2013. aastal tuli üks üllatav rühm häid „ ingleid” (tahaksin kõiki neid tublisid korraldajaid hea tahte ingliteks nimetada) mõttele organiseerida samalaadne üritus hoopiski uut moodi. Väga huvitav! Kokkuleppel televisiooniga sündis projekt „ Klassikatähed”, mis üsna paljus võttis malli populaarsest telesaatest „ Eesti otsib superstaari”, küll täidetuna teise sisuga. Esinejal tuli läbida õige mitu mitmesuguste stiilinõuetega televooru. Tuli esitada vastav lühivormis teos, kus minutid olid ette antud ja žüriilt tuli avalik kriitika. Uus võimalus tekitas algul päris palju kõhklusi ja kahtlusi. Ometi leidus kaheksa julget noort muusikut, kes otsustasid selle kadalipu läbida. Teatava umbusuga asusid ka televaatajad seda mitmenädalast telesarja jälgima. Keegi ei osanud ilmaski ette arvata, et see noorte interpreetide telekonkurss kutsub igal pühapäeva õhtul toimuvat telerite ees põnevusega kaasa elama. Meie noored ei ole ju klassikalembesed, küll aga telelembesed, eriti kui eetrist tuleb midagi tuttavliku superstaari saate taolist. Klassikatähtedele hakkas tekkima hulgaliselt muusikasõpru ja pöidlahoidjaid. Saated olid ju perfektselt läbi viidud, iga saatega lisandus uusi üllatusi nii tehniliselt kui ka sisuliselt poolelt. Nüüd tahaks küll seda „inglite” gruppi kõrgeks kiita selle idee käivitamise ja läbiviimise eest. Paljud kuulajad ei tee enam „igava ja kivinenud” klassika puhul tõrjuvaid grimasse. Otse vastupidi. Järsku leiti, et see on ilus ja huvitav muusika ja, oh üllatust, kui palju meil on toredaid ja häid noori artiste! Rääkimata veel sellest, kui kauniks oli kujundatud nende välimus ja välja drillitud nende esinemislaad. Teatud show-element avaldas siin vist ka oma kaudset mõju. Kuid esitatav programm oli kaasakiskuv ja tõsiseltvõetavalt hea. Kerkis esile ka võitja, kelleks osutus Tallinna muusikakeskkooli õpilane Marcel Johannes Kits.
Klassikatähtede tiirutamine oma kontserdikavadega mööda koole ja väikelinnu lõppes seekord piduliku kontserdiga Estonia kontserdisaalis 13. novembri lõunakontserdil „Klassikatähed”. Täissaalile esinesid Ksenia Kutšukova (sopran), Mihkel Kallip (trompet), Märt Metsala (trompet), Marcel Johannes Kits (tšello), Heigo Rosin (löökpillid), Auli Lonks (klaver) ja Johan Randvere (klaver). Kava, kus vaheldusid eri esinejate omavahelised kooslused ja soolonumbrid, ei olnud üldsegi kergete killast oma nõudlikkuse poolest, küll aga kergesti kuulatav, vaheldusrikas ja kohati ka humoristlik. See tundus olevat väga kohane lõunakontserdi publikule. Õhust peegeldus esinejate seltskonna tiimitunne.
Kui üksikuid etteasteid puudutada, siis oli hästi karakteerselt välja mängitud tšello ja hääle dialoog Alessandro Viale teoses „ Sa oled mul nii armas”. Uskumatu, et löökpillil võis laulda, kui käivitus Christy Immordino „ Koraal hingele”. See oli nagu ime! Ja siis vastukaaluks Sergei Prokofjevi motoorne „Toccata” meisterlikus mitmeplaanilisuses. Lõpunumbriks tuli lavale kogu tiim esitama seadet Gioacchino Rossini „ Kasside duetist”. Nalja pidi ju ka saama. Noored muusikud ei teinud enesele kusagil hinnaalandust. Nõudlik repertuaar esitati üleolekuga, selgejooneliselt, isikupäraselt ja artistlikult. Just artistlikkus on see, mida need noored „Klassikatähtede” saadetest ja neile järgnenud esinemistest on juurde võitnud. Nii suhtlemine publikuga kui ka korduvad enesekontrolli harjutused on kasvatanud neis julgust ja enesekindlust. Usutavasti on sellele kaasa aidanud ka osa klassikatähtede esinemised Klassikaraadio uues projektis „Klassikaraadio tuleb külla”. Niisiis paistab, et „Klassikatähed” telesaatena on toonud esinejatele kasu ja vaatajatele rõõmu. Kui selles projektis teha veel mõningaid korrektiive, eriti kavade ulatuse osas (et piiratud minutite tõttu ei tuleks esitada poolikuid teoseid!), oleks huvitav seda jätkata.
Põhimõtteliselt on ju leitud võti õigele uksele. Hoidkem see uks lahti!