Inimese tegemine iseenesest ei ole ju keeruline. Inimesi on praegu maakeral 7,4 miljardit ja nad kõik on tehtud teiste inimeste poolt. Kuna inimene on lahksuguline liik, s.t on isased, kelle kehas valmivad seemnerakud, ja emased, kelle kehas valmivad munarakud, siis muidugi on palju jama õige sigimispartneri leidmisega. Aga see on kõikide lahksuguliste organismide tüüpiline probleem.
Kuidas aga luua kunstlikku inimest? Selgub, et tegemist ei ole kaugeltki tänapäeva biotehnoloogide ja tehisintellektiinseneride ettevõtmisega. Nagu ikka, on krüptodetektiiv kaevunud minevikku ja leidnud sealt nii mõndagi kasulikku ka tänapäevale. Kunstliku inimese loomine ei ole ainult tehniline probleem, vaid on seotud poliitiliste, moraalsete ja teoloogiliste küsimustega. Need küsimused ei ole uued, vaid on tänapäeva tehnoloogia, ja ennekõike pean siinkohal silmas digitehnoloogiaid, tormilise arenguga uuesti esile kerkinud. Kas kunstlikul inimesel on hing, ja kui, siis milline? Kas android on isik, ja kui on, siis millised on tema suhted inimestega? Mida teha inimesele allumatu golemi või isejuhtiva autoga? Kas intelligentset robotit võib ristida? Aga homunkulust? Kasutades tänapäevast terminoloogiat võib kunstliku inimese loomisel eristada kaht käsitusviisi.1 Märgvara (wetvare) on siis inimese poolt orgaanilisest ainest loodud olendid, kellest vaatleme lähemalt homunkulusi, ning riistvara (hardware) alla kuuluvad autonoomsed, inimese pideva kontrolli alt vabad robotsüsteemid. Nende näiteks toome judaismi traditsioonis levinud golemi. Loomulikult on krüptodetektiivil ka kolmas toimik, mis käsitleb tarkvara (software) ehk siis mõistuse ja hinge omandanud sümbolsüsteeme, aga kuna see toimik on esialgu veel salastatud, siis tuleb selle tutvustamisega oodata.
Homunkulus astub areenile. Esimene tõeline teadaolev homunkulus (ld homunculus – inimesekene) ehk kunstlikult loodud inimolend ilmub kultuurilukku jutustuses „Salāmān ja Absal“, mis pärineb ilmselt meie ajaarvamise algusest (u III sajandist).1 Sisu poolest moraliseerivas jutus, mis käsitleb inimhinge arengut, valmistab kuningas oma seemnest endale kunstliku poja. Lugu ise kõlab kokkuvõtlikult järgmiselt. Iidsetel aegadel valitses kuningas Harmānūs, kel ei olnud lapsi. Selle põhjuseks oli aga asjaolu, et naisega magamine tundus talle vastik ja häbiväärne. Poeg oli aga vajalik dünastia jätkamiseks. Kuningas kurtis oma rasket olukorda nõuandjale, kelleks oli püha Qalīqūlās. Tegemist oli askeediga, kes oli elanud juba kolmkümmend põlvkonda ning aidanud kuningat kõikvõimalikul moel. Nüüd soovitas ta kuningal sigitada endale poeg tehislikul viisil. Kuninga seeme tuli panna mandragora2 kujulisse nõusse (või ka mandragorast tehtud nõusse, see ei ole üheselt arusaadav) ning seejärel rakendada vaid targale teadaolevat tehnikat, mille abil on võimalik homunkulusele tekitada ratsionaalne hing. Peale mõningast kõhklemist oli kuningas nõus ning saigi endale poisslapse, kelle nimeks pandi Salāmān.
Kuna tal puudus ema, siis oli vaja amme, kes teda imetaks. Selleks sai imeilus 18aastane neiu Absal. Kui Salāmān jõudis puberteediikka, armus ta Absalisse ning ei soovinud tegeleda kuninga määratud kohustustega. Kuningas vihastas ja keelas noorte kokkusaamised, mispeale nad põgenesid kaugele üle läänes asuva mere. Kuid isegi see ei päästnud noori kuninga viha eest, ta suutis maagia abil nende asukoha kindlaks teha ja muuta nad suguvõimetuks. Seejärel proovisid jooksikud end uputada, kuid vetevaim päästis Salāmāni, Absal aga uppus. Meeleheitesse langenud Salāmānile tegi kuninga tark Qalīqūlās ettepaneku, et kui ta tuleb koos temaga koopasse 40 päevaks mediteerima, siis toob ta Absali surmavallast tagasi. Absali tagasitoomiseks tuli neil anuda jumalanna Aphroditet. Varsti ilmuski koopasse Absali kuju, kellega Salāmān sai vestelda. Varsti aga ilmus koopasse ka Aphrodite, kelle ebamaine ilu pani Salāmāni Absali unustama. Pikapeale tüdines ta aga ka jumalannast ja meditatsiooni käigus jõudis hoopis vaimsesse platonlike vormide maailma. See pani teda lõplikult hülgama maist armastust ja aktsepteerima oma kuningakohustusi, mida soovis ka tema isa.
Ilmselt Egiptuses kreeka-rooma perioodil (u III saj eKr – III saj pKr) loodud jutustuse inimhinge arengust materiaalsest maailmast immateriaalsete vormide maailma peategelaseks on kunstlikult loodud inimene. Kui Aristotelese käsitluse järgi ei ole inimese teke võimalik ilma menstruaalvere osavõtuta, siis selle jutu autor on astunud sammu edasi, käsitledes inimese spermat substantsina, mis on võimeline iseeneslikuks arenguks. Äärmiselt tähelepanuväärne on ka see, et kunstlikult loodud inimene on igas suhtes sarnane tavalisel teel sigitatud inimesega. Ilmselt ta isegi ületab oma vaimsetelt võimetelt tavalist inimest, sest miks muidu oleks ta valitud jutustuse peategelaseks.
Araabia maailma kõige kuulsamaks alkeemikuks oli kahtlemata Jābir ibn Hayyān (u 721–815), kelle elust me aga suurt midagi ei tea. Euroopas oli ta keskajal tuntud Geberi nime all. Tema nime all on ilmunud suur hulk teoseid, kuid nende autorsuses ei olda kindel. Kõige tõenäolisemalt on tegemist terve alkeemilise koolkonna töödega, mida kõiki tuntakse Jābiri korpuse nime all. Traditsioonilise biograafia kohaselt sündis ta 720. aastate paiku Kufa linnas. Nooruses olid tema alkeemilisteks õpetajateks Harbi Himyarite ja keegi kristlasest munk. Jābiri kõige kuulsamaks õpetajaks sai aga kuues šiiidi imaam Ja’far al-Sādiq (700–765). Pärast Ja’fari surma läks Jābir Bagdadi, kus ta liitus kaliif Hārun al-Rashīdi õukonnaga. See lühike elulugu ei sobi aga hästi kokku Jābiri alkeemiliste teostega. Need on ilmselgelt kirjutatud ligikaudu sajand pärast Jābiri väidetavat surma ning teostel on väga selgelt ka erinevad autorid. Esimene Jābiri korpusesse kuuluv teos „Kitāb al-rahma“ („Halastuse raamat“) on kirjutatud IX sajandi keskpaiku. Töid lisati Jabiri korpusesse kuni X sajandi lõpuni. Jābiri korpuse tekstid sisaldavad nii praktilisi juhendeid kui ka alkeemia teoreetilisi käsitlusi.
Araabia Paracelsuseks kutsutavale alkeemikule omistatavas teoses „Kitab al-tajmī“ leidub juhendeid kõikvõimalike loodusobjektide kunstliku loomise kohta alates väärismetallidest ja kalliskividest, taimedest, loomadest ning lõpetades inimesega. Jābir mitte ainult ei jäljenda looduse, s.t jumala loomingut, vaid lubab luua ka täiesti uusi, looduses mitteesinevaid olendeid. Inimese loomiseks tuleb võtta täpsemalt määratlemata element, aine, olemus, keha või seeme ja sulgeda vastavasse vormi. Vägagi tõenäoliselt algab inimese valmistamine ikkagi mehe seemnest. See omakorda tuleb asetada perforeeritud nõusse, mida soojendatakse vesivannil, et sisaldis mädanema hakkaks. Vorm tuleb panna suurde kerakujulisse nõusse, mille maht on 1,5 korda suurem vormi mahust. Vorm kinnitatakse kera üla- ja alaosa külge ning kera ise on jagatud kaheks hemisfääriks. Keerlev sfäär matkib ümber Maa tiirlevat kristallsfääri, mis kannab taevakehasid Ptolemaiose kosmoloogias ja tekitab samasuguseid mõjusid. Võidakse kasutada ka mitut kontsentrilist sfääri. Kera keerutatakse aeglaselt vesivannis, mille ümber on vaikne tuli. Vormi kuju muutmisega saab tekitada elusolendeid, näiteks poisi näoga tüdruku või täiskasvanu intellektiga lapse.1 Sellise aparaadi idee pärineb ilmsesti Galenose3 teooriast keskkonnamõjude toimest organismile. Selle kohaselt on võimalik muuta elusolendit, kui see nooruses asetada vastavasse keskkonda. Nii näiteks saab kilpkonnapojast kas merekilpkonn või kõrbekilpkonn, kui teda kasvatada vastavalt kas merevees või kõrbeliivas.4
Ladinakeelsest traditsioonist väärib mainimist Aquino Thomasele5 omistatav teos „De essentiis essentiarum“ („Olemuste olemusest“), mis on tõenäoliselt kirjutatud hoopis XIV sajandil. Aristotelest parafraseerides väidab pseudo-Thomas, et mees ja Päike loovad inimese, kuid et üska tuleb ka arvesse võtta. Ta eristab üsa toimimise kaht viisi. Loomuliku toimimise korral hoiab üsk seemet ja varustab seda loodusliku soojusega, mis stimuleerib seemne arengut. Kui aga üsk toidab seemet menstruaalverega, siis toimib see kunstlikult nagu põllumees, kes väetab põldu. Pseudo-Thomas järeldab siit, et emal ei ole mingit osa lapse olemuse määratlemisel, ta on pelgalt inkubaator ja toitja. Selle kinnituseks toob ta näite, et mehe seemnest on ilma naiseta võimalik kasvatada kunstlik inimene. Pseudo-Thomas räägib ka homunkuluse vere kasutamisest ravimina. Eetilistest küsimustest läheb ta küllaltki kergelt mööda, väites, et kuna kunstlikul inimesel on küll tundlik hing, kuid puudub mõistuslik hing, siis ei ole tegemist Jumala looduga samaväärse olendiga.1
Kindlasti kõige kuulsamaks homunkuluse valmistamist käsitlevaks alkeemikuks on Paracelsus von Hohenheim (1493–1541). Paracelsus laiendas märgatavalt alkeemia tegevusvälja, väites, et kõik substantsid – mitte ainult mineraalid – koosnevad kolmest printsiibist: elavhõbe, väävel ja sool. Samamoodi avardas ta alkeemia võimet luua kunstlikult looduses esinevat.
Inimese loomisvõime on Paracelsuse arvates piiritu. Selle loomisvõime tipuks ongi tehislikult loodud inimene – homunkulus, mis muudab inimese demiurgiks, asetades ta vähema jumaluse positsioonile. Teoses „De natura rerum“ („Asjade loomus“), mille täpne autorsus on segane, kuid mis enamasti omistatakse Paracelsusele, väidetakse, et kõikide looduslike asjade tekkimine võib toimuda kahel teel: kas siis looduslikult või tehislikult, kunsti abiga. Viimane viis on loomulikult alkeemiline. Autor samastab teatud määral need kaks tekkeviisi. Mõlemad tulenevad maast sooja niiske mädanemise tulemusena. Näiteks toob ta selle, et maos toimuv lagunemine ei ole põhimõtteliselt erinev retordis toimuvast. Ained pannakse klaasnõusse ja soojendatakse lagunevas sõnnikus. Inimese poolt sünteetiliselt loodud olendite hulka kuulusid homunkulused ja basiliskid. Kunstliku inimese või homunkuluse valmistamiseks kasutatakse verd ja/või spermat. „Mehe seeme tuleb panna hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla 40 päevaks. Selle aja jooksul hakkab see elama ja liigutama ja 40. päeva lõpuks meenutab see inimkuju, kuid on läbipaistev ja ilma kehata. Nüüd tuleb teda toita iga päev inimvere essentsiga (arcanum sanguinis hominis) ning hoida püsival temperatuuril, mis valitseb mära üsas, 40 nädala kestel. Nii kasvab sellest inimlaps, kellel on kõik needsamad jäsemed, mis naisest sündinud lapselgi, ainult et ta on märksa väiksem. Teda saab kasvatada ja õpetada nagu iga teist last, kuni ta kasvab vanemaks ning suudab juba iseenda eest hoolitseda.“6 Homunkuluse ainsaks erinevuseks inimesest on see, et tal puudub hing, kuna hing tekib mees- ja naisalge ühinemisel üsas.
Homunkulus on omalaadne maskuliinsuse kehastus, kuna ta on tekkinud ainult spermast ilma menstruaalvere saastava mõjuta. Kuna naiselik materiaalsus temas peaaegu puudub, on homunkulus läbipaistev ja peaaegu kehatu. Täiskasvanuks saades muutuvad homunkulused kummalisteks olevusteks, nagu hiiglased ja kääbused. Neil on ka imepäraseid võimeid ning nad teavad kõiki peidetud saladusi. Sellised omadused on neil just nimelt seetõttu, et nad on sündinud kunsti abil. Homunkuluses väljendub täiuslikul kujul inimese võim looduse üle. XVII sajandil hakati üldjuhul eitama homunkuluste võrdväärsust jumala loominguga ja kui tunnistatigi nende võimalikkust, siis pandi nad ühte ritta mehaaniliste automaatidega. Tegemist olevat elu osava jäljendusega, mitte elu enese loomisega inimese poolt.
Nagu eeltoodust selgub, tugineb inimese tehisliku loomise mõte Aristotelese ja ta järgijate käsitlusele, mille kohaselt elu ja isegi inimelu kunstlik loomine on igati teaduslik probleem ja ka praktiliselt saavutatav. Mehelikus „partenogeneesis“7 nähti võimalust pääseda materiaalse maailma kütkeist.
Uksele koputab golem. Juudi kultuuris on tuntud golemid, mullast või savist valmistatud ning religioosse maagia abil elustatud olendid. Heebrea keeles tähistas sõna „golem“ vormita või kujuta mateeriat. Kristluse algusjärgus kasutati seda viitamaks inimelu algusele, kui keha ei olnud veel omandanud selget kuju. Aadam oli loomise algetapis, kui ta oli vaid savist valmistatud objekt golemi seisundis. Alles jumala hingus andis talle hinge ja elu ning muutis ta inimeseks. Golem on seega ebatäiuslik inimkeha. Lood juudi tarkade poolt kunstlike inimeste ja loomade valmistamisest olid tuntud ammu enne juudi müstilise õpetuse kabala teket. Kuid mõiste „golem“ selliste olendite tähistamiseks tuli laiemalt kasutusel XII sajandi lõpus saksakeelsetel aladel elavate juutide seas.8
Golemi elustamiseks kasutatakse kõige sagedamini maagilist sõna. Maagilise vormeli kasutamine kuju elustamiseks pärineb ilmsesti juudi müstilisest kabala õpetusest,9 mille kohaselt jumal kasutas kogu maailma loomiseks heebrea tähestiku tähti. Saksa XVII sajandi teoloog ja teadlane Christoph Arnold (1627–1685) kirjeldab golemi elustamist järgmiselt: „Peale kindlate palvete lausumist ning kindlate päevade kestel paastumist teevad nad savist inimfiguuri ja siis, kui nad on öelnud shem hamephorash, kuju elustub. Kuigi see kuju ise ei räägi, saab ta aru, mida talle öeldakse ja kästakse teha; Poola juutide seas teeb ta igasuguseid kodutöid, kuid tal ei ole lubatud majast lahkuda. Kuju laubale kirjutavad nad emeth, mis tähendab tõde.“10 Golemi valmistamine oli rabide pärusmaa ja kohe kindlasti ei olnud nende eesmärgiks teenijate tootmine. Golemi tegemine matkis jumala loometööd ning selle kaudu püüti jõuda lähemale jumala mõistmisele. Idee tundub sarnanevat looduse jumaliku käsitlemise ideega, mis seisnes samuti jumala olemuse paremas mõistmises tema loodu uurimise kaudu. Samuti on sarnane ka looduse kui jumala poolt kirjutatud raamatu idee, mida inimesed siis püüavad lugeda, et jumalast paremini aru saada.
Golemi valmistamine ei tähendanud aga seda, et rabid püüdnuksid kuidagi endid jumalaga võrdsele pulgale seada. Kaugel sellest, golemi loomine oli austuseavaldus jumala loomisvõimele, sellele omalaadse kiidulaulu laulmine. Kuna jumal on loonud meie maailma, siis loomisvõime emuleerimine on jumala tundmaõppimise ülim tase.
Kahtlemata on kõige kuulsamaks golemiks see, kelle valmistas rabi Yehudah Löw Prahas XVI sajandi lõpus. Ta töötas rabi majapidamises ja kaitses juudi geto elanikke. Golemi keha on arvatavalt peidetud Praha vanima sünagoogi pööningule. Legend Golemist kui juutide kogukonna kaitsjast kestis aga edasi.
Teise maailmasõja ajast pärineb järgmine lugu Praha golemist: „Golem ei kadunud ning isegi sõja ajal väljus ta oma peidupaigast, et kaitsta sünagoogi. Kui sakslased okupeerisid Praha, otsustasid nad hävitada Altneuschuli sünagoogi.11 Nad tulid seda tegema; ootamatult kostsid sünagoogi vaikusest hiiglase sammud, kes kõndis katusel. Nad nägid läbi akna põrandale langeva hiiglasliku käe varju … Sakslased kohkusid, viskasid tööriistad maha ning põgenesid paanikas.“12
Golemi valmistamine ei olnud aga sugugi ohutu ettevõtmine. Pärast elustamist kasvas ta iga päevaga järjest suuremaks ja tugevamaks ning hakkas kõiki ohustama. Golemi hävitamiseks tuli laubale graveeritud sõnast emeth, mis hoidis golemit elusana, kustutada esimene täht, nii et järele jäi sõna meth, heebrea keeles „surm“. Pärast seda vajus golem kokku ja lagunes saviks või mudaks, millest ta oli valmistatud.
Christoph Arnold jutustab golemi valmistamise ohtudest järgmist. Poola kaguosas asuvas Chełmi linnas elas rabi Elias Baal Shem (1550–1583), kes valmistas golemi, kes kasvas aga nii suureks, et rabi ei ulatunud enam ta laubalt e-tähte kustutama. Hädast väljapääsemiseks kasutas ta kavalust, paludes golemil aidata tal saapad jalast võtta. Kui golem kummardus, et rabi aidata, kustutas viimane kiiresti tolle laubalt e-tähe. Sellest hoolimata ei lõppenud lugu hästi, kuna golemist sai muda, mis varises rabi peale ja tappis ta.
Golem erines nii mitmeski mõttes inimesest. Anonüümses juudi tekstis seostatakse golem paljunemisvõime puudumisega: „Nagu ütlevad targad, igaüks kes on poegadeta on nagu surnud mees, nad mõtlevad, et ta on nagu golem, ilma kujuta … on võimalik, et kasutades imepäraseid jõudusid võib keegi teha inimese, kes räägib, kuid ta ei suuda anda sigimisvõimet, ega intellekti kuna selle saavutamine on võimatu kõigile olenditele peale jumala.“10 Samuti on tegemist küllaltki juhmi, robustse ja loomaliku tegelasega, mis kõik näitab seda, et inimese loomisvõime jääb jumalikule tunduvalt alla. Rabi Joseph Ashkenazi (1525–1572) rõhutas, viidates Aristoelese hingekäsitlusele, et inimene suudab golemile anda vaid loomaliku hinge: „Tõelise hinge (neshamah) andmine ei ole inimese võimuses, kuna see tuleb ainult jumala sõnast.“10
Kindlaks tunnuseks, mis eristas golemit inimesest, oli rääkimisvõime. Golem ei suutnud kõnelda. Nagu jutustab lugu rabi Ravast, kes lõi golemi ja saatis selle kuulsa rabi Zeira juurde, kes: „rääkis temaga, kuid ta ei vastanud. Siis ta ütles: „Sa oled tulnud vagatsejate juurest: muutu põrmuks.““ Golem variseski saviks, millest ta oli valmistatud.12 Golemit oli järelikult võimalik ära tunda selle järgi, et tal puudus inimesele nii omane – kõne.
Golemi loomine lõpeb sageli halvasti, kuna nad püüavad oma loojaid kahjustada. Sellest aspektist erineb golem kindlasti homunkulusest, kellest võis inimesel kasu olla. Kui käsitleda golemi valmistamist rituaalina, mille eesmärgiks on müstilise loomisekogemuse saamine, siis selle ebaõigel läbiviimisel võis inimene kaotada elu.
Kunstliku inimese loomine näitab jumaliku loomisvõime mõistmise kõrgeimat taset. Jumala loodust on inimene maa peal kõige kõrgem, järelikult on enam-vähem samaväärse loomisakti sooritamine tõelise vaimse täiustumise mõõdupuu. Nagu nägime, tegelesid varasematel aegadel sellega rabid, alkeemikud ja teoloogid. Tänapäeval püüavad seda au endale saada teadlased, ennekõike reaalalade teadlased. Tehnilisi oskusi näib neil jaguvat, aga kas ka julgust, pühendumist, vaimset vägevust ja spirituaalset sihikindlust? Ülikoolides ju seda kõike enam ei õpetata ning idufirmadesse kandideerimisel tähtsaks ei peeta.
1 William Newman, Promethean ambitions: alchemy and the quest to perfect nature. Chicago, London: The of Chicago Press, 2004.
2 Mandragora ehk alraun on Vahemere maades kasvav narkootilise toimega alkaloide sisaldav taim. Tema juurel on inimest meenutav kuju.
3 Galenos (u 129 – u 200) oli Vana-Rooma arst ja anatoom.
4 Remke Kruk, A Frothy Bubble: Spontaneous Generation in the Medieval Islamic Tradition – Journal of Semitic Studies, nr 35 (2), 1990, lk 265–282.
5 Püha Aquino Thomas ehk Thomas Aquinost (1225– 1274) oli Itaalia päritolu dominkaani munk, katoliku vaimulik ning väga mõjukas skolastiline filosoof ja teoloog. Kuulutati pärast surma pühakuks. Tema ideedest lähtuv skolastiline õpetusüsteem, mida tunakse tomismina, on katoliku kiriku ametlik filosoofia.
6 Paracelsus, Of the nature of things. – The alchemy reader (toim Stanton Linden). Cambridge University Press, 2003, lk 151–169.
7 Partenogeneesi korral areneb organism viljastamata munarakust. Antud juhul peetakse silmas ettekujutust, et ka ainult spermatosoidist võib arenda terviklik organism.
8 Cathy S. Gelbin, The Golem Returns: From German Romantic Literature to Global Jewish Culture, 1808–2008. The University of Michigan Press, 2001.
9 Kabala on XII sajandil välja kujunenud juudi müstiline usulis-filosoofiline suund. Keskendus suures osas heebrea tähtede ja sõnade müstiliste tähenduste väljaselgitamisele. Kasutati eri tõlgitsusmeetodeid usuliste tekstide varjatud tähenduste väljaselgitamiseks. Olulisim tekst on III–VI sajandil pKr kirjutatud „Loomise raamat“ („Sefir Yetsirah“).
10 Gershom Scholem, The Idea of the Golem. Rmt: On the Kabbalah and Its Symbolism, 1965, lk 158–204.
11 Tuntud ka kui Vana-uus sünagoog, on Euroopa vanim tegutsev sünagoog. Gooti stiilis ehitis rajati 1270. aastal, 1867. aastal see hoone lammutati ning selle asemel ehitati mauri stiilis sünagoogihoone.
12 M. Idel, Golem: Jewish magical and mystical traditions on the artificial anthropoid. Albany: State University of New York Press, 1990.