Jim Jarmuschi “Murtud lillede” peategelane Don Johnston (Bill Murray kehastuses) kohtub nelja elava ja ühe surnud naisega ega unusta neile lilli osta. kaader filmist
Mängufilm “MURTUD LILLED” (“Broken Flowers”, USA 2005). Režissöör Jim Jarmusch. Osades Bill Murray, Jeffrey Wright, Sharon Stone jt.
Esilinastus 6. I kinos Sõprus.
On tore tõdeda, et aeg-ajalt tehakse Ameerikas ikka filme, mida ei täida värvika vägivallaga garneeritud ülepaisutatud tunded. Lugu saab jutustada ka ilma paisumisteta; saab ka nii, et mitte kellegi ajutükid ei lenda dramaatilise orkestratsiooni saatel vastu kaamerasilma. See mõjub palsamina ajal, mil vägivallast filmikunstis on kujunenud juba omaette väärtus, eesmärk omaette. Eesti Ekspressi TV-nädala filmitabelis saab David Cronenbergi “A History of Violence” rohkem punkte kui Jarmuschi “Murtud lilled”. Võrdlus tundub tähenduslik seetõttu, et retseptsioon tõstis Cronenbergi filmi vägivallakäsitlust esile, väites, et režissöör justkui tungib kirurgina vägivalla sisikonda, paljastab selle uude valgusse. Ometi on raske uskuda, et Cronenbergi käsitlus muudaks midagi olemuslikult (vägivald jääb ka siin iha objektiks ja mängib ühist mängu kõige keskpärasema tarantinoliku märuli “lustaka” koopiaga – annab võtme minna vägivalla kujutamises ja värinate tekitamises üha kaugemale, üha ligemale) – vaadakem lähivõtteid purustatud näost ja tõdegem, et see kõik on nii sünge ja õudne, (seeläbi aga põnev, mitte tülgastav)!
Kuid jutt peaks käima hoopis teisest filmist. Filmist, mis asub hoopis kusagil mujal, kaugel vägivalla visuaaliast, ligemal igapäeva kulgevale poeetikale; sellele, mis justkui polegi enam “seksika” filmikunsti objekt.
“Murtud lilled” on filosoofiline film, visuaalne traktaat, kuid ilma hirmutava keerulisuseta, mida tavaliselt filosoofilisusele omistatakse. Seetõttu ei nõustu ma Johanna-Mai Vihalemi väitega, et “kõik on kohati pinnapealsuseni lihtsustatud” ning seega “jääb üle filmi nautida abstraktse maali kombel” (vt Areen 1. XII 2005). Esitaksin hoopis väite, et tükk aega pole kinolinal näinud nõnda peent, poeetilist, rahulikku ja taktitundelist aja- ja, mis veel olulisem, ajastukäsitlust.
Kõigepealt ajast. Jarmuschi nägemus muutub “Murtud lillede” kaudu juba peaaegu programmiliseks. Füüsiline liikumine on Jarmuschi paljude filmide liikumapanevaks jõuks. “Öö maakeral” markeerib seda liikumist mitmekordselt: liigutakse õhtust hommikusse, vastupäeva, läbi viie linna; kõik viis episoodi aga arenevad liikudes – taksosõidu ajal. “Surnud mees” rullub lahti unenäolise rännuretkena. “Murtud lilled” kujutab samuti liikumist, see on osalt leebe road-movie, kus rõhutatult – ja rõhutatud lihtsusega – kuhjatakse möödalibisevate “tavaliste” maastike kaadreid. Kui “Surnud mehes” rännati füüsiliselt, et iseennast tahtmatultki avastada, siis “Murtud lilledes” kannab füüsilist liikumist esmapilgul tõrksusega kaetud soov taasavastada; leida üles see, mida enam justkui pole – kadunud aeg. See on tagasiminek minevikku. Kuid Jarmuschi filmi poeetilisus avanebki tõsiasjas, et mida rohkem minevikku puudutada, seda rohkem tõmbub minevik eemale.
“Murtud lilled” markeerib seda hiilgavalt narratiiviga, konfliktiga, filmi peategelase külaskäikudega vanade armude uude ellu. Esimese, Laura (Sharon Stone) juures sööb peategelane õhtust, jäädes pealekauba veel lembeööks; teise, Dora (Frances Conroy) juures sööb ta lihtsalt õhtust ning kuigi on näha, et naist peategelase saabumine häirib, väljendab naine ettevaatlikult – tahtmatult – kiindumust või selle jälgi. Kolmas, Carmen (Jessica Lange) on juba konkreetselt jahe, vastuvõtt kestab mõned minutid, hilisemale kohtumisettepanekule reageerib naine viisaka, kuid konkreetse eitusega. Neljas, Penny (Tilda Swinton) läheb mehele suisa kallale ning too saab naise uute kaaslaste käest peksa. Viies naine lamab hauas, hauakivil puudub muuseas nii sünni- kui surmadaatum, justkui oleks aeg sellegi kadunud aja otsija silme eest pühkinud. Seega – liikumine üha sügavamale mineviku tähendab ka minevikku pidevat eemaldumist, kaugenemist, tühjumist. Aeg on kadunud, seda meenutab ainult otsimise (f)akt.
Kuid Jarmuschi ajakäsitlus on konkreetselt seotud tema ajastukäsitlusega. Ning siin astub mängu filmi peategelane Don Johnston (Bill Murray). Juba nimemäng on näitab suunda (Don Juan, “Miami Vice’i” seksilõvi Don Johnson). Just, vaataja aimab, et Don Johnston on olnud seksikas mees, viriilne elunautleja. Siinkohal ei tahaks jällegi nõustuda kolleeg Vihalemiga, kes heidab Bill Murrayle ette “iseenda karikatuuriks” muutumist. Üks võimalus võib hoopis olla, et Jarmusch, kes on harjunud teostama hiilgavaid hommage’e (meenutatagu kas või tollesama “Öö maakeral” viiendat, lumise Helsingi episoodi eesotsas kurvameelse Matti Pellonpääga, mis kujutas endast suurepärast Kaurismäe tsitaati), teeb Murray karakterikäsitluse ja kogu linaloo meelsuse abil kummarduse Sofia Coppolale, kes elustas laiema publiku silmis mõtliku, minimalistliku, õrna, üledramatiseeritud võnkumistest prii inimsuhtedraama. Kuid teiselt poolt sobib Murray karakterilahendus “Murtud lilledesse” nagu rusikas silmaauku – just nimelt, Don Johnstoni minevikuotsinguid markeerib juba otsija nimi, mis peaks viitama kehalisele individualismile, kuid mis kuulub inimesele, kes ei suuda/taha/tea enam eriti kehaliselt nautida, kelle naudinguline elu on teinud mõnevõrra tundetuks, keda ümbritseb ja kannab tühjus, mis parimatel hetkedel kummub vaoshoitud kurbuseks ning kelle emotsionaalne ärkamine saabub liiga hilja. Don Johnstoni odüsseia on leebem ja poeetilisem variant sellest tupikteest, mida oma teostes kirjeldab praegu üks olulisemaid kirjanikke Michel Houellebecq. Oma teoses “Elementaarosakesed”, mis eesti keeles veel ilmunud pole, kirjeldab Houellebecq Don Johnstonist pisut nooremat meest Brunot, kelle ainus arusaam lähedusest baseerub individualistlikul kehalisusel, ilma sügavamate tähendusteta seksuaalsusel – jagatud vaikusehetkede asemel unistab ta suhuandmisest (arvates, et see ongi lähedus). Kui ta lõpuks leiab naise, kes on nõus pea piiritult suhu võtma ja kui suhuvõtmise käigus hakkavad hämaralt avanema ka läheduse sügavamad, mittekehalised tähendused, saabub ka õnnetus (muuseas, grupiseksi käigus), mille tagajärjel peab naine jääma ratastooli. Brunole on see hetk selgelt ebamugav – lõpuks on ta leidnud inimese, kellega ta jagab ka midagi muud lisaks kehalisele kontaktile, kuid just kehalise kontakti edasine piiratus paneb ta kahtlema kooselu mõttes ning nende üürikeste kahtlushetkede ajel sooritab naine enesetapu. Kui sa ei saa seksida, olla kehaliselt “kasulik”, pole sind olemas, oled Surnud Mees – või Naine.
“Murtud lilledes” ei näidata ühtegi seksuaalakti, kuid vaataja võib arvata, et Johnstoni varasemad suhted põhinesid kehalisel naudingul, perspektiivsetest, abstraktsetest tähendustest vabadel suhetel, mingeid sügavamaid tagamaid kadunud seostes Johnston justkui pole (filmi algusest varem) tajunudki – sellest ka ehk tema tõrksus naisi üles otsida. Tähenduslik episood. Don küsib Doralt: “Kas mina kinkisin sulle selle ehte?” Dora vastab: “Ei” ning Don arvab seepeale, et ta oleks pidanud. Kui selgub, et üks Doni paljudest tupikutest võib sisaldada pagemisjoont – poega, siis film kirjeldabki selle viimase illusiooni purunemist; kirjeldab, kuidas ontoloogilisuseta elu, mis baseerub ainult olevikulisel hedonismil, jõuab välja tühjusse, sisuta oleskellu, mida Murray niivõrd täpselt mängida suudab. Kui Johnston kohtub lõpuks noormehega (Mark Webber), keda ta arvab olevat oma poja, siis filmi finaaliks selgub, et tegu on eksitusega ning äsja elu tähenduslikustavale tajumisele ärganud mees
jääb üksi seisma.
Jarmuschi teose teeb muidugi suurepäraseks fakt, et nõnda läbiräägitud teema on osatud välja mängida distantsilt, mis võimaldab ühelt poolt väljenduslikku vaoshoitust, suisa delikaatsust ja sisulist täpsust ning välistab teisalt ülevoolavuse, emotsionaalse ülepingutatuse, huumori puudumise iseenesest kurva, suisa traagilise – traagiliselt tühja – inimelu kujutamises. Jah, Murray mängitud Johnston on suisa nõnda tühi, et teda võib põhimõtteliselt täita erineva sisuga, või nagu kirjutab Andres Maimik: “Murray kivinägu sobib iseloomustama Kulešovi efekti – me võime sellega kokku monteerida ükskõik mida, ja sel moel ühest ja samast ilmest täiesti erinevaid emotsioone välja lugeda. Odav, aga tõhus.” (Andres Maimik, “Intiimne rännak kaotatud võimaluste maailma”, Postimees 14. I 2006.) Tundub, et Murray Johnston on siiski täis eksistentsialistlikku tühjenemist väsitavast lääneliku sotsiaalsuse imperatiivist tunda elust “mõnu” – ühesõnaga: elamine tulevikuta on tühjendanud ka mineviku. Jarmuschi heategu oma kangelase suhtes on sügavaim võimalikest: soov leida/saada endale poeg markeerib filmi vaimset rännakut – rännakut avarama horisondini.
Ühel konkreetsel ajal (1998-1999) jõudsid kinolinale suurepärased Ameerika ühiskonna sotsiaalkriitilised ja -psühholoogilised analüüsid (Todd Solondzi “Happiness” , Thomas Paul Andersoni “Magnolia”, Sam Mendese “American Beauty”, Jeremy Podeswa “The Five Senses”), mis justkui moodustavad omaette rühma, üldistusjõuga ning mitmekesise karakterite kooslusega poeetilised sissevaatedraamad elementaarosakesteks lagunevast sootsiumist. Kas võib olla, et Coppola “Tõlkes kaduma läinud” ja Jarmuschi “Murtud lilled” kujutavad järgmist, vaoshoitumat, intiimsemat ja üha enam inimsuhete hääbuvale jõule keskenduvat ameerikaliku visuaaljutustuste lainet – mõlemat filmi tundub kandvat igatahes pelgus inimsuhete kadumise ees, sest kummaski kujutatud seosed ei leia lahendust, mõlema filmi kiindumusi iseloomustab katkestatus. “Tõlkes kaduma läinud” kingib lahkuminejatele vähemalt poeetilise mälestuse, hetkelise sügaviku, kuid mis jääb vananevale Don Johnsonile – “Miami Vice” pole ju enam “seksikas”?
Ehk jääbki üle vaid väikene “siseringiline”, tähendusliku läheduse illusiooni vabastav mäng – poiss möödasõitvas autos, kellega Johnston filmi finaalis pilke vahetab, on Murray isiklik poeg.
