Nilseni prognoos labase stiili valitsema pääsemise kohta täitus täpipealt. Ülimenukaks kujunenud ?Lõbusad semud? käivitas plahvatusliku muusikaliste komöödiate ohtruse, mis laiutas veel aastaid pärast sõda. Eriliselt kuumaks kujunesid konkureerivad nimepaarid Aleksandrov-Orlova ja Põrjev-Ladõnina, kaks abielupaari, kus mees re?issöör ja naine diiva. Minu meelest erinesid kahe paari filmid oluliselt. Esiteks kunstilise kvaliteedi poolest. Aleksandrovi filmid olid valguvad, ilma plastilise konstruktsioonita, banaalsete käikudega, poliitiliselt pugevad. Ka Põrjevi lindid ilustasid tegelikkust, ent neid kandis poeetika, siiralt rahvalik elurõõm, öeldakse, et ?Kubani kasakate? (1951) helge romantism äratas taas ellu bol?evike poolt purustatud kasakluse hinge ja vaimu.
Aleksandrovi tööd võtsid hüppelist, eksalteeritud snitti Läänest, ameerika tempokomöödiatest ja saksa revüüfilmist; Orlova imiteeris neis kord Marlene Dietrichi maneere (Dietrichi silinder jm.), siis Marika Rökki tantsutungi. Põrjev ja Ladõnina seevastu saavutasid sujuva ?anriühtsuse, nende ?Rikast pruuti? (1938) on nimetatud nõukogude esimeseks muusikaliks. Aleksandrov ja Orlova teenisid teadlikult re?iimi, armastasid Stalinit ja tundsid endal Juhi vastuarmastuse soojust. Aleksandrov avaldas Stalinist artikleid pealkirja all ?Nõukogude kinematograafia suur sõber?. Orlova aga tervitas propagandistlikult hüsteerilise kirjutisega 1939. aasta Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene vallutamist nõukogude vägede poolt. Ljuba lõi koloriitseid pilte läänepoolsest hohollimaast, kuis enne punatäheliste tankide saabumist oli maa seal ?mattunud hauapimedusse? ja ?inimestel oli keelatud isegi laulda?. Nüüd aga, pärast okupatsiooni, oskavad Lääne-Ukraina inimesed ?taas hääldada sõna ?õnn?, luua uut elu, tänada Punaarmeed, nõukogude valitsust ja tarka Stalinit?.
Aleksandrov ja Orlova rippusid andunult Juhi tunnustuse küljes, kui nende ?Kevad? (1947) ei pälvinud Stalini preemiat, olid nad rängalt löödud. Tegelikult meeldis Stalinile nende filmidest tõepoolest üksnes ?Volga-Volga?, kõigile teistele oli tal etteheiteid. Näiteks ?Kohtumises Elbel? (1950) kujutas Aleksandrov satiiriliselt ameerikalikku bugi-vugi ja joomarlust, kuid Stalin lausus re?issöörile: ?Teile ainult näib, sm. Aleksandrov, et te kritiseerite ameerikalikku elulaadi, tegelikult te propageerite seda, ja aktiivselt.?
Hingelt oligi Gri?a muidugi pleiboi. Stalin sallis Aleksandrovit rohkem Orlova pärast, kes teda naisena võlus. Räägitakse, et Stalin öelnud ühel koosviibimisel Aleksandrovile: ?Hoidke Orlovat. Ta on meile vajalik. Kui te aga ei suuda teda hoida,? siinkohal Juht naeratanud sametiselt, ?siis laseme teid maha.? Seltskond hirnunud kramplikult Õpetaja hubase nalja üle.
Tandem Aleksandrov-Orlova püüdis filmides teha Stalinile kummalisi komplimente. Näiteks ?Volga-Volgas? pistab vallatult esinev Orlova äkki endale õlgedest vuntsid ette ja tantsib lesginkat. See ?tsitaat Stalinile? olla Juhti alati lõbustanud.
Ent Stalin oli äraarvamatult paradoksaalne tüüp. Näis ju, et ta eelistas Aleksandrovit-Orlovat igas elemendis Põrjevile-Ladõninale, aga kui hakata kokku lugema Stalini preemiaid, siis jäävad Aleksandrov ja Orlova kindlalt alla. Nad said kahe peale vaid neli Juhi-nimelist auhinda. Põrjev pälvis aga üksi kuus Stalinit, lisaks Ladõnina viis preemiat. Kunagi öeldudki nende perekonna kohta ?üksteist laureaati ühes voodis?. Stalin eelistas ikkagi seda sängi.