Vaataja ees rulluvad lahti etüüdilikud episoodid, kõik tähistamas mingit laadi suhtlemist või selle aspekte. Näeme naiste-meestevahelisi emotsionaalseid ja füüsilisi kokkupuutepunkte, inimestevahelisi valujooni, läheduse otsinguid, mille teokssaamist „kesk külma talve” annavad humoorikalt edasi naistantsijate retrolikult šikid kasukad ja karvamütsid. Zuga seekordne lavastus on, kahtlemata, füüsiline, ent mitte tingimata niivõrd tantsuline. Teineteise mitmeti kompamine on motiiv, mis kandub tervikuna läbi kogu lavastuse: on ilusaid ja õrnu hetki, koomilisi, tragikoomilisi ja nukraidki. On jaburat huumoritki – kui palju on välismaistes lembelauludes kujundeid suurest armastusest kui teise naha alla pugemisest! Zuga viib selle tabava huumoriga õnnestunult füüsilisse liikumiskeelde. Leebe, absurdilik koomika asendub aga ootamatult pingelise vägivallaõhustiku ja intensiivse agressiivsusega, mida on ühel hetkel juba väga raske vaadata. Võimalik, et see polnud autorite teadlik taotlus, ent see torkab igal juhul vaatajale silma.
Tantsijate üksteise kompamine on algul hell, seejärel lapse kombel empaatiata uudishimulik, siis kasvab see juba agressiivseks ning seejärel vägivaldsekski. Pingelise õhustikuga laetud agressiivsus mõjub üsna domineerivalt. Millest see aga välja kasvab? Kas see on uudishimu, armastuse ja vihkamise tantsulis-füüsiliselt avalduv segu? Või viis sellise tulemini lihtsalt liikumiskeelega katsetamine? Episood kulmineerub täieliku tungimisega teise isiklikku tsooni, allutamise, tõukamise, löömise, rüseleva maadlemisega.
Vaatajana tekib tahtmine minna lavale ja tõuklejad teineteisest lahutada. Soovi süvendab asjaolu, et tantsijad, kes stseenis ei osale, vaatavad toimuvat lava ees istudes passiivselt pealt, tahtmata või suutmata sekkuda. Kisklevate tantsijate peas valitseks seejuures aga justkui lahendamata opositsioon „tahan – ei taha, luban – ei luba”: partner küll lubatakse endale lähedale, ent ainult kindla piirini. Laval toimuks nagu mingi julm mäng, kus kehtivad oma reeglid.
Väites, et agressiivsus on selles töös kõikehõlmavalt domineeriv, teeksin aga lavastustervikule vaieldamatult liiga. Palju ruumi on jäetud ka äratuntavalt Zuga käekirja kuuluvale absurdihuumorile ja intiimsele õhkkonnale, mida toetab humoorikalt Liina Keevalliku leidlik kujundus. Lavaruumi raamib must kile kui filmilint, mille ühele kaadrile projitseeritakse lavalist tegevust rõhutamaks kriipsujukulikke inimfiguure. See tekitab naljatleva eneseleosunduse: fotonegatiividega tehakse vaatajale (meie endi kohta?) kõik justkui puust ja punaseks. Võimalik, et „elustsenaarium” filmilindil on tõelisem kui reaalsus. Ehk ongi just kõige lihtsamad käitumismustrid ja skeemid need, milles peitub kogu tegelik tõde?
Eraldi esiletoomist väärib Kalle Tikase lavaruumispetsiifiline muusikainstrument – üle põranda veetud pillikeel, millele astudes loovad tantsijad heliruumi vahetult oma liikumisega, ent mida saab manipuleerida ka elektroonilise kõlakasti kaudu. Tekkiv helimaastik varieerub vaiksetest sahinatest ja koputustest valju elektroonilise „keevitamiseni”, vastavalt lavastuse atmosfääri vajadustele. Instrument moodustab ka olulise kujundusliku elemendi: peene traadina põrandal on see piirjoon, mida mööda kõndides tekivad seosed noateral käimisega, suhtluspiiride rabeda kompamisega. Piiri ületamiseks piisab pahatihti vaid ühest valest liigutusest, ühest vääratusest.
Lavastustervik moodustab seega omapärase kompositsiooni füüsilisest liikumisest, heliruumi ja selle tekitavate vahenditega katsetamisest, tundlike ja üldinimlike teemade emotsionaalse piirimaa kompamisest, selgesti tajutavast oma huumorisoone kujundikeelest. Kuhu selles segus mahub aga tants? Sellel on lavastuses, kahtlemata, kindel koht, kuivõrd tantsulised variatsioonid läbivad duettide ja kvartettidena tööd selge joonena, ent seda võinuks lülitada tervikusse suuremalgi määral, sest tantsuline liin on äärmiselt nauditav.
Tantsijate füüsiline kehakasutus varieerub lihtsamast kujundiloomest (teineteise hoogne jälitamine, lohistamised ja rullimised) vaheldusrikka kompositsiooniga tantsufraasideni. Liikumine on hoogne, kasutatakse palju pöördeid, laskuvaid kükke ja tõusvaid spiraale. Dünaamika areng on vaheldusrikas, aeglasemale kulgemisele võivad järgneda ootamatult järsud pöörded, mis justkui lõikavad sujuva voolavuse läbi. Variatsioonid pole hetkekski etteaimatavad ning tantsijate tehniline tase paneb vaataja nende liikumisega samas rütmis hingamagi. Ruumis tekkiva liikuva kujundi tugevat sisendusjõudu adudes jäi minusse vaatajana aga kripeldama soov saada sellest veel rohkem osa.
Zugal on tantsukollektiivina varuks tohutu potentsiaaliga vahendeid, et anda oma lavastuste ideeline kude edasi ka puhtalt tantsulise keelega – võib-olla tasub proovida kasutada tulevikus seda veel domineerivama meediumina. Mõistagi on autoreil õigus valida vahendeid lähtuvalt oma stiili- ja maitse-eelistustest. Lõppude lõpuks tutvustati seekordset lavastust kui senistest füüsilisemat ja liikumiskesksemat, mitte tingimata tantsulisemat. Et hõrku tantsulisust vaatajaile seekord aga maitsta anti, kasvas süües isu ning jäi nälg järgmiste maiuspalade järele.
Viimases stseenis suunduvad tantsijad üksteise järel lava keskele ning liituvad järjest ühise variatsiooniga. Nelja tantsija ühtsest ruumis liikumisest tekib dünaamiline kujund, mille ruumis kulgemise jälgimisel on lausa meditatiivne mõju. Ent lõpus näeme laval siiski nelja tantsijat, mitte ühtset gruppi: neli inimest on füüsilises ruumis küll koos, ent emotsionaalselt justkui üksi, teineteisest sõltumatud ja autonoomsed. Milliste ridade vahele peitis Zuga tegeliku tõe?