Esmapilgul võib tunduda, et kristlased on abordi suhtes ühel meelel. Paljude kristlaste arvates on eostamise hetkest alguse saanud uus inimene, kelle elule tehakse abordiga järsk ja vägivaldne lõpp. Selline bioeetiline oikumeenia ei ole aga siiski ilma mõradeta – nii lähtub näiteks roomakatoliku kirik sellest, et abort on alati ja igal juhul lubamatu. Protestantlikud kirikud on seevastu tihti seisukohal, et teatud erandjuhtudel, nt meditsiinilisel näidustusel, võib raseduse katkestamine siiski lubatav olla. Pealegi varieeruvad evangeelses eetikas ka arusaamad sellest, kas varase embrüo puhul on ikkagi tegemist täiel määral inimesega või mitte. Ka see asjaolu võib, aga ei pruugi, mõjutada kristlaste hoiakuid abordi suhtes, eriti seoses embrüo väga varajase faasiga.
Siinkohal on oluline tähele panna ka kirikute erinevat lähenemist (bio)eetilistele küsimustele. Katoliku kirik arvestab nimelt sellega, et paavstil ja piiskoppidel on eetilistes küsimustes õpetusautoriteet, mida usklikud peavad oma tahte ja mõistusega kuulekalt järgima. Evangeelset või protestantlikku eetikat iseloomustab aga asjaolu, et rõhutatakse kristlase vabadust ja isiklikku vastutust. Erimeelsuste ja vastuolude väljendamist võib seejuures näha isegi kui midagi vajalikku ja soovitut, sest ainult nii on igaühel võimalik oma seisukohti – dialoogis teistega – ikka ja uuesti kriitiliselt läbi katsuda.
Enne kui toon mõned erinevad arusaamad embrüo suhtes evangeelses eetikas, olgu siiski märgitud, et ka katoliku kirikus ei ole alati valitsenud arusaam, et juba munaraku viljastumise hetkel on tegemist kohe ja täiel määral inimesega. Tõepoolest, kui vaadata katoliku kiriku ajalugu, võib seoses embrüoga täheldada üsnagi olulist – ja üsnagi hilist – seisukoha muutust või teisenemist. Alles 1987. aastal väljendas kardinal Ratzingeri juhitud Rooma Usukongregatsioon oma instruktsioonis „Donum vitae“ täie selgusega seisukohta, et embrüo on juba esimesest päevast peale varustatud Jumala poolt „vaimse hingega“ ja täiel määral inimene. Kuigi paavstlikus entsüklikas „Evangelium vitae“ (1995) väidetakse, et katoliku kirik on alati õpetanud, et embrüo on esimesest silmapilgust täiel määral inimene, ei pea see tegelikult paika. Seda on 2001. aastal selgelt ja avalikult öelnud ka kardinal Lehmann, kes kahetsusega möönis, et katoliku kirik ei ole minevikus – ja tegelikult kuni XX sajandini välja – nõudnud embrüo suhtes nii ranget kaitset kui praegu.
Milline oli katoliku õpetus varasematel aegadel? Selles valitses suurel määral gradualistlik arusaam, et embrüo areneb alles mitme nädala vältel päris inimeseks. Vastavalt oli hoiak leebem ka abordi suhtes. See seisukoht oli mõjutatud Aristotelese hingeõpetusest, millele nõjatudes õpetas mõjukas teoloog Aquino Thomas (1225–1274), et embrüol on esiti vegetatiivne ehk taimne hing, siis tundev ja tajuv hing ning viimaks, kehalise baasi olemasolul, inimest iseloomustav „vaimne hing“ (meesoost embrüol alates 40. päevast, naissoost embrüol alates 90. päevast). See vaatenurk on olnud ajalooliselt väga mõjukas – ka meie seaduste järgi on abort lubatud kolmel esimesel kuul. Katoliku kiriku seisukoht embrüote osas muutus aga seoses loodusteaduste arenguga. Moodne embrüoloogia tõi kaasa ka õpetuslike normide teravnemise. Siiski peab mainima, et viimastel aastakümnetel on paljud katoliku moraaliteoloogid viljastatud munaraku ja inimese (persooni) range samastamise taas kahtluse alla seadnud.
Milliseid seisukohti võib aga kohata evangeelsetes kirikutes? Sarnaselt katoliku kiriku ametliku positsiooniga usuvad väga paljud evangeelsed kristlased, et juba eostamise hetkest alates on meil tegemist täiel määral inimesega, kelle inimväärikust ja õigusi peab tingimatult austama. Samal ajal võib evangeelsest eetikast leida ka vähemalt kolm eri seisukohta, kus sellega ei nõustuta. Esimest võib nimetada relatsiooniliseks, kuna rõhutatakse sotsiaalsuhete põhjapanevat rolli inimese määratluse juures. Sellelt seisukohalt on viljastunud munaraku samastamine inimesega biologistlik eksitus, kuna inimene taandatakse tema geneetilisele koodile või näiteks neljast või kaheksast rakust koosnevale embrüole. Teine positsioon on nii-öelda klassikaliselt gradualistlik, rõhutades bioloogilise arengu erinevat arengudünaamikat ja eri arenguastmeid, mille vältel kasvab ka nõue embrüot kaitsta. Nii rõhutatakse näiteks, et varase embrüo puhul ei tohiks me rääkida indiviidist, kuna enne nidatsiooni on võimalik mitmikute teke. Olulise tähisena nähakse ka valutundmisvõimet. Mida kaugemale on rasedus arenenud, seda küsitavamana ja problemaatilisemana käsitatakse aborti.
Kolmas positsioon jätab aga inimese alguse määramatuks – just määramatuses manifesteeruvat inimese sügavaim saladus, milleks on tema jumalik algupära. Inimese algust ei ole võimalik fikseerida loodusteaduslike tõlgenduste ja vahenditega, osutades näiteks lapidaarselt eostumise hetkele. Kuna see jääb meile põhimõtteliselt haaramatuks, näeb viimane positsioon lahendust printsiibis in dubio pro vita ehk kahtluse korral peaksime olema embrüo (võimalikult varase) kaitse poolt.
Nagu näha, ei ole kristlaste arusaamad abordist ja embrüost sugugi ühesed – ei ajaloolises ega tänapäevases plaanis. Samalaadne olukord valitseb muidugi ka mittekristlaste seas. Nõnda on oluliseks küsimuseks viimaks see, kuidas me maailmavaateliste erinevustega ümber käime. Nii mõnigi kristlane soovib ehk südames, et riik abordi keelustaks ja kriminaliseeriks (nagu see oli näiteks Iirimaal enne 2018. aasta referendumit). See tähendab aga, et riik kehtestab seaduse jõul ühe ja ainsa maailmavaatelise tõlgendusperspektiivi – perspektiivi, mille osas ei ole täielikku üksmeelt isegi kristlaste endi seas. Alternatiiviks paistab demokraatlikus ja pluralistlikus ühiskonnas olevat siiski vaid üks võimalus – jätta tõlgendus individuaalse inimelu alguse osas õiguslikult-poliitiliselt isikliku südametunnistuse valda.
Johann-Christian Põder on eetika nooremprofessor Rostocki ülikoolis.