No olgu siis narkarist Mozart, kui uskuda, et keskmine lehelugeja on pisukese narkokalduvusega lapsemeelne nooruk. Kuigi – mida too tüüp siis tegelikult teada sai? Ja olgu pealegi krokodill või tibu näiteks väikelapse rõõmuks, kuigi on kindel, et väikelapski oskab rõõmu tunda muusikast endast. Lehelugudest vaatab vastu üks põhimõttelisem mõttemudel, mida võiks nimetada demokraatlikuks ümberkirjeldamiseks.

Demokraatlik ümberkirjeldamine tähendab lihtsa ja üldkäibiva eelistamist professionaliseerumisega kaasneva kultuurikeelte ja tähendusstruktuuride keerulisusele vastukaaluks. Mis tahes “klassika” ümberkirjeldamisel on täna reegliks populaarkultuuri ja “populaarsete” ideoloogiate levinumad ideed ja kujundid, mis tuginevad enamasti seksuaalsusele ja lapsepõlvenostalgiale. Revolutsiooniliste ja rahvasõbralike ideede-kujundite esikolmik on kehapaljastamine, multifilmitegelased ja seksuaalvähemused.

Muusika puhul võib sellega seoses kõnelda ka võnkumisest “visualiseerimise” ja immanentse muusikalise loogika teljel. Modernistlik ideaal, mis mõjutab kunstmuusikat tänagi, on muusika enese suhtesüsteem, kus meeleline ja märgiline külg on sekundaarsed. Üldiselt on tänasel pärastmodernsel ajastul esiplaanil muusika märgiline ja rituaalne külg. Pärdi muusika ei ole niivõrd stiil, kuivõrd rituaal, mis vahendab supertähendust.

Neis võnkumistes pole midagi enneolematut. Tegelikult on terve kultuurilugu eitavate ümberkirjelduste lugu. Üldplaanis on need kaks protsessi, kunstikeele demokratiseerumine ja emantsipeerumine, vältimatud ja normaalsed. Konkreetses ajahetkes on neil siiski ka väärtuseline tähendus. Vene ajal nõudsid muusika otsest või kaudset visualiseerimist ja lihtsustamist ideoloogilised suunised ja “üldrahvalik tellimus”. Kirjutati keisrikantaate ja romaane erilisest nõukogude elust, kinnistades kujutlusi ühest pseudoreaalsusest. Pisukesed isiklikud probleemid siiruse ja elutõe küsimustes sai endale soliidselt ära seletada. Tänane “üldrahvalik tellimus” nõuab krokodillikostüümi ja rituaale. Ja jälle kõneldakse rahva (publiku) vajadustest, kuigi tegelikult on asi märksa lihtsam: tugevaid märke ja rituaale on kergem müüa.

Et kaubandusliku või poliitilise ideoloogia kontekstis saab kunstiteosest alati ka mingi üldisema, sotsiaalse või ideoloogilise tähendusega märk, on ilmselt paratamatu. Kaotus on siiski see, kui teatud supertähenduses haihtuvad kunstiteose erilised, esteetilised ja meelelised omaväärtused. Selles mõttes kuulub krokodillikostüümis interpreet ühte ritta näiteks keisrikantaatidega, mille traditsioon kogub meil nähtavasti uuesti jõudu. Esimesel juhul püütakse kompenseerida publiku muusikalist harimatust, teisel juhul on esiplaanil muusika rituaalne funktsioon, kusjuures mitte niivõrd väärtuste, kuivõrd persoonide ja võimuhierarhiate pühitsus.  

Tsirkus ja pühad talitused muidugi olid ja jäävad. Ainult et kaubanduslikke ja poliitilisi sihte ei ole täna soliidne kaunistada jutuga rahva vajadustest. Krokodillikostüüm kui üldnähtus on vaid kommertsiaalne peibutis ja harimatuse pühitsemine. Tegelik kultuuridemokraatia oleks see, kui kõik eesti lapsed saaksid maast madalast tegelda kaunite kunstidega, sest kultuur ei ole üksnes see, mis on meile “antud”, vaid see, mis on läbi tunnetatud ja õpitud. Ja keisrikantaadist saab püha talitus siis, kui see kõlab kokku alamate sotsiaalse tõetunnetuse ja õiglustundega.