Eesti süvamuusika üks kaunimaid armastusavaldusi on Artur Lemba „Armastuse poeem“. Kõik leksikonid annavad selle loomisaastaks 1916. „1916. aastal nägi Lemba professor Nalbandanjani viiuliklassis äsja Ukrainast saabunud imekena tütarlast Sofia Mogilevskajat. Vastastikune kiindumus tabas mõlemat silmapilkselt, juba paari kuu pärast abielluti, kaasavaraks mängisid nad vastses ühiskodus seda pühenduslikku pihtimust,“ räägib teose sünnilugu.¹ Idülli viimane pilt on siiski vaid kujutlus. Sest 1954. aastast pärit kaustikus pealkirjaga „Minu mälestusi (Autobiograafia)“ on kirjas: „Ma sain Helsingist direktor Melartini käest kutse tulla õpetajaks Helsingi muusikainstituuti. [—] Soomes ma kirjutasin ainult mõne väiksema asja, muuseas ka oma „Poème d’amour’i“ klaveri saatel.“ Soomes viibis Lemba aastail 1921–1922.

66 aastat muusikaakadeemia raamatukogus lebanud käsikirja laenutuskaardil on kirjas mitu nime, aga „Armastuse poeemi“ loomisaasta jõudis tõele lähemale sajand hiljem seoses Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) kirjastamis­tegevusega.

Eeltoodu ei ole tähtsusetu üksiknäide, vaid indikaator: meil on tuntud heliloojaid, kelle loomingu andmestik ja aegrida on auklik. On neid, kellest me ei tea peaaegu midagi. On muuseumides lebavaid olulisi partituure, mis on kirjastamata. Üks selliseid on Artur Lemba sümfoonia (1908) – esimene eesti sümfoonia, mis alles nüüd, 112 aastat hiljem, saab infokeskuses toimetatud vormi. Aga vahepeal on olnud 30 vabaduse­aastat ja võimalus „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes tagada …“

Tulles tagasi Lemba autobiograafia juurde: konservatiivne klassik kiidab selles Nõukogude korda, loetleb äsjaseid eestlastest Stalini preemia laureaate, kritiseerib Soome kapitalismi ja tsiteerib Ždanovit. Kogu armetuses on see kõnekas tekst, mis dokumenteerib isiku- ja vaimuajalugu – mis samuti on eesti muusikaloo süvitsi läbi valgustamata valdkond.

Pildist väljas

EMIKi töö on muusikainfo kogumine, korrastamine ja levitamine, sh biograafiate, teoste andmestiku ning muusikauudiste ja uudiskirjade koostamine ja levitamine, käsikirjade kirjeldamine ja digiteerimine, päringutele vastamine, repertuaarisoovituste andmine, veebipoe haldamine ja messidel osalemine. Infokeskuse veebisaidil on üle 200 helilooja ja 260 interpreeti ning kollektiivi, kirjeldatud on 30 000 teost. Veebipoest tellitakse aastas tuhandeid noote Euroopast ja USAst Jaapani ja Austraaliani. Käsikirjade andmebaasis on kirjeldatud ligi 26 000 teost, digiteeritud 70 000 lehekülge käsikirju. EMIKi veebisaiti külastas läinud aastal 2,5 miljonit huvilist üle maailma.

Kust tuleb muusikainfo? See ei „tule“, seda tuleb otsida ja korrastada – nüüdismuusika puhul otsekontaktidest ja digitaalsest infovoost, vanema muusika puhul leksikonidest ja muust kasinast kirjasõnast. Paraku on nende allikate faktiteave enamasti fragmentaarne. Peale mõne erandi on vähe ka märkimisväärseid autorikeskseid käsitlusi. Aga eesti muusika on rikas. Meil on klassikud Rudolf Tobias ja Cyrillus Kreek, Heino Eller ja Eduard Oja, Artur Kapp ja Artur Lemba, Jaan Rääts ja Eino Tamberg, Raimo Kangro ja Lepo Sumera. On arvukas küpsesse loominguperioodi jõudnud 1990. aastate põlvkond, kust on välja kasvanud eredaid loojaid ja spetsiifilise kõlaesteetikaga suundumusi. Kui nüüdismuusika on vahetult jälgitav ja ajas „sees“ aktiivselt loovate autorite poolest, siis juba kolmkümmend aastat vanem eesti muusikapärand on suures osas dokumenteerimata, sügavuti (või ka üldse) uurimata ja sageli kättesaamatu – ning sellisena kultuuripildist väljas, olematu! Paratamatult kannab ka EMIKi muusikainfo samu puudujääke, mis muusikauuringute seis tervikuna. Eesti muusika vajab muuseumitolmust puhtaks raputamist ning nähtavaks ja kuuldavaks tegemist. See nõuaks kestvat uurimistööd arhiivides. Paraku ei ole infokeskusel uurimisasutuse ressursse.

Muusikateadus ja eikellegimaa

Loomulikult – kuid ekslikult! – pöördub pilk selles olukorras muusikateaduse poole. Pole pääsu: rääkides infokeskusest kui vahendajast, tuleb rääkida ka academia’st, muusikaharidusest ja muusikaloost, kultuuripoliitikast ja ideoloogiatest.

Hiljuti juubelit tähistanud ning eesti muusikateadusele sisu ja mõtet andev muusikaakadeemia on läbi käinud ajaloo tormid ja teekäänakud nagu humanitaaria tervikuna. Professor Toomas Siitan toob oma kirjutises² esile viimaste aegade head muutused – stiilihaarde avardumise (džäss, folk, elektroonika, multimeedia, eksperimentaalsed muusikasuunad, pärimus- ja vanamuusika) ja loovust ergutava metoodika (interdistsiplinaarsus, praksiaalne teooriaõpetus).

Missugune on selles muutumises eesti heliloomingu koht? Avalik teave ütleb, et õppetöös on see tõsise tähele­panu all: näiteks muusikateaduse eriala bakalaureuse- ja magistritööde teemad (1995–2017) on valdavalt seotud eesti muusika ja muusikaeluga mõne kitsama vaatenurga või teoreetilise kontseptsiooni raames. Tervikpildist koos teiste erialade kursuse- ja lõpu­töödega vaatab vastu muutuv trend – suur välisüliõpilaste arv ning kultuuriliselt ja geograafiliselt väga avar temaatika. Viieteistkümne aasta jooksul (alates 2004 kuni 2019. aasta juuni) kaitstud 51 doktoritöö hulgas on seitse muusikateadlastelt, millest viie teemad on seotud eesti (kunst)muusika või muusikaeluga: Kristel Pappeli „Ooper Tallinnas 19. sajandil“ (2004), Anu Kõlari „Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu“ (2010), Heidi Heinmaa „Muusikaelu Tallinnas 18. sajandil“ (2017), peale selle kaks muusikateoreetilist sissevaadet – Arvo Pärdi ja Eduard Oja loomingusse. Seda ei ole palju. Pikaajalistes teadusprojektides – „Muusika performatiivsed aspektid“ (2013–2018), „Helilooming ja improvisatsioon 21. sajandil“ (2014–…), „Ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe süsteemne arendamine kõigil haridustasemetel“ (2016–2018) – on keskendutud eksperimentaalsele nüüdis­muusikale ja kultuurikorraldusele.

Võib vist kokku võtta, et eesti helilooming on õppeprotsessis tähtsal kohal, kuid ei omanda kaalukamaid vorme. Tundub ka, et kõige esmane, fakti- ja allikatasand just süstemaatilises terviklikkuses (käsikirjad, salvestised, muud dokumendid, loomingu aegrida, teoste „lood“, biograafiad) on praegu teaduseelne või -väline eikellegimaa.

Integratsioonide meelevallas

Võib arvata, et selle olukorra on põhjustanud ajaloo kulg ning muusikateaduse sisu ja meetodite muutumine. Eesti professionaalse muusika ja selle enesepeegelduse lugu on lühike ning tulvil katkestusi ja sunniviisilist või alateadlikku ideoloogilist integreerumist. Sõjaeelne aeg oli riikliku ja rahvusliku enese­kinnituse, aga ka kellekski suuremaks, kellekski Teiseks saamise aeg. Pilk oli suunatud tulevikku ja Euroopa kultuuri­keskuste poole, „kirjutatud“ muusikakultuuri minevikku õieti veel ei olnudki. Pool sajandit okupatsiooni tõi sunnitud kapseldumise. Muusika­pärandi uurimist pärssisid tabud ja primitiivne vasakideoloogia, mille märksõnad tekitavad tänapäevani allergiahooge. Sellele oli ka vastu­reaktsioone: uus muusika ja selle kirjeldus keskendus abstraktse helisub­stantsi vormimisele ja analüüsile. Vanema muusika tõlgendustest vaatas tihti vastu mütoloogiline rahvusromantism, mis oli üsna sarnane nähtusega, millele ta vastandus. Peab siiski möönma, et dissidentlik rahvusromantism aitas tuhmuvat kultuurimälu omal viisil alal hoida. Ka oli see vaid õrn ööbikulaul võrreldes praeguse vasakideoloogia pursetega – kas või laulupeo esitlemisel fašistliku sabatina – või valdkonnas võidukäiku tegeva kommertsiaalse retoorikaga.

1990. aastatel oli võimalus pöörata pilk muusikapärandi poole, kuid ees seisis järjekordne „mahajäämuse ületamine“ ja integreerumine – nüüd taas mõttelisse läände. Meile jõudnud uus ideestik – strukturaalne ja veidi hilisem nn uus muusikateadus – pitseeris olukorra ning see, mille tegi vana konservatiivne muusikateadus Euroopas ära enne uuenemist, jäi Eestis aja ja olude tõttu valdavalt tegemata.

Ideaalne tüüp ja deskilling

Uued mõttevoolud pakkusid põnevaid intellektuaalseid diskussioone ja tõid sisulisi muutusi. Paradigmaatiline pööre tõrjus ajalookirjutusest saksa-austria juurtega geeniusekultuuri ja muusikateoste täies külluses kataloogimise. Dekonstrueeriti teose ja autori mõiste, žanri- ja väärtushierarhiad. Põhjuslike seoste asemele tõi strukturaalse muusikateaduse juhtfiguur Carl Dahlhaus kontekstuaalsete viidete süsteemi – mõttelised struktuurid, kuhu kuuluvad esteetilised ja poliitilised ideed, esitus­traditsioon, haridus- ja majandussüsteem. Muusikaloo kirjutamise tööriistaks sai „ideaalne tüüp“ – Max Weberilt laenatud neomarksistlik mõttemudel, mis kirjeldab kultuurilisi objekte piisavate ühistunnuste alusel. Vanamoodne alusmõiste „rahvuslikkus“ hõlmati uude diskursusesse kui üks paljudest mõjuritest. Asemele tuli regionaalsuse põhimõte. Erinevalt sünteese otsivast strukturaalsest muusikateadusest pühendub „uus“ patriarhaalse Euroopa-keskse muusikaloo eitusele ja kirjeldab muusikat feminismi, soouuringute, postkolonialismi ja vähemuskultuuride kirevas kontekstis. Rohkemal või vähemal määral on see kõik meilgi kohal.

Muidugi on uutel mõttevooludel avaram taust. Veenvamalt kui teadusliku tõe poole püüdlemine kumab sellest vasakimperatiiv ja majanduslik paratamatus. Globaalne migratsioon ja mitmekultuuristumine loovad olukorra, kus õppurite kultuuriline ja intellektuaalne ühisosa väheneb ja nii tulebki lähtuda üha madalamast ühisnimetajast. Vähenev „kliendibaas“ sunnib õppekavasid muutma jõukohaseks eri subkultuuridest ja ühiskonnaklassidest tulijatele. See on peapõhjus, miks academia üle maailma on hakanud loobuma muusika alusharidusest vastuvõtu eeltingimusena, miks klassikalised teoreetilised ained tasapisi taanduvad, miks rahvuslikud ajalood on ülearused ning süsteemsuse asemel on eelistatud lõdvalt seotud ainekavad ja tegevuslikud metoodikad.

Vaimustus toimuva üle ei ole üldine. Briti Kuningliku Muusikaühingu 2019. aasta konverents teemal „Nüüdisaegset muusikateadust ümber mõtestades: distsiplinaarsed nihked ja kutseoskuste vähenemise riskid“ hindas kriitiliselt kahe kümnendi vältel toimunud ingliskeelse muusikahariduse muutusi. Üks korraldajaist, muusikateadlane ja pianist Ian Pace tsiteerib blogis oma avaettekannet, mis toob esile konverentsi ettekannete mureliku põhitooni: „Erinevad põhioskused ja -teadmised, sealhulgas muusiku baasteadmised – notatsiooni, muusikaloo ja repertuaari tundmine, eriti aga teooria ja analüüs – ei pea enam olema üliõpilastele, lõpetajatele ja ka paljudele õppejõududele kohustuslikud. See vähendab muusikateaduse eri valdkondades töötavate inimeste koostöövõimalusi ja piirab õppekava teatud valdkondades osalemiseks vajalikku võimekust. [—] Kas mõnede väidetavalt interdistsiplinaarsete tööde näol on tegemist avardunud mõttehaardega või pigem peotäie teistest erialadest laenatud mõistete ja märksõnade sissetoomise ning muusikateadusliku kompetentsi jätkuva allakäiguga?“ Allakäiku tähistab selles tsitaadis marksistlikult sotsioloogilt Harry Bravermanilt³ laenatud mõiste deskilling (sõnast skills – oskused). Pace’i lõppsõna on pessimistlik: „Halvimal juhul jääb meile pihustunud elukutse, mida läbistavad võitlused ja vaidlused territooriumi ja võimu pärast, selle asemel, et püüelda tõsikindlate teadmiste poole, ükskõik kui utoopiline selline eesmärk ka ei ole. Sellist olukorda on süvendanud ja toitnud kõrghariduse neoliberalistlikud reformid, mille käigus üliõpilasest on saanud tarbija.“⁴

Pole meiegi muusikaväljal tundmata võitlused, kus juba pelgalt sõnavara ja mõttemudelite kardinaalne erinevus välistab dialoogi. Peab ütlema, et praegu siiski ei toimu isegi mingit ideede võitlust, dialoogist rääkimata, sest puudub selleks vajalik tasakaalustatud platvorm, ja muutuste trend on vääramatu.

Ahelatest vaba?

Mis juhtub, kui Geenius on surnud ja Teos dekonstrueeritud – kui muusikalugu, -haridus ja -kultuur tervikuna on vananenud ideoloogia ahelatest vabastatud? Loomulikult tuleb asemele uus ja parem või isegi mitu. Näiteks selline, mida hingestab inimarmastus ja globaalne vaade ning mille märksõnad on ligipääsetavus, võrdsus, mitmekesisus, vähemuste kaitse, kaasamine, mitmekultuurilisus, integratsioon, innovatsioon ja globalistliku kultuurikantseliidi pärl – rahvusvahelistumine. Selle humanistliku ülevuse teostamiseks on igas ministeeriumis eraldi osakond või mitu ja turgutuseks Euroopa rahakraanid.

Mis saab olla demokraatia, inim­armastuse ja raha vastu? Mitte midagi! Moraalselt kaunis euroretoorika ei ole siiski veenev, kui tagajärjeks on kulukad, kuid tühikäigul töötavad süsteemid ja taustaks rahvuskultuuri mõnegi valdkonna virelemine. Üks näide seoses rahvusvahelistumisega. Kui Londonist küsitakse Artur Lemba sümfooniat ja USAst Ester Mägi oma (kuna internetis levivad Järvi ja Klasi igivanad ettekanded), kuid nooti ei ole, siis midagi ei toimugi. Käsikirja põhjal üheainsagi laitmatu partituuri ettevalmistamine on suur töö, mida praegu tuleb pressida infokeskuse põhitegevuse raamidesse. Aga kirjastamist vajavaid teoseid on rohkesti. Enne poliitiliselt laetud rahvusvahelistumise loosungeid peaks tulema rahvusliku muusikakultuuri sisuline väärtustamine.

Muusikateaduse progressi käigus hinge heitnud Geeniuse juurde tagasi tulles: ei ole päris kindel, kas too lahkus või elab edasi uutes kehastumistes. Näib küll, et kadunukese koha on hõivanud Staar, kelle tunneb ära selle järgi, et ta on hakanud kuulsaks heliloojaks (on kirjutanud mitu ingliskeelset „eesti laulu“) või ooperilauljaks ning teda kõnetavad aupaklikult Postimees, Kroonika, Delfi, Rahvusringhääling ja muu kvaliteetmeedia. Staariga koos tulid ka Bränd, Toode ja kogudus nimega Tarbijad. Pole kahtlust, et ei vanamoodsam ega ka uusima tehnoloogia ja hulgi müümise tiibadel lendav kultuur ei saa läbi müütideta. Endiselt on vaja ka lugusid.

Hoogu oleks vaja

Lugude kaudu saab sisu kultuuriidentiteet, aga lugu on ka turunduse tööriist. Majanduslikku hoogu saades võiks infokeskus eesti muusika heaks senisest hoopis rohkem ära teha. Esiteks tuleb täita faktiteabe tühikuid, mis ei kuulu akadeemilise muusikateaduse huvi­orbiiti. Selleks on vaja koosseisuliste uurijate ametikohti. Teiseks peaks arendama edasi väärtteoste kirjastusprogrammi. Kolmas märksõna on turundamine. Kirjastajana vahendab EMIK valdavalt eesti nüüdismuusikat, mis vajab erilist tähelepanu. 80 autorit ja ligi 1300 teost, mille seas on rohkesti rahvusvahelise potentsiaaliga tippteoseid – see väärib eraldi turundusosakonda.

Eesti muusika maailma viimine on muusikainstitutsioonide koostöö koht, aga paha ei teeks ka üldisem inventuur. Ehk tasuks üle lugeda miljonid, mida on aastakümneid kulutatud nn loome­majanduse, integreerivate „katuste“ ja rahvusvahelistumise edendamiseks ning leida üles selle raha toel saavutatud sellised „parimad praktikad“, mis ei piirdu „teadlikkuse tõstmise“ ürituste, kogemus­kohvikute ja konverentsi­turismiga. Kahjuks ei ole pikaajaliste kultuuripoliitiliste ettevõtmiste tõsiseid – kriitilisi, reaalset tulu ja kulu kokku löövaid – järelanalüüse kusagil kuulda ega näha.

Kindel on, et umbes 150 aastat vana eesti kunstmuusika ei ole majesteetliku mäetipuga nimetu territoorium, vaid põnev „ökosüsteem“, mis peaks olema süstemaatiliselt kirjeldatud ja kättesaadav. Kui see võlg on likvideeritud, siis saaks faktiteadmistele tuginedes kirjutada konservatiivseid või strukturaalseid, sootundlikke või sooneutraalseid, biheivioristlikke või neomarksistlikke ajalugusid (nagu pidas paljusust tunnustades võimalikuks ka muusikateaduse guru Dahlhaus). Ka sisukaid reklaamtekste.

Aga muusikamaastikku uhtuvad globaalsed narratiivid pakuvad peale petliku eetilise ilu ka tõsist mõtteainet, kuidas hoida tasakaalus majanduslikud väljakutsed, sõjaka vasakideoloogia rumalused ja eluterve kultuuriline alalhoidlikkus.

Evi Arujärv on Eesti Muusika Info­keskuse tegevjuht.

1 Ivalo Randalu, Unustatud „Sabinast“ unustamatu „Armastuse poeemini“. – Õpetajate Leht 23. IX 2005.

2 Toomas Siitan, Muusikaline kõrgharidus sajandite vahel. – Sirp 13. XII 2019.

3 Harry Braverman, Labor and Monopoly Capital. New York, Monthly Review, 1974.

4 Ian Pace, Rethinking Contemporary Musicology: Panel at the Royal Musical Association 2019. 19. IX 2019. https://ianpace.wordpress.com/2019/09/17/rethinking-contemporary-musicology-panel-at-the-royal-musical-association-2019-part-1-papers-of-larson-powell-and-eva-moreda-rodriguez/