Eesti muusikaturu fookuspäev 6. IV Erinevate Tubade klubis.
Eesti muusikaturu fookuspäev oli esimest korda 2021. aasta kevadel, kui koroona oli laastamistööd teinud juba aasta jagu ning välisartiste oli Eestisse tuua keeruline. See andis aga võimaluse pöörata pilk koduturule, leida siin ühisosa. Ühtlasi oli muidugi vaja rääkida tollal päevakorral olnud raskustest, mis seostusid koroonakriisis hakkama saamisega. See kõik tuli vägagi kasuks: kui ühed korraldajad olid olukorraga kiiremini kohanenud, sai toimivaid lahendusi jagada ka teistega.1 Mullu oli peateema sõda, ent endiselt ka koroona. Tänavu paistavad aga erakorraldajad olevat juba harjunud, et kriis on valdkonda räsinud ja toimetulek on nutikatele.
Päeva meeleolu seadis paika Tallinna abilinnapea Kaarel Oja avatervitus. Mida lähiaeg toob? Ei midagi head ega kerget. Oja nentis, et vahepeal on läinud selles mõttes hästi, et kontserdisaalid on taas täis ja kultuurikalender mitmekesine – kõigile korraldatakse midagi. Teiselt poolt ei ole aga käärid kultuuriürituste hulga ning inimeste võimaluste vahel sellest kõigest osa saada tema sõnul kunagi olnud nii suured (Oja tõi välja, et u 55% inimestest tahaks kultuuriüritustel käia rohkem, kui on võimalust2). Nõnda siis on tema arvates üks lähiaja katsumusi just kultuuri kättesaadavuse vähenemine, eelkõige majanduslikel põhjustel, sest avaliku sektori kurb rahandusprognoos mõjutab ka erasektorit ja kogu publikut. Kultuuripoliitikat käsitletakse Oja sõnul eelkõige korraldaja vaatest, aga samavõrra peab arvestama publikuga.
Kultuurivaldkonna purgatoorium
Fookuspäeva ajal ei olnud veel täpselt teada, mida toob uue valitsuse koalitsioonileping, kuid oli üsna selge, et midagi ülearu kultuurisõbralikku sealt tulla ei saa, sest umbes üle päeva kurtsid koalitsiooniläbirääkimiste delegaadid meedias, et riigi rahandus on veel palju kehvemas seisus, kui läbirääkimistele minnes oli ette kujutatud.
Avavestlusse „Muusikapoliitika – uus ja vana“ andis ühe sisukama panuse riigikogu kultuurikomisjoni esindanud Heidy Purga. Ta teatas vestlusringis, et tal on pärast koalitsioonirääkimisi juba ette kahju inimesest, kes peab kultuuriministri tooli peal istuma. Ta arvas, et kuna rahaliselt on ehmatav aeg, siis võib-olla peabki kultuurirahastuse fookuse sättima teisiti kui seni ja vaatama, kust raha võtta: investeeringuid on tarvis, aga riigi poolt midagi suurt tulemas ei ole. Ühe võimalusena tõi ta välja ELi fondide raha, mida Eesti ei ole siiani kõige paremini kasutanud. Tähtsana tõi ta esile ka kultuuriekspordi. Purga arvas, et on hea, kui praegused toetused jäävad ja neid ei hakata vähendama. Maksusoodustused ja eraraha kaasamise hõlbustamine võib praegu olla tõenäolisem kui uued toetused. Tema seisukoht on, et investeering peaks minema arendajatele, arendus- ja kompetentsikeskustele, kelle haare on suurem kui üksikisikutel. Ühtlasi leidis ta, et riik peaks peale raha leidma ka muid vahendeid, kuidas tegijaid innustada. Päris mitmendat korda ütles Purga avalikkuses, et kultuuripoliitilised küsimused võiksid rohkem jõuda riigikogu kultuurikomisjoni – ja see on valdkonna enda teha.
Pikk nädalavahetus viskas huvitava vimka: kõigepealt sai teatavaks, et kultuuriministri portfell läheb Reformierakonnale. Arvatavasti pole ma ainus, kes uskus, et see jääb edasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kätte, sest keda veel võiks kultuurivaldkond sellisel murdelisel ajal üldse huvitada. Aga tõesti, kuna Reformierakonnal on valitsuses kõige rohkem ministrikohti, on selline ebatõenäoline viperuski tõenäoline. Ja kui nii, siis ei oskagi praegu ette kujutada reformierakondlast, kellel oleks kultuurivaldkonnas rohkem süsteemseid teadmisi ja huvi midagi ära teha kui Heidy Purgal. Korraks käis meediast läbi ka Liina Kersna nimi, kuid Heidy Purga on igati loogilisem valik. Muidugi oleks teda vaja ka riigikogus, kuid ta on riigikogu kultuurikomisjonis tegutsenud juba kaheksa aastat ja ilmselgelt on see ennast ammendanud, sest – korrakem – kultuurivaldkond ise ei saada sinna komisjoni arutamiseks piisavalt teemasid, et saaks valdkonda aidata. Millegipärast tegeleb kultuurikomisjon rohkem haridusküsimustega.
Ühesõnaga samad tegelased, kes ajasid enne valimisi kultuuripoliitika aruteludes kõige informeeritumat juttu ja on päriselt asja sees, need olid nüüd kohal ka Eesti muusika fookuspäeval. Ühest sai päriselt kultuuriminister ja teine jätkab Tallinna abilinnapeana. Võiks ka hullemini minna, leian ma. Olgugi et rahaga on ilmselgelt seis väga halb, on praegusel kehval ajal olulisem, et suudetaks käima tõmmata teatud tegevused, mis raha nii palju ei vaja või – mis veelgi tähtsam – toovad tõesti valdkonda raha juurde. Ainult et jääb väheks üksnes hõiskamisest, et toome kultuuri rohkem eraraha. Seda on teoreetiliselt tahetud teha ju kaua-kaua ja tublimad kultuurikorraldajad on erasektoriga partnerlust arendanud väga hästi, kuid raskel ajal on ettevõtted kultuuripartnerluseks tõesti vähem motiveeritud, nii et ehk on aeg teha poliitilisi otsuseid, kuidas seda tõepoolest soodustada.
Kui lugeda koalitsioonilepingut, siis on näha, et sealt paistabki tugevasti Heidy Purga ja lahkuva kultuuriministri Piret Hartmani teadmine ja visioon. Nii mõnedki koalitsioonilepingu punktid on täitsa Heidy Purga teemad, näiteks eraraha suurem kaasamine, samuti erasektori teadlikum hõlmamine strateegiatesse. Tähtsana paistab silma loomemajanduse ja kultuurivaldkonna projektipädevuse tõstmine, et pääseda juhtpartnerina paremini ligi „Loova Euroopa“ ja „Euroopa horisondi“ programmi investeeringutele jm uutele Euroopa rahastusvahenditele (see punkt on rohkesti kõneainet andnud mitmel muusikaturu fookuspäeval ja ka muul ajal).
Veel on koalitsioonileppes punkt, kus seostatakse teoste digiteerimine ELi rahastusega, samuti rahvusvaheliste voogedastusplatvormide maksustamine. Viimase kohta käis avadebatis kiire arutelu. EAÜ tegevjuht Mati Kaalep tõi välja andmed Saksa autorite ühingu (GEMA) uuringust: Spotify või mis tahes muu voogedastusplatvormi 10 eurost jagatakse autorite vahel ainult 81 senti. Filmiplatvormidega seoses püütakse praegu muuta eurodirektiivi, mis kohustaks filmi voogedastusplatvorme maksma siin turul tegutsemise eest (maksuraha saaks suunata valdkonna edendamisse). Sama lahenduskäiku on püütud laiendada ka muusika voogedastusplatvormidele, aga õiguslikult ei olevat see võimalik või on väga keeruline. Siiski võiks lahenduse otsimise protsess olla muusikavaldkonnas samalaadne, s.t ainult EL suudab suurte platvormidega läbirääkimisi pidada.
Kuna kultuuripoliitika debatis oli kuulda murest, et loomemajandus on kultuuripoliitika vaateväljast justkui kadunud, siis toon eraldi välja, et koalitsioonilepingus on ka punkt „lõpetame kultuuri ja loomeettevõtluse teineteisest lahutamise riigiametite ja agentuuride silmis“. Purga lausus, et viimase aasta pilt on selline, et loomemajandus on olemas, aga kultuuripoliitikas ei toetata seda selle potentsiaali vääriliselt. Kuskil on tõrge ja see tuleb kaotada.
Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Ivo Lille kommenteeris, et sõna „loomemajandus“ ei ole küll enam olnud nii aktuaalne, aga mudel ja mõtteviis on sellegipoolest olnud ministeeriumi töö keskmes. Ministeeriumis on Lille sõnul viimasel ajal tahetud kasutada selliseid termineid, mille puhul tunneb terve valdkond, et on selle osa. Igatahes kinnitas ta, et arengukavade „Kultuur 2030“ ja „Eesti 2035“ alusel üritatakse ministeeriumi piiratud vahenditega hoida ja toetada muusikavaldkonna laiapinnalisust. Ta avaldas ka, et taotlusvoorude süsteemi korrastatakse, üritatakse sellele lisada parameetreid, liikuda andmepõhise mõtlemise poole ja saada aru, kas minnakse õiges suunas.
Kõrva hakkas ka selline teema, et 2022. aastal ületasid EAÜ laekumised esimest korda kümne miljoni euro piiri, kusjuures juba umbes pool sellest tuleb audiovisuaalsektorist. Niisiis, üks võimalus rohkem autoritasu teenida on lisada muusikat audiovisuaalkanalitesse. Kui Eesti autoreid ei ole audiovisuaalteostes piisavalt, siis tuleb EAÜ-l selle valdkonna väljamaksed teha välismaale. Üks valdkondlik puudujääk on aga selline, et muusikakirjastajaid (ja siin ei ole mõeldud noodikirjastajaid, vaid muusika sünkroniseerimise spetsialiste), kelle toel võiks see valdkond edeneda, on Eestis vähevõitu.
Music Estonia programmide juht ja muusikamänedžer Marii Reimann tõstatas hea küsimuse: kelle asi on praegu toetus kui arendus ja investeering, mitte toetus neile, kes ei saa hakkama? Probleem on tema sõnul selles, et kui pole tugevaid Eesti plaadifirmasid, mänedžmente, agentuure ja muusikakirjastusi, siis sõlmivad meie artistid lepingu välisfirmadega ja raha liigub riigist välja. Aga tõepoolest, toetusi, et neid tugevaid üksusi üles ehitada, praegu ei ole (Music Estonia on küll panustanud valdkonna spetsialistide arengusse), sest EASini nad veel ei küüni, aga teiste toetuste seisukohalt saadakse n-ö liiga hästi ise hakkama.
Muusikaürituste turg
Fookuspäeval tutvustati 2022. aastal tehtud EASi festivalide uuringut3, kuhu oli kaasatud 28 festivali (peamiselt muusikafestivalid; ankeedi täitis 3650 festivalikülastajat, sh 276 väliskülastajat). Uuring annab väga palju korraldajale ja otsustajale vajalikku infot festivalide majandusliku ja piirkondliku mõju kohta. Näiteks on seal öeldud, et keskmine festivalikülastusega seotud kulu ühe inimese kohta on 178 eurot, nii et festivalide mõju regionaalsele arengule on väga suur. Uuringut on plaanis nüüdsest korrata iga kahe aasta tagant.
Väike koondpilt sellestki, mida räägiti praeguse seisu kohta muusikaturul. Turg on kriisidest räsituna siiani turbulentne. Pärast eelmisel suvel aset leidnud ületootmist ei ole iseseisva ettevõtja puhul suur risk õigustatud. Suurte festivalide korraldajaid muserdab väga, et EAS jättis tänavu välja kuulutamata taotlusvooru, mis oli festivalidele ülioluline meede: see jäi pidama majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, justkui ei saaks ametnikud regulaarsete taotlusvoorude tähtsusest aru. Ehkki jutt käib festivalidest, mille suurima eelarveosa moodustab niigi piletitulu, on festivalide eelarveaugud selle tõttu märkimisväärsed ja puuduv osa peaks tulema publiku või eratoetajate taskust, mõlemad on aga teatavasti juba raskes seisus. Publik teeb juba kvaliteedi järgi raskeid valikuid, millistel üritustel käia, sest endale saab lubada vähem kultuuriüritusi, kui oleks soovi, ja vaba aja veetmise pealt hoitakse kokku esimeses järjekorras. Pileteidki ostetakse korraldajale ebameeldivalt hilja, sageli viimastel nädalatel, nt „Jazzkaar“ müüs mullu 40% pileteid koguni viimasel nädalal, sh päeval.
Kui vaadata erasektori toetajate poole, siis olukorras, kus inflatsiooni mõjul on kõik teenused kallinenud (sama kehtib kontserdikorralduse kohta nii siin kui ka välismaal, kõige kallimad on eriprojektid, kus kogu taristu tuleb nullist üles ehitada) ning erasektoris tõmmatakse üleüldse tegevust koomale, on sealt toetajaid leida ülikeeruline. Ka senised traditsioonilised koostööpartnerid ei taha sageli enam senises mahus kultuurikorraldajaid toetada, ent praegusel väärinfo lokkamise ajal on ohtlik võtta vastu ka kontrollimata taustaga raha. Toetuse eetilisus on tähtsam kui kunagi varem. Tarmo Sikk nentis, et ellu jäävad need, kes väga tahavad, ja tuletas raskes olukorras meelde „Viimset reliikviat“: kui klooster põleb, siis see ei tähenda seda, et meie püha üritus peaks seisma jääma. Kas kõlab piisavalt julgustavalt? Oleks ometi kõik korraldajad sama optimistlikud!
Piletidiskussioon
Huvitavaks kujunes kogu päeva väldanud piletiarutelu. Nimelt tutvustas Kaarel Oja Tallinna muusikalinna noortepileti kontseptsiooni, mida praegu on katsetatud Tallinna Filharmoonias ja mille võtavad ilmselt mingitel üritustel üle ka Eesti Kontsert ja saabuv „Jazzkaar“. Sama päeva hommikul läheb müüki odav noortepilet, et saalid oleksid täis ja kultuur kättesaadavam. See on alles katsetus, ent kui sellest peaks saama standard, siis teeb see teatud mõttes korraldaja elu ka keerulisemaks: publik võibki jääda ootama viimast hetke ega rutta varem piletit ostma.
Kui muusikalinn Tallinn on välja pakkunud viimase hetke sooduspiletite süsteemi, siis pikaajalised erakorraldajad arvavad, et selle rakendamisega tulistaksid nad omale niigi väga kehvas olukorras jalga. Sooduspiletite müümist üleüldse pigem ei toetatud, küll aga kiideti heaks sihtrühmapõhine hinnastamine (nt noorte või pensionäride piletid). Ka harilikuga võrreldes kallimaid toetajapileteid on katsetanud paljud korraldajad, ilmselt mõned edukamalt kui teised. Festivali „Võnge“ korraldaja Tarmo Sikk ütles välja mõtte, et riik oma toetustega dikteerib paljuski, millised hinnad saab ürituse korraldaja kujundada. Tõsi, hinda ei saa tõsta rohkem, kui publiku enamik talub.
Üsna põnevaks kujunes vestlusring „Uued tuuled ja tegijad piletimüügi vahendusturul. Kes pakub mida?“. Ilmselgelt ei ole Eestis olnud kunagi nii palju piletimüügi teenusepakkujaid kui praegu ja nüüd said nad tutvustada oma kontseptsiooni, seniseid saavutusi ja tulevikusihte. Piletilevi andmetel on väidetavalt endiselt 76% Eesti kasutajaid Piletilevis, mida selle müügiesindaja peab siin ainsaks arvestatavat müügiteenust pakkuvaks piletimüügituruks. Kuue piletivahendaja (turul tegutseb kaheksa vahendajat) trikoovooru tulemusena selgus, et ülejäänud piletiturg on väga killustunud ja suurem osa vahendajaid liigub (eri rõhuasetustega) pigem sinnapoole, et piletivahendaja oleks taustal ja tähelepanu keskmes brändina artist või üritus ning et piletiost oleks ostjale võimalikult lihtne (nt Ticketeri esindaja rääkis põlevate silmadega ühest nupust, mis töötab). Samuti on tähtis, et korraldajale oleks vahendustasu Piletileviga võrreldes väiksem või olematu, kuid samal ajal on korraldajale aina tähtsam ligipääs piletiostjate andmetele, et oma publikut tundma õppida ja teha turundamisel ja ehk ka ürituse kujundamisel andmepõhiseid otsuseid.
Mis oli veel päevakorral?
Kuna muusikavaldkonna riiklik rahastus jääb nüüd ilmselgelt taas toppama, siis tuleb üle korrata, et muusika ja üldse kultuuri eksport on möödapääsmatu. Muusikaekspordile oli pühendatud ka üks asjalik fookuspäeva vestlusring (selle teema praktiline käsitlemine on vajalik järjepidevalt, sest uusi tegijaid tuleb valdkonda juurde). Selle alaga juba ammu tuttavana panin sealt kõrva taha TMW kommunikatsioonijuhi Ingrid Kohtla meeldetuletuse, et Eesti muusika vajab kõige rohkem päris muusikatööstuse ülesehitamist: aasta ringi tegutsevaid stabiilseid tegutsejaid, kes hoiavad partnerlussuhted soojas. Talendipuudust meil ei ole, aga kõige rohkem on vaja järjepidevat tuge.
Vestlusringist „Igaühel oma muusikaauhinnad? Kellele ja miks?“ ootasin rohkem sisulist arutelu, aga küllap on auhindade eestvedajatel lihtsalt teistsugused mured kui minul nende jälgija ja analüüsijana. Seekord torkas kõige rohkem silma see, et kõik kinnitasid iseenda ja teiste ürituste vajalikkust ja tehtud muudatuste õiget suunda. Paljuga saab nõustuda, aga see tundus muusikaturu fookuspäeval siiski liiga tugev fassaad. Pani mõtlema, et ühest küljest noogutasid kõik kaasa EFÜ juhatuse liikme ja Eesti muusikaauhindade üleandmisgala peakorraldaja Danel Pandre öeldule, et kui need, kelle nimel seda tehakse (s.t muusikud), ise auhindu ei väärtusta, siis polegi mõtet seda teha. Teisest küljest pühendati just suurürituste nagu „Eesti laul“ ja EMA gala puhul ülipalju tähelepanu sellele, millises sihtrühmas ja kui palju on vaatajaid-kuulajaid (umbes nii, et koduperenaine näeb telekast 5Miinust, kuigi ta seda bändi muidu ei kuulaks), kust neid juurde saada ja kas ka aastate pärast veel keegi telesaadet vaatab. See jutt on pisut vastuoluline, soovitan selle üle veel pisut mõelda. Kas muusikud ikka tõesti väärtustavad neid üritusi praegu piisavalt või on need juba praegu liiga palju suunamudijate karusselli moodi? Kas meie muusikaauhinnad katavad kogu publiku vanusespektri? Võib-olla siin ongi oluline tasakaalustav jõud Areeni ja ERRi kultuuriportaali albumiedetabelitel, mis on väga tähtsad nii muusikutele kui ka albumi kaupa muusika kuulajatele, kes ilmselt jäävad küll aja möödudes aina enam vähemusse. Ühtlasi on albumiedetabelite stiililine mitmekesisus üldjuhul suurem kui „Eesti laulul“ ja Eesti muusikaauhindade puhul – küll aga ei vasta tõele, et neis tabelites figureerib ainult avangard ja äärmus.
Fookuspäeval tutvustati ka Eesti Raskemuusikaliitu. Üksnes veebilehe järgi otsustades on see väga ambitsioonikas ettevõtmine ja kiidan väga, et seltskonnal on hästi sõnastatud eesmärgid ja konkreetsed mõtted, kuidas eesmärke saavutada. Vahel on tunne, et mõni kauem tegutsenud erialaliit võtab oma eksistentsi liiga iseenesestmõistetavalt, et strateegilisele mõtlemisele aega raisata.
1 Maria Mölder, Pärast pikka paid. – Sirp 18. VI 2021.
2 Kultuur, liikumisharrastused ja elukvaliteet. Tallinlaste rahuloluküsitlus 2023. https://uuringud.tallinn.ee/uuring/vaata/2023/Kultuur-liikumisharrastused-jaelukvaliteet-Tallinlaste-rahulolukusitlus2023
3 Festivalide uuring 2022. https://static.visitestonia.com/docs/3961300_festivalide-uuring-2022aruanne.pdf