Siinse kultuurigeograafia eelistamine annaks „Foto Tallinnale“ selgema identiteedi ja eripära, mille pärast võiksid messi vastu huvi tunda ka välismaised fotokunsti huvilised.
Nüüdisfotomess „Foto Tallinn“ Kai keskuses 27. – 29. IX.
2010. aastast toimuv Eesti fotokunstimess on sel aastal saanud uue nimetuse „Foto Tallinn“ ja uue asukoha vastavatud Kai kunstikeskuses. Kui algusaastatel oli fotokunstnike ühenduse ellu kutsutud messi eesmärk tutvustada ja müüa eesti fotokunstnike teoseid, siis viimastel aastatel on väljapanekusse kaasatud nii siinseid kui ka galeriisid ja välismaised autoreid, kelle valib välja rahvusvaheline žürii. Seega on toimunud märkimisväärne suunamuutus: siinsele fotokunstile pühendumise asemel on võetud suund rahvusvahelistumisele. Ühtlasi on valikust näha, et põhirõhk on kaasaegse (kontseptuaalse) kunsti raamides töötavatel autoritel, ainsaks erandiks Juhan Kuusi dokfoto keskuse esitatud autorid.
Mida üks või teine formaadivalik tähendab ja endaga kaasa toob, seda puudutati põgusalt ka kunstimesside teemalises vestlusringis, mis „Foto Tallinna“ programmi raames toimus. Kõigepealt aga huvitas mind fotokunsti kogumise fenomen ja selleks vestlesin messi ühe korraldaja Kadi-Ell Tähistega.
Fotokunsti kogumisest. Võttes arvesse, et tegemist on messiga, võiks „Foto Tallinna“ põhifunktsiooni määratleda kommertslikuna: see peab toimima fotomeediumi kasutavate nüüdisfotokunstnike loomingu müügikohana. Muidugi on messi kui näituse ja sellega kaasneva publikuprogrammi toimeala palju laiem: hariduslik ja kultuuriline, professionaalset kommunikatsiooni arendav ja sotsiaalne, aga ostu-müügita see oma eesmärki ei täidaks. Meie vestluses ütles Tähiste, et iga viimase aastaga on müügiarvud kasvanud ning selleaastane statistika kinnitab nimetatud suundumust. Messilt osteti seitseteist teost nii Eesti kui välisautoritelt, lisaks tavaformaadis fotograafiale ka installatiivsemaid projekte ja üks video.
See, kas Eestis on nüüdisfotokunstile spetsialiseerunud erakogujaid, on küsimus, mida on võib-olla ennatlik küsida olukorras, kus aktiivsete erakogujate arv on väike ning kunstiturg võrreldes suuremate riikidega piiratud. Tähiste sõnul kohtab selliseid kollektsionääre väga harva, kuigi üks neist vähestest – Neeme Raud oli sel aastal messi publikuprogrammis esindatud. Siiski on üha enam teadlikke kunstiostjaid tee messile leidnud, kuigi ostjate sekka juhtub ka juhuslikke möödakäijaid, keda mõni töö on paelunud. Nüüdisfotokunsti kogujaid, kellega messi korraldajad kokku puutuvad, iseloomustab kirg ja üha kasvav huvi kunsti vastu.
Ma siiski ei usu, et kunsti kui pikaajalise investeeringu aspekt päris kõrvaline on.
Messilt ei osteta teoseid ainult erakogudesse, esindatud on ka institutsionaalne kollektsioneerimine. 2015. aastal asutati tänu Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusele rahvusvahelise mittetulundusühingu Outset raames Outset Eesti, mille eesmärgiks on eraraha toel toetada kunstiteoste loomist ning nende ostmist avalikesse kunstikogudesse. Outset Eesti rahastusega osteti sel aastal messilt Mari-Leen Kiipli ja Cloe Jancise teosed, mis annetatakse edaspidi mõne rahvusvahelise muuseumi kogusse.
Kuhu edasi? „Foto Tallinna“ publikuprogrammi raames toimunud vestluses, kus osalesid globaalse messikogemusega Triin Metsla, Karin Laansoo ja Bruno Barsanti, tulid arutusele peamiselt küll rahvusvahelised messid ning küsimus, mis koht on „Foto Tallinnal“ siinses kunstis, jäi tagaplaanile. Küll aga kerkis „Foto Tallinna“ suuna ja identiteedi edasine määratlemine üles seoses sellega, kui palju peaks fotokunstimess esitama siinsete kunstnike loomingut. Metsla rõhutas, et fotokunstimess võiks jääda peamiselt meie fotokunstnike platvormiks, aga Laansoo ja Barsanti sellega ei nõustunud. Nemad näevad selgelt ette suuremat rahvusvahelistumist, millega kaasneks ka messi mahu kasv. Brasanti rõhutas, et see suunavalik tagab messile laiema tuntuse ning selle abil saab paremini tutvustada ka kohalikke kunstnikke, kelle tööd messile on jõudnud.
Veel ühe rahvusvahelise kunstimessi lisamine kunstimesside karusselli on muidugi üks võimalus. Kuid nagu iga valiku puhul, tuleks siingi mõelda, mida ühe formaadi eelistamine teisele lisab, aga ka seda, millest ja keda see ilma jätab. Meenutuseks, et fotokunstnike ühendus kutsus messi ellu just kohalike fotokunstnike loomingu eksponeerimiseks. Pole kahtlust, et mida enam „Foto Tallinn“ rahvusvahelistub, seda vähem ruumi jääb seal fotokunsti eri suundi esindavatele kohapealsetele kunstnikele.
Samuti jääb sellise stsenaariumi puhul vähem ruumi eesti fotokunstist huvitatud vaatajale või kogujale, olgu siis tegemist siinse või mujalt tulnuga. Kohaliku/regionaalse kultuurigeograafia eelistamine seevastu annaks „Foto Tallinnale“ selgema identiteedi ja eripära, mille pärast võiksid messi vastu huvi tunda ka välismaised Baltimaade nüüdisfotokunstist huvitatud.
