Mõtlemisainest on ja need küsimused puudutavad paljusid, mistõttu kindlustab selle tulipunkti kaudu teemasse sisenemine kindlasti laialdase auditooriumi huvi.

Fookuses sotsiaalse innovatsiooni toetamine

Ajakirjanikel ja kommunikatsiooniga tegelejatel lasub vastutus toetada sotsiaalset innovatsiooni, mis looks ühiskonnale väärtust ja tõstaks selle võimekust. Seda tuge saab pakkuda, tuues teatud teemasid rohkem esile ja luues või muutes nende kuvandit. Näib, et selliseid mõttemaailma muutust propageerivaid algatusi ja nende kajastamist on täna päris palju.

Võtame näiteks datšarajoonid. 2000. aastate alguses oli Tallinnas keset Kristiine linnaosa suur plats erisuguste kasvuhoonete ja aialappidega ning see ei olnud sugugi ainus omataoline. Need suvilakesed ei hiilanud oma esteetilise välimusega, kuid inimestel oli koht, kus nokitseda ja tomatit-kurki kasvatada.

Ehitusbuumi ajal jäi see praktika uuele elamurajoonile ja modernsele mõttelaadile jalgu. Datšade kaotamist ja sellisest eluviisist distantseerumist aitas kindlasti tagant tõugata ka muutunud maailmapilt, kus suvila pidamine kuulus pigem sovetiaega, mil poest midagi saada polnud.

Praeguseks on selliseid suvilarajoone Eestis alles vaid käputäis. Neid on uurinud Jena ülikooli doktorant ja tasaarengu liikumise aktivist Lilian Pungas, kelle uuringutulemused näitavad, et seda laadi aiaharimine suurendab ühtekuuluvustunnet ja kogukondlikke sidemeid, tõhustab kogukonna arengut ning pakub paika, kus värskes õhus lõõgastuda.²⁰ Kuigi datšarajoonid kipuvad ununema, on nad saanud moodsad järeltulijad – linnaaiad. Viimaseid on näiteks Tallinnas tänapäeval ligi 30 ning lisaks sellele, et seal saab näpud mulda pista, teenivad need ka keskkonnahariduse huve.²¹

Perspektiivinihe on märkimisväärne: ühel hetkel on üks praktika linnaruumist välja juuritud ja kümmekond aastat hiljem algab selle taassünd. See on ehe näide tasaarengu ideega sobituvast mentaliteedimuutusest: me saame rakendada varasemaid praktikaid, ilma et peaksime rääkima taandarengust. Linnaaiad on muidugi vaid üks imetilluke edulugu sotsiaalse innovatsiooni skaalal, kuid see-eest kõnekas, sest nihe on toimunud üsna väikse ajaga. Sotsiaalseid praktikaid, mida on vaja jätkusuutlikuma homse nimel luua või jalule aidata, on aga palju ning ajakirjanduse ja kommunikatsioonivaldkonna panust positiivse kuvandi loomisel ei maksa alahinnata. See, kui palju ja millise tooniga me millestki räägime, määrab nende omaksvõtu ühiskonda.

Lõppsõna

Ma ei ütle, et tasaareng oma üksikasjades on 100% ideaalne, aga põhimõte on aus, sest lõputu majanduskasv ei näi loogiline, liiatigi realistlik. Rääkimata tarbimisühiskonna mõjust elukeskkonnale. Seetõttu peaksime ajakirjanduse ja kommunikatsiooniväljal hoolt kandma selle eest, et see sõnum oleks selge, õige rõhuasetusega ja jõuaks inimesteni.

On keeruline ennustada, kas ja millal tasaarengu etapini jõuame, sest kommunikatsioon on mõnes mõttes nagu pusle – iga tükike, nüanss tuleb läbi kaaluda ja seejärel kõik detailid hoolikalt kokku sobitada. Mõned pusled on aga keerulisemad kui teised ja kui tasaareng oleks pusle, siis oleks sel vähemalt 20 000 tükki ning sellel oleks kujutatud suurt ja kirjut lillevälja. Selle kompleksse teema põhisõnum „kasv ei saa olla igavene“ läheb vastuollu senise harjumuspärasuse ja ideaaliga. Seetõttu usun, et tasaarengu ehk kasvujärgse maailma mõttemalli tuleb juurutada üksnes tükk-tükilt, kui taas pusle paralleel tuua. Tasa ja targu liikudes õnnestub see lilleväli ehk kunagi kokku saada, kuid me peame kindlasti alustama juba nüüd, ehkki oleme juba hilinenud.

Kindlasti tuleks kasuks, kui kohalikud teadlased ja üliõpilased tasaarengu sõnumiseade rohkem huviorbiiti võtaksid. Uurida tuleks lingvistilisi nüansse ja sõnumiraame, sest see annaks kommunikatsioonistrateegiale kindlama põhja. Mujal tehtud uuringud pakuvad küll mõtteainet ja näitavad suunda, kuid ei pruugi alati Eestisse üksüheselt ülekantavad olla. Aeg aga tiksub armutult.

Kas tuleviku tasaareng hakkab detailides täpselt niimoodi välja nägema, nagu liikumise tänased eestvedajad seda ette kujutavad, on iseküsimus. Aga ma arvan, et see on suuresti ka meie kui kommunikeerijate ja ümberõppijate teha.

1 Rohepööre. Euroopa Komisjoni reformitoetuse veebileht.

Rohepööre. Eesti Vabariigi Valitsus.

2 Mis on tasaareng? – tasaareng.info

3 Timothée Parrique, The political economy of degrowth. Economics and Finance. Doctoral Thesis. Université Clermont Auvergne [2017–2020]. Stockholms universitet, 2019.

4 Madis Vasser, Uus liikumine püüab kõigutada majanduskasvu ülemvõimu. – Tartu Postimees 2. II 2023.

5 Madis Vasser, Tasaareng ehk miks majandus ei pea kasvama. – Müürileht 14. I 2019.

6 Tiia Kõnnusaar, Mis on ülikooli missioon kliimakriisi ärevas hinguses? – Universitas Tartuensis 10. II 2023.

7 Stefan Drew, Miklós Antal, Degrowth: A „missile word“ that backfires? – Ecological Economics 2016, 126, lk 182–187.

8 Giorgos Kallis, In defence of degrowth. – Ecological Economics 2011, 5, lk 873–880.

9 Jeroen C.J.M. van den Bergh, Environment versus growth — A criticism of “degrowth” and a plea for “a-growth”. – Ecological Economics 2011, 70 (5), lk 881–890

10 Milena Büchs, Max Koch, Challenges for the degrowth transition: The debate about wellbeing. –Futures 2019, 105, lk 155–165.

11 Paul Bain, Matthew J. Hornsey, Renata Bongiorno, Carla H. Jeffries, Promoting pro-environment action in climate change deniers. – Nature Climate Change 2012, 2, lk 600–603.

12 Uuringusse kaasati neli raami ehk sõnumipüstitust, mille sisu oli sarnane, kuid mis kõnetasid lugejat eri nurga alt. Kaks raami keskendusid keskkonna sõnumile (environmental message) ning kaks heaoluga seotud sõnumile (well-being message). Mõlema sõnumigrupi alla kuulus omakorda üks kahjudele (kui me nii ei tee, siis mida me kaotame) ja üks kasudele (kui me nii teeme, siis mida meil on võita) osutav raam.

13 M. Fernanda Tomaselli, Robert Kozak, Robert Gifford, Stephen R. J. Sheppard, Degrowth or Not Degrowth: The Importance of Message Frames for Characterizing the New Economy. – Ecological Economics 2021, 183.

14 Saffron OʼNeill, Sophie Nicholson-Cole, “Fear Won’t Do It”: Promoting Positive Engagement With Climate Change Through Visual and Iconic Representations. – Science Communication 2009, 30(3), lk 355–379.

15 peaasi.ee

16 Steffen Otterbach, Andy Charlwood, Yin-King Fok, Mark Wooden, Working-time regulation, long hours working, overemployment and mental health. – The International Journal of Human Resource Management 2021, 32:22, lk 4659–4686.

17 David Angrave, Andy Charlwood, What is the relationship between long working hours, over-employment, under-employment and the subjective well-being of workers? Longitudinal evidence from the UK. – Human Relations 2015, 68 (9), lk 1491–1515.

18 The Pan-European Mental Health Coalition. WHO.

19 Mental health and related issues statistics. Eurostat

20 Lilian Pungas, Food self-provisioning as an answer to the metabolic rift: The case of ‘Dacha Resilience’ in Estonia. – Journal of Rural Studies 2019, 68, lk 75–86.

21 Kogukonnaaiad. www.tallinn.ee