Kui palju kordi, sest hillitsetud väljendus­viis pole mulle teatavatel, õigupoolest üsna harvadel puhkudel tähtis, kuivõrd mind ikka ju mitte üksnes mõtliku, vaid ka järelemõtliku inimesena tuntakse, olen ma rangelt sõrme vibutades teatanud maja­perenaisele või ka -mehele, on sel juhtumisi leidunud söakust ja taktitust vastavat žesti sooritada: „Krügeri tuviõunast ei keedeta moosi!“ Ja olen, tõepoolest, veelgi harvematel kordadel, täiendanud oma märkust vastuvaidlemise suhtes sallimatu repliigiga „häbi peaks olema“ või „määrige see endale pähe“ või „söötke seale“, heites põlgliku pilgu serveerimisnõule, tõustes väärikalt lauast, kohendades maniskit ja pöördudes üle õla vaatamata, vahest vaid tõrjuva käeviipe saatel ukse poole, mille olen enda järel sulgenud kategoorilise pauguga, misjärel tõenäoliselt, ehkki ma oma pead sellega ülearu vaevanud pole, on matslikus majapidamises maad võtnud vaikus, välgust rabatud vaikus, millesse aegamööda, sügispäikese silmapiirile vajudes, hakkab imbuma kahetsus, enese ja teiste kodakondsete süüdistamine, kibe soigumine selle üle, et on kaotatud sõber, mees, kes teab iseenda ja asjade väärtust, kes suudab etteheitepalangus säilitada külma pea, sest pole ju ometi kildudeks paisanud nende väike­kodanlikke lauanõusid, sülitanud nende lamineeritud töötasapinnale, millel kogu Krügeri tuviõuna kõrgelt sündinud ja hoolikate eugeenikute arendatud sorti teotav tegu ilmselt toime on pandud, kel aga sellegipoolest jagub põhimõttekindlust ja selgroogu, et välja ütelda tõde, kuitahes ehmatav see ka ei tundu, arvestades, et masendavaks moosiks on keedetud kogu saak, lehe varju peitunud ubinatest latva ehtinud punapalgeliste krooni­juveelideni välja, kogu ihuvili, mille on heldelt loovutanud viljapuuaia vaieldamatu kuninganna, päikese ja looja armust ning võhiklike aednike kiuste, sest vaevalt on neil aimu ka tõsiasjast, et Krügeri tuviõun, aadellik sort, on vastuvõtlik puuviljamädanikule ja kärntõvele nagu mõisapreili tiisikusele, nõnda et õieti tuleks imeks panna, kuidas see sinivereline puu hoolitsemata aias ülepea hinge on jäänud, ja et sõna otseses mõttes persse on keeratud ka nood nelikümmend liitrit moosi, mis nüüd, pärast otsustavat ja, nagu üteldud, vastuvaidlemise suhtes sallimatut hinnangut ju ometi kellelgi enam kurgust alla ei lähe, peidetagu teda pealegi rääsunud pannkookide vahele, segatagu teda pealegi aganaist torkiva herkulopudru sisse, katsutagu mõelda, endale sisendada, et ei, oh ei, see pole teps mitte Krügeri tuviõun, meie aia ja majapidamise, mis siin rääkidagi, kogu meie väikese ja madala maise eksistentsi kallisvara, millelt oleme neitsipuna röövinud, mille oleme riivatul kombel pastöriseerinud ja õhukindlasse purki konserveerinud, vaid hoopis, ütleme, Paide taliõun, Tellissaare või Tallinna pirnõun, katsugu pealegi end uskuma panna, kas või purgietikette vahetades, mitte et aiandusetiketist tuhkagi teataks, et nois keldripimedusse maetud pooleliitristes nõudes, mis veel nädala eest on tühjendatud hernesupist, pilafist või, jumal hoidku, makaroniroast veiseliha ja tomatipastaga, mille laiba­maitse on küll perkolaatori kohal lahti aurutatud ja pesukäsnaga välja küüritud, mille võigast sisu märkivad sildid küll katlas lahti leotatud, mille lehka aga taara igavesti mäletab, kindel see, on hoopis, ütleme, sügisjoonik, suislepp või Sinap Orlovski – tühi vaev, sest nõndasamuti nagu mina ei suuda unustada ainustki korda, mil mu paljude, mitte üksnes lähikondlaste poolt laitmatuks nimetatud maitsemeelt ja kõlblustunnet on haavanud mõni sedalaadi faux pas ignoble, jäävad ka tolles köögis, mida sestsaadik olen sunnitud oma nina ja silme ette manama koppehaisulise ja muldpõrandaga kaetuna, majarahva järelpõlvedeni kaikuma mu õiglased sõnad kui issanda vits.