Mängufilm “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Režii ja stsenaarium Andres Maimik ja Rain Tolk. Osades Jan Uuspõld, Dan Põldroos, Hannes Võrno, Mirtel Pohla, Mait Malmsten, Juhan Ulfsak, Viire Valdma, Liina Tennosaar, Rain Tolk, Toomas Hendrik Ilves jt. Kuukulgur Film, 105 min, esilinastus 22. II kobarkinos.

 

“Ühel päeval, kui Jan oli joomise pärast Draamateatrist lahti lastud, tekkis tal mõte, et kuna nagunii inimesed naeravad isegi selle üle, kuidas ta puuksu teeb, siis tuleks temast vändata film. Selle mõttega ta pöördus ainuvõimalikku kohta – tuntud režissööritandemi Rain Tolgi ja Andres Maimiku poole. Esialgu oli film nimega “Jan Uuspõld läheb Tartusse” planeeritud lühifilmina. Nii umbes 20 minutit. Töö käigus tuli aga kolmel mehel juurde nii palju uusi lolle ja naljakaid mõtteid, et pärast esimest montaaži oli filmi pikkuseks 2 tundi ja 50 minutit.” Nii kirjutab filmi saamisloost Robert Kõrvits ajakirja FHM veebruarinumbris.

Tsitaatidega on hea alustada, lookestega on hea jätkata. Kui seisin kinos kassasabas, et kõnealusele filmile pilet osta, närvitses mu ees üks keskealine naisterahvas, kes oli tulnud kinno koos pojaga ega olnud taibanud filmi, mida vaatama minna, enne välja valida, kui alles kassaluugi juurde jõudes. Nii ta siis seisis seal, minu ja kassaluugi vahel, hoidis saba kinni ja tegi valikut, mida vaatama minna. ““Jan Uuspõld läheb Tartusse”? Ei, eesti näitlejad on nõmedad!” kommenteeris naine häälekalt. Ei saanud teisiti, kui pidin sellele lausele vihase vastulausega reageerima ja pretensioonikast naisterahvast mööda trügima. Minust ta sinna jäigi, otsima piisavalt mittenõmedate näitlejatega filmi, mida võsukesega vaatama minna.

Kas eesti näitlejad on siis nõmedad? Ei ole, eesti näitlejad pole kunagi nõmedad olnud. Ja eriti pole nad seda tänapäeval, kus lavakate uuemad lennud on teatrisse ja filmi juurde andnud nii palju särtsu. Eesti näitlejad on väga head. Ma armastan neid!

Aga… kuramus, eesti filmid on küll suures osas nõmedad olnud. Jätame praegu nõukaaja rahule ja vaatame taas iseseisva Eesti filme. No jõle palju on ikka mingit jama. Mingit kunstitamist. Ma ei salli kunstitamist. Ei kirjanduses ega filmis. Filmis on kunstitamine näiteks see, kui näidatakse veerand tundi suuri murelikke silmi, siis veerand tundi vaikivat suud ja siis jälle veerand tundi suuri murelikke silmi. Ja kõik toimub pimeduses. Soovitavalt ka vihmaladina taustal. Veerand tundi suuri murelikke silmi kerin, alates teistkordsest vaatamisest, edasi isegi “Sõrmuste isandat” vaadates, suutmata neid üle kümne sekundi korraga taluda. Rääkimata siis filosoofilise alltekstiga eesti tänapäeva filmidest.

Aga viimasel ajal on üha põnevamaks läinud. Näitlejad mängivad nagu noored kuradid ja stsenaristid-režissöörid jutustavad mõnuga kütkestavaid lugusid. “Sigade revolutsioon”, “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”, “Kohtumine tundmatuga”, nüüd ka “Jan Uuspõld läheb Tartusse” – niikuinii jäi midagi nimetamata ja “Tulnukat” ei hakka mainimagi.

Elame ilusal ajal, järjest juurde tuleb filme, mida on võimalik naudinguga vaadata, ilma vastutulekuteta tegemata. Ja koguni – mida vaadates naerad, nagu oleksid jälle kümneaastane ja loeksid esimest korda “Kevadet”. Või nagu oleksid tagasi aastas 1994 ja näeksid esimest korda Jim Carrey “Loomadetektiivi”. “Jan Uuspõld läheb Tartusse” on vist… hm… tõesti, jah… esimene eesti film pärast kultuslikku “Mehed ei nuta” (1968), mis on puhas komöödia, ilma liigse lüürikata (nagu seda on nt filmis “Siin me oleme”). Miks see seda on ja kuidas see seda on, see on eri jutt, aga fakt jääb faktiks – see on ropult naljakas film.

Muidugi, ma usun, et osa nalju naerutab eelkõige neid, kes kultuuriringkonnas kodused. Näiteks võrratud hetked Marko Mägiga. Või kellel kokkupuudet ajakirjanduse töövõtetega. Näiteks puu tagant piiluv paparatso. Aga üldinimlikku huumorit on ikka suurusjärgu võrra rohkem. Näiteks meeleheitlikult pudelist õlut kulistav tantramees Valev (Juhan Ulfsak). Või pano-mees Erich Krieger. Või baarimees Urmase (Andres Maimik) hädine sahmimine ja selle tagajärjel jõhker mollisaamine. Või jõmm (Ott Sepp) autoloksuga. (Isik, kes paigutas selle auto armatuurlauale need kruvikeerajad, on tõelise poeedi mõtlemisega!) Või metsade sügavusse pugenud ärimees (Hannes Võrno), kes peab kuuris orja (Arvo Kukumägi). (Milline dissonants kuldse mee ja kuurisügavuses ahelais konutava räpase inimvare vahel!)

Ah, milleks need näited. Ütlen kokkuvõtvalt, et suurepärane situatsioonikoomika, suurepärane karakterikoomika ja suurepärane dialoogikoomika. Dialoog üldse – olgu sellele lausa eraldi tähelepanu juhitud – on ses filmis nii elus ja täpne, et teeb kadedaks. Hea rollitäitmise teevad kõik, nii päris näitlejad kui ka reaalse elu tegelased. Ainult kaks möödalasku nokkis radarisilm üles. Jan Uuspõllu naine ei mänginud kohe üldse oma väikese, kuid nõudliku osa kõrguselt. Ja Lihtsa Elu Sille (Sille Sutting) ei suutnud isegi oma ühte lauset – kuid millist! – usutavalt välja öelda.

Näh, kiituseks kisub. Tean omast käest, et kiitvat retsensiooni on igav lugeda. Ja sama igav kirjutada. Kukun nüüd vahelduseks analüüsima. Niisiis. Mulle tundub, et selles filmis saavad õnnestunult kokku kaks suurt liini. Esimene liin on Jan Uuspõllu liin. Tegelikkuses reaalselt eksisteeriv isik ja tema elu. Tola rolli (“Wremja”, “Jan E. Uuspõld show” jne jne) lõksu jäänud näitleja, kes tahab mängida Tammsaaret – ja on selleks võimeline –, aga keda keegi ei suuda enam ette kujutada muu kui just nimelt tola rollis. Ja tal ongi selleks looduslik and, olgem ausad. Mõni võib higistada kas või nina peast, aga pole naljakas. Aga siis tuleb tema, pööritab vaid korraks silmi – ja kõik irvitavad nagu arust ära. See on suur traagika, kui inimene niimoodi oma rolli lõksu jääb. See, muide, ei ole omane ainult näitlejatele. On ka luuletajaid, kellelt nuiatakse kogu aeg: “Õu-ää! Jõle lahe mees oled! Kule, pane nalja-ää! häh-äh-ää!”, aga kes oskavad kirjutada ka teisiti – ja sama hästi. Nii et selline peategelane leida ja filmis usutavalt lahti mängida on minu meelest suur asi. Iga sekund Uuspõldu, kogu tema lummavas tõsiduses, on ses filmis nauditav.

Teine liin on läbilõike andmine tänapäeva Eestist. Lausa geograafilise läbilõike andmine. See film on žanrilt, lisaks portreeloole, ka teekonnalugu. Teame juba Homerose “Odüsseia” aegadest, et põnev maailm ei tule koju kätte, ikka tuleb ise sammud laia maailma seada. Nii ka kõnealuses filmis. Ja nii lähebki Jan Uuspõld odüsseiale läbi Eesti. Ja see, mida ta seal näeb ja millest osa saab, annab kokku hea portree tänapäeva Eestist. Metsad, põllud, külavaheteed, külad, nõgese- ja putkepuhmad, jõekäärud… Millal viimati neid mõnes eesti filmis nii realistlikus valguses näha oli? Ja kogu selle tänapäevase kolka- ja külaelu kohal, nagu film seda tegevuspaiga näol edasi annab, kihab ja kohab ühiskondlik ja kultuuriline elu (siin nüüd kogu see filmis kaasa löövate prominentide loetelu). Sest neisse metsadesse ja küladessegi ulatub üldine ajastu kohin ja mühin. Sotsiaalne, see on väga sotsiaalne film.

Mis seda filmi vaadates meelde tuli? Oo, seda allusioonide voogu! Kes pääseks mööda Gailiti “Toomas Nipernaadist”, kui Jan Uuspõld jõuab oma teekonnal Ühte Eesti Külla, kus parajasti teoksil peielaud. Ja kes pääseks mööda “Forrest Gumpist”, kui “Laulge kaasa” aftekal järve äärde värsket õhku hingama tulnud Uuspõld satub äkitselt kokku Toomas Hendrik Ilvesega. Siiski, kui Forrest Gump rühkis visalt läbi kümnendite, puutudes maailma vägevatega kokku justkui juhtumisi, kuid ometi neid mõjutades ja nii ka kogu maailma arengut mõjutades, siis Jan Uuspõld ei mõjuta kedagi. Ta on peegel, kust muutumatuna vastu saab peegelduda. Ta liigub neu
traalsena läbi Eesti, pannes endaga reageerima kimbu teisi isikuid ja nende pinnal juba nähtusi. Ja kohe ka uus “siiski” – siiski teeb lõpuks muutumise läbi ka Uuspõld. Lööb käega karskusvandele ja kukub viina viskama. Ja jõuab ometi õigeks ajaks Vanemuisesse. Teine isiksuse arengu koht on see, kui ta ligitikkuva Marko Mägi minema kihutab.

Ah jaa, eriti usutav polnud põhjus, miks Jan Uuspõld üldse sellesse odüsseiasse satub. Nimelt jääb tal Tallinna bussijaamas Tartu piletist paar krooni puudu. Ja mees läheb lennujaama juurde hääletama. Aga nüüd on koht, kus tekib küsimus, mida mina tema asemel teeksin. Loomulikult oleks iga teine selle asemel kas oodanud uut bussi, et proovida õnne uue bussijuhi ärarääkimisega, või ostnud pileti nii kaugele, kui raha jätkub.

Olen ise sama olukorra läbi teinud, seepärast oskasin seda märgata. Tahtsin nimelt 1998. aastal minna koos sõbraga Tartusse, aga raha oli vähe ja seepärast võtsime pileti Paideni. Paidesse jõudes tegime, ise bussi tagaotsas redutades, nagu magaksime raskelt. Aga ometi tuli sohver ja küsis, miks me maha ei lähe. Ütlesime, et tahame Tartusse sõita, seepärast. Noh, siis sohver, hea mees, laskiski meil Tartusse sõita. Seega, alati on muidki variante kui lennujaama juurde hääletama minek.

Ja natuke norime veel: no ei ole vaja sellises filmis mingeid luulukujusid nagu see Georg Ots (Tõnu Kilgas). See ei anna filmis, kus realism nii uhkelt võidukäiku marsib, mitte midagi juurde. Oleks siis veel, et Kaarel Ird või Paul Pinna. Aga Georg Otsa on Urmas Vadi mõneks ajaks juba liiga geniaalselt ära tõlgendanud. Ehkki – Jan Uuspõllu hetked teepervel koos Georg Otsaga, viimasel ämblik juustes ronimas, kuuluvad kahtlemata vaimustavate kilda. Nagu kuuluvad sinna hetked koos Mirtel Pohla kehastatud Päikesekiirega ja Rain Tolgi kehastatud hipi Lennoniga. Ja Ott Sepaga. Muide, viimane peaks nüüd väga ette vaatama, et teda ennast ei tabaks Jan Uuspõllu saatus (jääda ühte rolli lukku). Sest liiga hästi tuleb tal välja jõmmi mängimine.

Hea ja ilus film. Isegi helge film. Ja lüürilinegi. Teravmeelne film. Hea film – kui üritan ennast ette kujutada võimalikult tavalise filmivaataja rolli. Ja lausa vaimustav film, kui vaatan seda kultuuriinimesena. Olgugi et on hästi pikk. Võib-olla tundus liiga pikk just kinos vaatamiseks. Soomlaste vapustavat “Mattit” ma näiteks vaatasin kodus poole tunni kaupa, sest see oli nii intensiivne, et rohkem korraga ei saanud. Ilmselt oleks ka “Jan Uuspõld läheb Tartusse” sobilikum just kodus vaatamiseks. Jupp korraga, lasta sel omaks saada ja siis uus jupp. Aga võib-olla tundus see liiga pikk just oma tiheduse pärast.

A nüüd – “Aitab sõnadest, vaatame tähti!” Või kuidas see oligi. Igatahes milline ilus mõte filmi-Lennonilt!

Respect!