Uute kommunikatsioonivõimaluste muutumine laiatarbekaubaks on avaliku võimu teostajad laisaks teinud. Alatihti kuuleb etteheitele, et planeerimisprotsess pole olnud küllalt avalik, vastuseks, et kõik oli Internetti üles riputatud ja avalikult kättesaadav. Jah, see väide on õige, aga õigustusena ei rahulda. Esiteks ei ole ühelgi kodanikul kohustust pidevalt avaliku võimu tegutsemist võrgu vahendusel jälgida.
Teiseks, isegi kui seda üritada, siis käib see füüsiliselt üle jõu. Tallinnas on palgal üle tuhande ametniku, kes toodavad iga päev mingeid otsuseid ja eeskirju. Nende tegevuse jälgimiseks, analüüsiks ning vajaduse korral põhjendatud protestiks oleks vaja sama hulk vabatahtlikke. Kust neid võtta? Kas tööl mitte käivate alaealiste ja pensionäride hulgast? Tööinimene (kui veel pereinimene ka, siis seda enam) on ju minimaalselt 12 tundi päevas hõivatud kõige muuga kui aktiivse tegutsemisega valitsusvälistes organisatsioonides või huvirühmades.
Ja kolmandaks, võistluses avaliku tähelepanu pärast pole kellestki peale suurte meediaorganisatsioonide linnavõimule konkurenti. Ent nn suure meedia ülesanded on mitmekesised ja Tallinna linnavõimu ning linnakodanike kommunikatsiooni korraldamine ei kuulu mingil juhul nende seas põhiliste hulka. Aga kellel muul oleks midagi vastu panna 15 palgatöötajaga avalike suhete osakonnale, mis annab välja ajalehti, toodab katkematu voona uudiseid ja pressiteateid? Ja lisaks palkab linn tähtsamate projektide puhul veel eraldi suhtekorraldusfirma.
Oo, ma juba kuulen vastuseks, et kõigiga on räägitud, peetud maha nii ja nii mitu koosolekut ning kõik need kenasti protokollitud, huvigrupid on kaasatud, moodustatud koguni mitmesuguseid prominentsetest isikutest kokku pandud nõuandvaid kogusid ja kodasid. Praktika kinnitab, et sellest ei piisa. Formalistlik lähenemine, suhtlemise kvaliteeti ei saa kuidagi mõõta kroonides, bittides või ajaühikutes ega ka suhtlusformaatide arvu järgi. Ilmsiks tulnud mõistmatus on selge tõend selle kohta, et suheldud pole piisavalt ega ka arusaadavalt. Tähendab, tuleb veel ja veel suhelda ja selgitada. Linnakodanik võib juhtuda olema lausloll, aga ka sellisena on tal absoluutne õigus nõuda, et temaga tegeldaks seni, kuni ta on kõigest lõpuni ja õigesti aru saanud. Vastik töö, härrad linnajuhid, eks ole! Aga midagi pole parata, see töö on teil palga sisse arvestatud ja seda tuleb teha. Kui ei tee, siis te oma asjadega edasi ei jõua ka.
Mööda ei saa minna ka usalduse küsimusest. Pole oluline, miks avalikus arvamuses valitseb umbusk ühtviisi nii erakondade, linnavõimu kui ka meedia vastu. See on fakt, mille kirumine olukorda ei muuda. Seesama fakt peaks aga viima hõlpsalt järelduseni, et umbusalduse müüri purustamiseks tuleb suhelda topeltinnuga. Suhelda siiralt, kasutada uusi ja ära unustatud vanu suhtlusvorme. Suhelda võrdse positsioonilt, mis tähendab, et ei tohi kogu aeg mikrofoni enda käes hoida. Vastasel juhul jäävadki need banaanikastipoisid üritustel käima.
Tore, ütleb nüüd linnavalitseja, aga kuidas te kujutate ette rahvakoosolekuid, kus ma pean suhtlema kuni 400 000 inimesega korraga. Need ei mahu ju lauluväljakulegi ära. Ega ei peagi linlaste üldkoosolekut korraldama. Selle asemel võib hoopis lugeda Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni, mille riigikogu oma 12. XII 2002 otsusega heaks kiitis. Lugeda tuleb mõttega ja süvenemisega, sest kontseptsioonis ei ole otsesõnu öeldud, et kodanike ühenduste arengu põhitakistuseks on rahapuudus. Kontseptsioonis on aga ühemõtteliselt kirjas, et kõigepealt peab avalik võim endale võrdväärse partneri tekitama. Mitte öeldes talle, kuidas peab käituma või kelle poolt olema, vaid andes talle raha niisama, vastutasu ootamata. Näiteks piisava hulga tööjõu palkamiseks (sekretär-telefonist ei ole piisav). Oma liikmemaksudest ei finantseeri suurem osa organisatsioone ennast esialgu ära. Kuni MTÜd elavad “projektist projektini”, pole nad vabad. Kuni nad pole vabad, pole nad täiemõõdulised partnerid. Kuni pole võrdväärset partnerlust, pole tõhusat ja selget suhtlemist. On müra, pahameel ja stress, kõik kokku suurim võimalikest kuludest. Kellele see meeldib?