Lehekuul kogunes Eesti Teatrikriitikute Ühendus oma kevadisele seminarile teatri üle mõtteid vahetama. Osa sellest vestlusest jõuab ka Sirbi veergudele. Üritame seekord otsida probleeme-valupunkte, seepärast on siinne vestlusring pigem kriitiline, probleeme esile toov ja analüüsiv, mitte traditsiooniline hooaja ülevaade, kus iga teater ja lavastus linnukesega ära märgitud.
Teatri imago on kehv ja seda aitab kujundada meedia
MARGOT VISNAP: Tänavune hooaeg, kui mitte arvestada alles algavat suveteatrite melu, hakkab läbi saama. Milliseid mõtteid on lõppev hooaeg tekitanud? Milliseid tendentse, probleeme võiks esile tuua?
MARGUS KASTERPALU: Möödunud hooaja suurim probleem on: kuidas teater avalikkuse silmis välja paistab? Sisulisest tööst ju tavavaatajad avalikkuse kaudu palju ei tea, nad käivad teatris küll, aga meie lehtedes ei ilmu metatekste, mis aitaksid vaatajat kirjul teatrimaastikul paremini orienteeruda. Taolisi artikleid ilmub väljaannetes, mida suurem publik ei loe või ilmuvad need viisil, mis küll annavad teada, et üht-teist teatris toimub, aga ei analüüsi ega väärtusta seda piisavalt. Kui teatrist kõneldes on ajakirjanduses esil põhiliselt raha, võlgade, juhtide ja haldussuutmatuse jms. ümber tiirlev arutelu, siis eesti teatri mainele see küll kasuks ei tule. See ongi minu jaoks tänavuse hooaja olulisem, paraku mitte meeldiv märksõna.
ANDRES LAASIK: Küsiksin Marguselt: tõepoolest, lehelugeja arvab, et teatrites on mingid jamad ja ei räägita asjast, millist teatrit tehakse ja miks. Aga kas ei ole nii, et kõik need ?jamad? on millegi tagajärg? Tegelikult kõneleb olukord sellest, et pole tõelisi eesmärke. Ei ole niisugust pilti, et teater on suur ja uhke ning skandaalid varjutavad seda. On just selline mandunud läänemaailma teatrikriis.
KRISTIINA GARANCIS: Küsimus on siiski ka selles, kuidas ühiskond hetkel teatrit kui tervikut vastu võtab. Kui vaadata ajakirjanduse käsitletud rahaskandaale või teatrijuhtide liidu ja Draamateatri vastasseisu, näitlejate jagamisi jne., siis on tunne, et seda teatrit ei võetagi enam tõsiselt. Teater on muutunud klouniks, kes on rakendatud meediavankri ette. Ajakirjandus ei süvene, mis ühe või teise juhtumi taga täpselt ja tegelikult on, aga teatriteema satub esikaanele, sest teatrimaailm on atraktiivne. On tekkinud väärtuste devalvatsioon: mida teater ühiskonnas üldse tähendab? kui tõsiselt seda keegi üldse veel võtab?
ANNELI SARO: Meedia soodustab kogu kultuurielu teatraliseerimist, see paistab kirjanduses ja kujutavas kunstis palju rohkem silma. Ka kirjanduses on kirjanikud kui persoonid tihti olulisemad kui teosed, nagu teatris on näitleja ja lavastaja olulisemad kui lavastus või roll. See on üldine kultuuri liikumine teatraliseerituse suunas.
K. G.: Kes teab, kuidas ajakirjanduse huvi tekitada, see võib ka ise meediaga manipuleerida, aga mõni teine neelab ajakirjaniku landi rõõmsalt alla, läheb provokatsiooniga kaasa ning ajakirjandus saabki sealt kätte selle, mida ta tahab. Hea näide oli hiljutine Postimehe vestlusring, kus teatridirektorid hakkasid seal omavahel tüli kiskuma, üksteisele kaikaid kodaratesse loopima ja tekitasid tunde, et teatrid ei võitle ühise asja eest. Ajakirjanikud teavad täpselt, kelle konnasilm valutab ja kelle egole pressida ning saavadki klounilt kätte selle, mida nad tahavad. Teater on piisavalt atraktiivne, et tekitada esikaanelugu, kui õhus on väiksemgi skandaal, aga kui teater rahulikult toimib, ei tunne selle vastu keegi huvi.
A. L.: See ei ole ka päris nii. Mingid teemad küpsevad ühiskonnas. Usun, et praegu on õhus diskussioon ka teatrite küsimuses: mille eest neile ikkagi makstakse? Et hakataks rääkima kvaliteedist ja loobutaks kvantiteedikultusest. Et teater tõesti midagi tähendaks, tõstataks ja oleks. See on ikkagi õhus. Ei ole päriselt nii, et kõik on sulepeast välja imetud. Need võlad ja kogu sopp viivad ikkagi diskussioonini, mis on veel pidamata.
Lavastajatest on saanud töövõtjad
M. V.: Aga mida see sisuliselt tähendab või praeguse teatri seisu kohta ütleb? Puuduvad eesmärgid ja ideed ? kas see pole liig karm hinnang?
JAAK ALLIK: Mul on tunne, et enamik meie keskmisi lavastajaid on töövõtjad, mitte kunstnikud. Tööandja on kas teatri juhtkond, kirjandusala- või reklaamiosakond. Lavastamine on täna töövõtutöö. Ideid kindlasti on, aga idee peaks tulema kunstniku suhtest ühiskonda; ükskõik milline on ühiskond, kunstniku suhe sellesse on alati elav nähtus. Aga lavastajate sotsiaalset hoiakut ma enam eriti ei märka. Ja üksikud nn. mittekeskmised lavastajad teevad üha vähem või hakkavad ka üha rohkem muutuma töövõtjateks. Lavastaja kui ideekandja, kui teenäitaja roll kaob teatrist ära. Ta muutub üha rohkem lihtsalt teksti lavaleseadjaks.
M. V.: Noor lavastaja Mart Koldits ütles ühes intervjuus, et ega ta ise poleks ?Lendas üle käopesa? lavastanud, aga teater tellis. Mõtles, et eks ma võtan siis vastu, teen ära, käitus nagu töövõtja.
M. Kasterpalu: Jaagule vastulauseks: lavastajatega rääkides olen aru saanud, et nende reaalne hirm ongi see, et üle kahe korra sa ei saa keelduda projektist, mida sulle pakutakse. Siis oled mängust väljas ka.
M. V.: Lavastajate liidus on üle 70 lavastaja, konkurents peaks ju tihe olema, see peaks lavastuste tasemele vaid positiivselt mõjuma.
J. A.: Eelmine aasta lavastas meil 118 lavastust 74 inimest ? lavastajaid justkui jalaga segada, aga meie siin kurdame.
K. G.: Kas asi pole ka selles, et kogu ühiskonna rõhk on muutunud killustatumaks, hajutatumaks. Lavastajal pole võimalik teha vaid konkreetses teatris üht lavastust, millele ta tähelepanu ja aeg siis läheb, sest on veel tuhat asja: ta võib lavastada reklaame, teha dokfilmi, seriaali… Samamoodi on ka näitleja ennast totaalselt killustanud. Näiteks Jan Uuspõldu tuleb uksest ja aknast sisse: tema nägu on plakatil, reklaamides, tal on oma saade, ta teeb veel viies teatris korraga rolle. Lavastaja ja näitleja hajuvad sellesse killustatusse. Hajub kontsentratsioon, intensiivsus, mille nad võiksid ühte heasse lavastusse või paari heasse osatäitmisse panna.
GERDA KORDEMETS: Lavastajate probleem, õigemini nende vähesuse probleem on vist olemas jah. Kui otsustasin teha läbi ühe lavastuse prooviprotsessi vaatlejana, mõtlesin enne pingsalt, millise lavastaja proovides ma tahaksin olla. Et kelle töömeetod mind huvitab. Neid peaaegu ei olegi! Ma ei näe saladusega lavastusi, mille puhul mind hakkaks huvitama, kuidas see inimene mõtleb ja töötab.
RAIT AVESTIK: Ehk on see üldisem probleem, mis hakkab maad võtma ja loodetavasti mingil hetkel jälle taanduma, et teatrites valitseb müügijuhtide ja kahtlaste teatrijuhtide anarhia. Et ka neil, kes muidu on kunsti teinud ja tahaksid teha, tuleb ikkagi veel tahes või tahtmata teha seda, mida rahvas tahab.
G. K.: Ma usun, et eks iga lavastaja tahaks ikka kunsti teha, aga neid võimalusi on liiga vähe. Muud ametit nad sageli ka ei oska, nii tuleb klammerduda olemasolevasse ja nii ei saagi endale oma keskpärasust tunnistada. Siis tehakse lavastajatööd, mille eesmärk on põhiliselt kasulikult müüdud saada.
R. A.: Ta teeb oma lavastuse võibolla söödavamaks suuremale publikule, kuna müüa on teatrit vaja.
MADIS KOLK: Söödavamaks tegemine tähendabki seda, et ta kõnetab seeläbi rohkem ühiskonda. Miks arvatakse, et see tähendab lati madaldamist nii tasemes kui taotlustes, kui ideaalis peaks see tähendama topelt missioonitunnet. Kleepida asjale oma keskpärasuse õigustamiseks külge silt ?rahvas tahab?, on väga mugav ja samas solvav. Selle tulemusena ei kõneta teater lõpuks enam mitte kedagi.
M. V.: Teatritel läheb liiga palju auru ja energiat sellele, et riigitoetusele raha juurde teenida, mistõttu sisulise kunsti jaoks ei jää piisavalt aega ja jõudu.
J. A.: Siit tulebki see, et lavastajad peavad ?midagi? tegema.
M. Kasterp
alu: Aga saab mõelda ka teistpidi ja küsida, et kes see käsib nii palju juurde teenida? Riigidotatsioon pole viimase viie aasta jooksul eriti muutunud, äkki siis peabki hakkama tegema täpselt niipalju kui selle raha eest saab. Niimoodi saab ka mõelda.
M. V.: Aga see tähendab truppide, uuslavastuste, etenduste vähendamist ja lõppkokkuvõttes publiku vähenemist.
ENE PAAVER: See tähendaks ka loomingulise potentsiaali alakasutamist, hästi renoveeritud teatrite pooltühjalt seista laskmist ja välja üürimist konverentsideks, pidustusteks jne.
M. Kasterpalu: Aga milles on siis lahendus? Kui me praegu täidame teatreid lavastustega, mille on kaasa toonud rahateenimise sundus, siis see tähendab, et suur osa nii tekstide kui inimeste tegelikust kunstilisest potentsiaalist jääb nagunii kasutamata.
A. S.: Siin on jutuks olnud professionaalsuse küsimus. Kui mõelda Eesti teatri peale kümme aastat tagasi, siis esiteks võiks kindlalt väita, et palju professionaalsemaks on muutunud teatri müügi masinavärk. Teiseks, praegu mängitakse keskmiselt palju paremaid näidendeid. Ka lavastajate keskmine tase, käsitööoskus on tõusnud. Ja nagu ikka: eesti teatris on palju toredaid näitlejaid ja häid rolle. Aga see väline, vormiline professionaalsus petab ära, loob täiskõhu tunde: näitleja mängis oma tuntud tasemel, lavastaja oli teinud ka korralikku tööd. On mitmeid lavastusi hooajast, kus mul lavastajale pole nagu otseselt midagi ette heita ? vormiliselt on kõik hästi, vaataja peaks olema õnnelik. See on sümpaatne ja sümptomaatiline, et üldse võtsite üles selle teema, et teatril/lavastusel peaks olema ka mingi sisu, idee või tähendus. Mu meelest on see täiesti ebamoodne termin kaasaegses kunstikriitikas. Me ju räägime, et elame postmodernses ühiskonnas, kus sõnum, idee polegi oluline. Vanamoodne on sellest rääkida. Ja nii on ka teatrikriitikas, kust ma loen, kuidas me imetleme neid suurepäraseid rollisooritusi, suurepärast lavakujundust, aga me ei räägi/hooli sisust. Meile mängitakse jälle ühte hästikonstrueeritud lugu toredas esituses. Aga miks? Miks ma peaksin seda vaatama? Seda küsimust ei esitata.
SVEN KARJA: Mõtlesin ka just ajale 10 aastat tagasi, mille suhtes praegune seis on mõneti kahetine: kui 10 aastat tagasi hakkas mõnes teatris isegi professionaalsuse miinimumi kriteerium kaduma (Rakveres enne Jalakat, Vanalinnastuudios, Vanemuises, ka Draamateatris 90ndate alguses), siis praegu võib inimene teatripiletit ostes olla kindel, et ta näeb professionaalset teatrit. Ent olukord on vastuoluline: on kätte õpitud lavastuste professionaalne vormistamine, käsitööoskus, puuduste peitmine, lavatehnika, valguse jne. kasutamisega, samas on raske leida seda sisulist niiti. Kui vaadata asjale soodsalt, siis võiks selle nähtuse nimi olla stabiilsus, kui kriitiliselt ? siis hästitoimiv teatrivabrik.
J. A.: Aga seetõttu, et puudub sõnum, kuigi on omandatud professionaalsus, on hakanud teatrist ära kaduma intelligents. Mõelge oma tutvusringkonnale, kes ei ole teatraalid, kõik käivad üha vähem teatris. Kes on asemele tulnud? Mõnevõrra teine seltskond ? publik, keda on kujundanud suvelavastused.
M. V.: Ilmselt on Eestist saanud üsna valmis ja küps tarbimisühiskond. Selles kontekstis võime rääkida ka teatriðoppajatest, sest on olemas potentsiaalne publik, kes on valmis igat sorti meelelahutuse alla neelama, olgu ostukeskuses või Linnahalli saalis.
R. A.: Sellest nn. uuest publikust. Näiteks nukuteater kuulutab väga jõuliselt: teatripisik nukuteatrist! Aga kui me vaatame, mida nad suures jaos pakuvad, siis see hetk on juba käes või kohe saabumas, mil me peame hakkama neid vaatajaid ?pisikutest? ravima. Kasvatatakse publikut muusikalidele ja muule kergemale meelelahutusele.
Meil ei julgeta nii vastu lõugu anda nagu Brecht
M. Kolk: Halli hooaja tendents on kestnud juba paar viimast hooaega. Kui veel paar aastat tagasi jäi mulje, et ühel või teisel heal lavastajal pole midagi õnnestunud, sest on lihtsalt kehvem periood, siis sel hooajal märgib see juba uut etappi ühiskonna arengus. Ühiskond on valmis, välja kujunenud. Me oleme harjunud mingisuguse üleminekuperioodiga, kus pelk idee üksi omas väärtust. Aga praegu on struktuur sedavõrd valmis, et teater teatrina on nagu alasti. Ühiskonnas valitsev pragmaatilisus ei nivelleeri idealismi, vaid nõuab sõnumi teostamist, pelgast kõrgvaimsuse deklareerimisest enam ei piisa. Kui tegijal oleks väärt ideid, siis tal oleks võimalik ühelegi rahajamale näpuga näitamata need teatrilaval suureks mängida, aga millegipärast kohtab seda harvem kui kurtmist üleüldise inertsuse ja mandumise aadressil. Ka laiemalt ühiskonnas, nagu ajakirjanduseski, otsitakse kunstlikult mingeid vanu vastasseise, et on justkui mingi juhtiv ideoloogia ja siis on mingi kõrvalliin, vastandile on hea oma platvorm ehitada, aga tegelikult juba nii need juhtivad ideoloogiad kui ka ühiskonna valvekoerad, kõik täidavad rolli, mis neile on ette antud. Vaenlasi otsitakse valedest kohtadest.
J. A.: Madise mõtet edasi arendades: jah, meil on valminud korralik kapitalistlik ühiskond ja valminud ka korralik kommertslik Ülemiste keskuse kõrvalt vahel ka teatris käiv publik. Aga kui me ajalukku vaatame, siis missugune teater on sellises ühiskonnas saanud suureks teatriks? See, kes vastu lõugu annab, ühiskonnale näkku sülitab. Brecht, Living Theatre, tänane saksa teater (Marthaler, Ostermeyer, Langhoff). Aga seda meil noortest keegi veel ei julge teha. Selles ongi probleem.
M. Kolk: Näiteks lavastuse ?Asjade seis? puhul oli vaja sotsiaalse teatri fakti mitu vinti üle reklaamida. Klassikaline näide, et kreeka koor tunneb kaasa vaataja eest või huumoriseriaalide naer võimaldab telekavaataja eest ära naerda. Meil tuleb isegi sellise sotsiaalse teatri eest see sotsiaalne toime enne ära teha või läbi mängida. Mingid lahtrid on nagu kivistunud, aga miks see ei võiks lavalt välja kasvada?
A. L.: Kas sa tahad öelda, et ?Asjade seis? imiteerib sotsiaalset teatrit?
M. Kolk: Lavastus käidi välja sotsiaalse teatrina, mida ta oma olemuselt, kui me räägiksime asjadest nii, nagu nad on, ja kriitikud kirjutaksid sellest teatrist, mis laval toimub, ju ei ole.
Kõik need teatri kategooriad ja lahtrid täidavad väljakujunenud masinana oma rolle. Nagu me ei saa ka enam eriti öelda, et vaid Von Krahlist tuleb avangardne teatrimõte. Tuleb lihtsalt leppida sellega, et me oleme jõudnud mingisse valmis järku ja ideed peaksid mingilt uuelt tasandilt üles kasvama. Võib-olla on selleks tarvis settimis- ja kogumisaega, kuid ühiskonna surve seda igal juhul ei takista, pigem ootab.
G. K.: ?Asjade seisus? oli minu meelest veider nihe: seda nagu püüti serveerida nende noorte platvormina. Aga jäi hoopis mulje, et nad olid rakendatud kellegi teise mõttevankri ette. Võin eksida, kuid mulle jäi kahtlus, et see, mis välja käidi, polnud päriselt nende seisukoht. Aga see oleks mind just huvitanud: mille vastu astuvad nemad?
R. A.: ?Asjade seisu? abil võiks üldistada mööduvat hooaega: lavastus tahtis olla sotsiaalne teater, mida ta tegelikult ei olnud. Aur läks mingile vahule. Mööduv hooaeg mõjub nagu üleminekuperioodina, kus on palju hämarust, vahtu ja teatrikunsti mitte puutuvat.
G. K.: ?Asjade seis? ja see, mis juhtus ?Minu veetleva leedi? õhumüümisega, Nukuteatri ?Grease? ja mõned projektid veel näitavad selgelt, et teatrite müügistrateegia prevaleerib sisu ees. Kõik lavastused müüakse justnagu ette vaatajale maha, tema ootusi köetakse üles ja kujundatakse kindlas suunas. Aga sageli ei vasta tulemus sellele kujundatud ootusele. Tundub, et teatri on jälle vallutanud ?pudukaumeeste ajastu?.
A. L.: Võrdleme teatrit eesti filmiga, mis on võrdlemisi mannetu oma kutseoskuste ja potentsiaali poolest. Samas võib öelda, et eesti filmis on kordades rohkem kui teatris noori mehi, kes hoolivad sellest ühiskonnast. Pean silmas dokumentaalfilme. On näha, et nad on kunstnikud ja ne
il ei ole ükskõik, mis Eestis toimub.
J. A.: Teater ei toimu selles ühiskonnas, milles me elame.
M. Kolk: Sa see lähtub ju lavastajast. Kas keegi siis takistab neid ühiskonnaga suhestumast?
J. A.: Keegi ei kärbi tiibu, aga lavastaja elukutse sisu on hakanud nende jaoks muutuma: teen, mida soovite; mida on vaja kassa ja publiku jaoks.
G. K.: Oma sõnumiga, oma maailmapildiga lavastajaid ootaks just noorte hulgast. Lavakunstikateeder koolitab neid eraldi. Võibolla on see loll küsimus, aga olen endalt küsinud, kas seda üldse peabki tegema. Kui mõelda maailma filmikunstile, siis tõeliselt filmipilti kujundanud reþissööridest on vaid üksikud tulnud filmikoolist. Tullakse hoopis teistelt aladelt ? majandusest, kirjandusest, geograafiast. Eesti uusim filmisündmus on Õ-fraktsioon ? ja vennad on politoloogid hoopis. Aga neil on vägi taga. Just väge tahaks näha, ja soovi maailm pahupidi pöörata. Sageli kurdetakse ju, et meie teater on vana ja hapu. Aga kus on siis see uus mõte, millega võrreldes ülejäänu on ?vana ja hapu?? Seda toob siia hoopis Pepeljajev.
Kui mõtlen viimaste aastate peale, siis Saueaugu Teatritalu on ainus tõeline teatrisündmus ? oma mõtte ja õhustikuga. Teater, mis on tegelikult palju suurem, kui lihtsalt teater. Elu, maailmapilt. Kuna see on tegijatele tähtis, saab see tähtsaks ka minu kui vaataja jaoks.
J. A.: Möödund hooajast tuletaks meelde Jaan Toominga lavastust ?Tagasi Metuusala juurde?, kus oli äkki tõesti selge, miks ta seda tegi. Ja lavastus oli seekord saanud kunstilise vormi ning mu meelest olid ka noored aru saanud, mida nad teevad. Erinevalt ?Asjade seisust? said nad Shaw?st väga hästi aru.
E. P.: ?Asjade seisus? leidsid noored näitlejad ehk ühe teise konksu, mis neid innustas ja etendused ikkagi energiaga laadis: see oli publiku kohati tormiline tänulik tagasiside. Kuigi lavastus tahtis olla ideelisem, programmilisem, tõusis esiplaanile sooritus ise, mängulust, mille ka publik nii tänulikult vastu võttis.
M. V.: Ju see lavastus reklaamiti siis välja teises pakendis: et mind kui vaatajat tullakse solvama, raputama, ðokeerima.
J. A.: Sotsiaalse ambitsiooni seisukohalt oli lati alt ikka kõvasti läbi joostud. Mõned on leidnud seda sotsiaalsust, mida me siin otsime VAT-teatri ?Kolumatsist? ja ?Kalevipojast?, mida mina isiklikult ei leidnud. Mis on siis nende lavastuste fenomen?
M. Kolk: Need kaks VAT-teatri lavastust on selles mõttes ehedad ja ausad, et nad pakuvad asja, mida saab sama asjana ka analüüsida, vastu võtta, kõigi selle vooruste ja puudustega ning lisaretoorikata, mis lavale ei jõua. Põhjani ja lõpuni saab minna mitmes suunas, ega publiku ülesraputamiseks üksnes vastu lõugu pea panema. Nad näitavad elavat teatrit toimimas. See on ausam, kui teha mingit asja ja öelda, et see on see, aga kahjuks ei saa keegi sellest aru. Sa Jaak ütlesid, et meil ei julgeta ühiskonnale vastu lõugu anda. Olen nõus. Aga mida kardetakse? Kes keelab teha teatris samu asju, mida teeb ESTO TV oma vahenditega. Kui vastu lõugu ei panda, pole mõtet ka öelda, et ?sellega me paneme vastu lõugu, paluks seda niimoodi tõlgendada?.
R. A.: Aga kas siin polegi samuti tegemist sama probleemiga, millest juba räägitud. Ei juleta vast lõugu andvat teatrit teha, kuna kardetakse, et publik lihtsalt ei taha vastu lõugu saada ja seega jääb ka lavastus müümata. Arvan, et salaja ihalevad mingit Artaud?likku raputust suurem osa teatripublikust.
A. L.: Metsik vajadus on selle järele, publik tuleb isegi selle aseaine peale kohale.
Muusikalid solgivad teatriturgu
K. G.: Kui eesti teatrit vaadata, siis aeg-ajalt tekib tunne, et ta hakkab Euroopa ääremaa seisusesse jääma. Me ajame mingit oma asja, aga kus on areng? Muu Euroopa, eriti vana Ida-Euroopa ja Saksamaa, see teater, mis seal tehakse, meie läheme sellest täiesti mööda. Ega mõtle, mis võiks olla see, mis rikastaks meie teatrit. Euroopas on palju ekspressiivset, füüsilist, ka vastu lõugu andvat teatrit, võimsate emotsioonide tekitamist. See teater on nagu kokkusulanud þanr: on tantsuteatrit, sõna, hästi palju füüsilist, pantomiimi. On teater, mis ei baseeru ainult sõnal, eepikal, aga kus võib olla tugev sõnum ja see on visuaalselt väga ekspressiivselt edasi antud. Sellist teatrit igatseks nurkapidigi Eestis näha, kui see laad Euroopas nii võimsalt liigub, areneb ja publikut kogub.
M. V.: Meie mässame siin veel muusikalidega. Muusikalide ja suviste suurprojektide, ?Vanade ja kobedate? jms. tulek on mingis mõttes ka teatriturgu solkinud, tekitanud teatrist hoopis teistsuguse kuvandi ja tõmmanud ära häid näitlejaid kergetesse projektidesse, samal ajal kui nad võiksid oma teatris midagi tõsisemat teha.
R. A.: Mingis mõttes saab muusikali võrrelda umbrohuga. Kõlab küll paradoksaalsena, aga ohtralt muusikali tarbida on kahjulik just publikule endale, eriti noorele publikule. N.-ö. turu solkimine ja näitlejate peibutamine on vast teisejärgulised. Pean silmas just oleva ja tulevase publiku kasvatamist ja harimist. Paraku on vist muusikalist saamas teatri sünonüüm. Ega muidu polekski midagi, aga see hetkeline vohavus tekitab õudust.
M. V.: Ja ikkagi ei tahaks nõustuda sellega, et riigiteatrid toodavad suurmuusikale. Saan aru, et nendega võib teatrile raha juurde teenida, aga kas see on riigiteatri ainus eesmärk? Tegelgu sellega erafirmad.
G. K.: Nii muusikalid kui ka suvised kapustnikud võtavad ju tegelikult teatrilt publikut ära. Meie käime aastas mitukümmend korda teatris, siis pole üldiselt vahet, kui palju soga me selle hulgas ära vaatame, sest me teeme vahet, mis on mis. Aga need inimesed, kes kirjutavad oma ankeetides, et käivad aastas korra teatris, on pärast suvise lavahaltuura vaatamist oma korra ?teatris? juba ära käinud. Nad ei osta enam ?Finis nihili? piletit.
S. K.: Lisaks otsele turusolkimisele on muusikalid mõjutanud ka kogu teatritegemise sisulist külge. Pea kogu lavaproduktsioon ? lastetükist suhetedraamani ? liigub järjest enam värvilise vaatemängu poole, kus toimivad lihtsustatud, etteaimatavad lahenduskäigud ja pingutatud tasakaal emotsionaalse ja intellektuaalse tasandi vahel. Samas mõjuks üsna värskelt näiteks üks avameeleselt tekstiteskne lavastus, mis ei muretseks nii väga visuaalse vaheldusrikkuse pärast.
A. L.: Ei ole nõus väitega, et muusikalid solgivad turgu. Teater polegi turufenomen, tal peavad mingid muud eesmärgid olema. Nagunii tuleb varsti terade ja sõkalde eraldamine. Arvan, et me peame joonduma Saksamaa järgi, kus korralik teater ei vaata muusikali poolegi, lavastatakse Lessingut, Schillerit ja kaasaegset näitemängu ning teatril on selged hariduslikud eesmärgid. Peaksid olema mingid muud eesmärgid peale turu ? ja ühiskond maksab selle eest.
VALLE-STEN MAISTE: Kuidas sa saad vastu vaielda, kui massimeelelahutuse tootmise tendents on täna arenenud kaugemale kui kunagi varem. Olen teatrit jälginud 90ndate algusest alates. Millele tuginedes sa ütled, et varem või hiljem tuleb see tõsine joon ? just praegu? Mu meelest on praegu kõige vähem selliseks optimismiks põhjust.
A. L.: Mulle tundub, et see arutelu on ühiskonnas õhus, et varsti lihtsalt tekib vajadus muutuste järele.
M. Kasterpalu: Seda aspekti pole veel puudutatud, et muusikalid ja suured kommertsprojektid rikuvad teatriturgu ka ses mõttes, et läheb paigast ära näitlejate ja lavastajatele tasu maksmise süsteem. Mul on tõesti hea meel, kui inimesed töö eest võimalikult palju raha saavad, aga kui oma päristöö eest saadav ei ole ligilähedanegi sellele, mida pakutakse või mida saab vähemalt küsida mõnes suurprojektis kaasalöömise eest, siis muudab see lõpuks suhtumist ja mõnel halvemal juhul vahetavad töö ja haltuura oma positsioonid.
J. A.: Siit hargneb veel üks teema: külalislavastajad, keda on olnud sel hooajal rohkem kui varem. Nad töötavad siin kulka (maksimum on 120 000 kr.) ja riigiteatrite raha eest; mõnede honorarid on kuni mitu
sada tuhat. Nad ei maksa teatriliidule ega lavastajate liidule sentigi liikmemaksu, võtavad ära meie lavastajate töö. Kui ma õigesti mäletan, siis möödunud aastal oli meil 17 välislavastajat ? seda aspekti pole keegi analüüsinud. Mis see meie teatrile andnud on?
A. S.: Näiteks Ugala ?Dekameroni? puhul oli tunda küll uut hingamist, erinevust, aga paljude teiste külaliste puhul seda ei taju. Tekib küsimus: mida sa meile näitad, mida meie ei oska või ei tea?
J. A.: Ka Ugala ?Naisevõtus? oli täiesti teistsugune lähenemine, tehtud ?Naisevõtust? tragöödia, kus Peeter Tammearu ja Andres Noormets teevad ikka väga head osatäitmised.
K. G.: Mäletate, kui Georg Malvius omal ajal tuli, tegi ?Viiuldaja katusel?, ?Ämbliknaise suudluse? jne., siis ta lähenes eesti näitlejale hoopis teise pilguga, äratas paljud näitlejad üles, pani mingeid muid asju enese juures avastama.
J. A.: Kui Malvius omal ajal eesti teatrisse saabus, olid näitlejad temast ülivaimustuses, kõik igatsesid koos temaga töötada. Aga kui ta hakkas tegema neli lavastust aastas, ületas see mingid piirid. Algul tuli, tegi oma kunsti, siis sai varsti aru, et siin lollide maal saab hästi teenida.
K. G.: Malviuse fenomen on selles, et Eesti teatriruum on niivõrd väike, kõik teavad, kes on kes. Malviust tunneme ta erinevate lavastuste kaudu, teame tema tugevaid ja nõrku külgi. Aga pole mõtet suhtuda temasse kui teatri ?päästjasse?. Ta oli just see, kes ta oli. Osale näitlejatele mõjus kindlasti väga hästi, aga ta oskas ka siinsete tööde pealt kasumit teenida. Küsimus on selles, kui kaua üks fenomen püsib värskena ja millal ta oma väärtuse kaotab.
G. K.: Nikolai Krutikov Moskvast lavastas Vene Draamateatris ?Ivanovi?. Kuigi sel lavastusel olid ka omad puudused (vene kombe kohaselt tehti mõni asi ikka ?puust ette ja värviti punaseks?), oli see sümpaatne, kontseptuaalne ja hea lavastus. See avas mitu Vene teatri näitlejat täiesti uuest küljest.
Püramiidi tipus on vähe lavastajaid
A. L.: Anneli rääkis professionaalsuse kehtestumisest eesti teatris, aga minu meelest see alumine ots on professionaalne, kuid praeguses teatris on perfektsionismi vähem kui enne ? püramiidi tipus pole eriti palju lavastajaid. Vaadake Nüganeni ja Pedajast, nad ei viitsi teha. Näiteks Pedajase ?Finis nihili?s? on potentsiaali, mis ei realiseeru. Oleks mees endale planeerinud korralikult 70 proovi, viitsinud natuke kärpida, mõelda, mis seal tekstis on, sealt oleks tulnud küll. Aga töö jäi kuidagi pooleli.
J. A.: Räägid tõsiselt või? Mul oli lavastust huvitav vaadata, kuigi ma ei saanud peaaegu mitte midagi aru. Aga mul oli huvitav. Seetõttu peaks hr. Laasik seletama, miks ta arvab, et 70 prooviga oleks selle materjaliga parema tulemuse saanud. Näitlejad mängisid ju suurepäraselt, proovide vähesust nende mängust küll välja ei lugenud.
A. L.: Aga puudu olid lavastajapoolsed aktsendid. Mis lugu see on?
J. A.: Sa oleksid tahtnud Kõivu primitivistlikku kontseptuaalset tõlgendust?
A. L.: Publik peab väga pingutama, et saada aru, et lavastuse lõpus jääb üks noor andekas mees ilma oma naisest, tema ideed varastatakse ära ja ta pistetakse hullumajja.
G. K.: Mu meelest ei teinud Pedajas lavastust ühe mehe loost. See oli pigem lugu kahe maailmavaate põrkumisest ? millest meiegi oleme siin palju rääkinud ? ideede ja rahamaailma kokkupõrkest. Teadlaste hulgas on neid, kes on orienteeritud edule ja tulemusele ning teisi, kes on orienteeritud protsessile. See teema tuli lavastusest välja küll.
A. L. Aga Anselm Apostata pikk monoloog elektriðokist on välja kärbitud. Miks? Terve teema kadus sellega ära, kuigi just seal oli selline tugev sõnum: mida tehakse inimesega, kes ei mahu ära raamidesse?
G. K.: Minu meelest ei huvitanud Pedajast siin mitte niivõrd see, mida ühiskond või ideoloogiline masinavärk võib inimesega teha. Ta pigem rõhutas, et keegi pole kellegi üle kohtumõistja, vaid ongi olemas kaks maailmavaadet, mis reeglina eksisteerivad paralleelselt, kuid on mingid olulised hetked, mil need ristuvad ja me oleme sunnitud ühte teisega võrdlema.
A. L.: Minu jaoks on see pehme kõik. Näidendis endas on tugev lugu olemas. Aga Nüganen ja Pedajas ei kasuta oma potentsiaali enam nii kui varem.
J. A.: Pedajasele teed sa nüüd küll ülekohut. Kõiv ja tema näidend on väga Pedajase potentsiaal, kuidas välja tuli, on iseasi.
A. L.: Ega ma ei ütle, et see on keskpärane lavastus, aga mulle tundub, et seal on viriseda põhjust.
PILLE-RIIN PURJE: Selles lavastuses on ikkagi palju kihte ja saladusi ning väga häid osatäitmisi. On need kaks mentaliteeti, millest Gerda rääkis, aga ka palju puudutavaid kihte, mis on olulised ja kõnetavad. Ses mõttes ikkagi üks rikkamaid lavastusi viimasel ajal.
G. K.: Seal oli see olemas, mida te taga otsisite: miks lavastaja tegi just selle lavastuse ja just praegu. See lavastus räägibki praegusest ajast: tänases päevas meil ju need mentaliteedid põrkuvad. Kuid ta tegi seda looritatult, läbi teise aja, ja mitte nii, et ma pean iga hinna eest aru saama, mida lavastaja täpselt mõtles. Mind see mõnikord häirib, see on selline kontseptuaalsuse mängimine. Kõige ilusam ongi, kui lavastajamõte jõuab minuni küsimustena, mis jäävad painama ja tuleb endal ära vastata. Selles mõttes on Kõivu ja Pedaja koostööd alati head vaadata.
P.-R. P.: Selles väljendub ka Pedajase laad enamasti ta paremates asjades, et saladused on õhus.
M. Kolk: Pole näidendit lugenud, seega saan lavastust võrrelda ainult Pedajase eelmiste Kõivu-tõlgendustega. Sellelt pinnalt nõustun, et mistahes põhjustel, aga mul tekkis ka see poolikuse, lõpetamatuse tunne. Mõtlesin Undi kinniskujunditele, mida ta tirib lavastusest lavastusse, nii et ta eeldab Undi sihtgruppi, kellele need kujundid on kõnekad. Mõtlesin, et ehk on Pedajas Kõivu suhtes jõudnud samasuguse tunnetuseni, et ta ei suuda võibolla enam distantsilt vaadata, kuidas see suhestub publikuga üleüldse. Sisse süüvimine ei pane alati väljapoole kiirgama.
P.-R. P.: Aga mind see ei häiri, et ma kõigest aru ei saa, ta puudutab alateadvuse salakihte ja paneb mind mõtlema elu oluliste, igavikuliste väärtuste üle. Võibolla see ongi see, mida teatris on liiga väheseks jäänud.
J. A.: Nüganeni viimase lavastust ?Äri? vaadates tekkis küll tunne, et kui ma ei teaks, et selle on lavastanud Nüganen, siis ma ei tuleks iialgi selle peale, et see on tema lavastus. Ega Nüganeni puhul vist ikka ei saa arutleda nii, et kas ta on sisu- või vormilavastaja. Aga ?Äris? on ta tõesti lavastanud lugu, mingit detektiivlugu, kuigi näidend on mu meelest hoopis millestki muust: äärmiselt kummalistest karakteritest ja nende omavahelistest väga keerulistest suhetest. Nüganen on need suhted ära lihtsustanud ja karakterid jätnud välja voolimata, mis on tegelikult tema suur anne ? näitlejaga luua koos karakter. Lugu iseenesest ei ole ju ainult loona huvitav ega usutav, aga Mameti näidend pole mitte sellest loost, vaid äärmiselt sügavale põhja langenud inimestest, mis on väga sotsiaalne ja aktuaalne probleem ka Eestis. Lavastuses ei teki kahjuks ka seda Eesti paralleeli.
M. Kolk: Võibolla mina läksin ka enne intervjuudes väljareklaamitud idee õnge, sest teatris mind hämmastas see, et Nüganen tahab selle looga puudutada ühiskonnas esinevat tendentsi, mis seondub äritegemisega, aga millest see lugu nagu ei ole. Nüganen läinuks justkui kaasa kohustusliku nõudega, et tuleb olla sotsiaalse närviga ja valis valed vahendid selle väljendamiseks.
J. A.: Ütlesid täiesti õieti: on tekkinud täiesti uus þanr, lavastajate intervjuud esietenduse eel või kavalehel, lisaks Nüganenile Ojasoo (?Asjade seis?), Toompere (?Polkovnik lendab õhku?), Koldits (?Käopesa?). Loen ja mõtlen, jumal, kui targad lavastajad! Kui seda kõike loed, see on nii huvitav. Pärast näed laval hoopis midagi muud või üldse mitte midagi sellest, mis
enne on räägitud.
M. Kasterpalu: Ega teatrite müügiosakonnad ju ei tea, mida nad müüvad. Ja siis nad müüvadki seda, mida lavastaja on enne rääkinud. Lõpuks ongi tulemus: pealkirjad on suured ja valed.
G. K: Mina tõstaksin sellest hooajast esile ühe lavastaja, keda kutseline teater võiks rohkem kasutada ? see on Taago Tubin. Tema ajab tõsiselt mingit oma asja, praegu ma veel ei saa päriselt aru, misasi see on, aga see igal juhul huvitab ja puudutab mind. Ma tajusin seda nii Kiviräha ?Helesinises vagunis? kui ka ? ja eriti ? Kõivu ?Ennolas?.
A. S.: Eestis on suhteliselt lihtne kellekski saada, igal alal. Teatris ka ? kui sa lõpetad lavakooli, siis juba oledki tegija. Tubin on nn. perifeerias ? marginaal, kes peab tööd tegema, see loomulikult motiveerib. Aga ma arvan, see on üks üldine väikese kultuuri probleem: me lõpetame kooli ja tunneme end juba vingete tegijatena!
Eesti teatrisüsteem on täissöönud
A. L.: Anneli ütles välja tegelikult julma tõe: eesti teatrisüsteem on täissöönud. Keegi ei pingutagi enam.
K. G.: Sellesse konteksti sobib hästi rahvusooper Estonia näide. Võibolla me pole muusikateatri alal kompetentsed, aga ikkagi tahaks küsida: mis toimub Estoniaga? Rahvusooperit rahastatakse maksumaksja raha eest, aga teatri üle pole absoluutselt mingit kunstilist, majanduslikku kontrolli. Estonia saab riigieelarvest ligi 80 miljonit, hoolimata sellest, mis seal toimub või mida seal tehakse.
G. K.: Steineri ooper elavdas Estonia pilti kindlasti. Küllap tuli see vähemasti osalt sellest, et sinna kaasati nii palju värsket verd: noor helilooja, Volkonski… ?Estonia? üks võimalusi on kindlasti just suurem avatus, kapseldumisest väljamurdmine, uue muusika ja noorte tegijate kaasamine. Ka tantsupooles. Jumal küll, moderntants õilmitseb Eestis nii et vähe pole, aga neid tantsijaid meid Estonias vist küll ei näe. Estonia balletist kuuleb põhiliselt seda, et nad on kõik tülis.
A. L.: Peeter Volkonski tegi möödunud aastal Timo Steineri ooperi, mis oli hästi tore ja elus lavastus, muusikaliselt huvitav materjal. Volkonski tõestas väga head vormi. Aga mängiti ainult kaks korda! Kuigi usun, inimesed tuleks seda vaatama küll. Neil on etendused välja müüdud, soome turist tuleb iga asja vaatama.
G. K.: Steineri ooper elavdas Estonia pilti kindlasti. Küllap tuli see vähemasti osalt sellest, et sinna kaasati nii palju värsket verd: noor helilooja, Volkonski… Estonia üks võimalusi on kindlasti just suurem avatus, kapseldumisest väljamurdmine, uue muusika ja noorte tegijate kaasamine. Ka tantsupooles. Jumal küll, moderntants õilmitseb Eestis nii et vähe pole, aga neid tantsijaid meid Estonias vist küll ei näe. Estonia balletist kuuleb põhiliselt seda, et nad on kõik tülis.
K. G.: Eesti maksumaksja raha eest peetakse rahvusooperit üleval, aga tegelikult on see soome turistide filiaal. Balleti kontekstis on olukord ka hirmuäratav: trupist on pool teatrist lahkunud, kõik tantsijad, kes koolist tulles endast midagi kujutavad, lendavad rahvusvaheliste konkursside kaudu maailma laiali, tantsivad Zürichis, Madalmaades, Bostoni balletiteatris jne. Trupis pole enam ühtegi põnevat solisti, kelle pärast tahaks ja tasuks teatrisse tulla.
M. V.: Estonia puhul tundub, et tegu on riigiga riigis, kus võib teha või mitte teha mida tahes. Aga kui me nendime, et Estoniaga pole asjad korras, siis küsiks, kes peaks nii rahvusooperi või ka mõne teise teatri puhul olema see ?valvekoer?, kes annaks märku, et asjad selles teatris lähevad allamäge?
Pealtnägija küsib: mida on öelda Eesti teatrile?
G. K.: Mina tahaks näha noort lavastajat, kes lihtsalt tuleks ja lööks pildi täiesti sassi. Kes vihastaks kriitikat ja vaatajat, kes ei meeldiks kõigile, aga kes oleks jõuline ja isepäine tegija. Kes ei oleks nii pagana aktsepteeritud! Ma ei tea, miks, aga juba mõnda aega tundub, et eesti teater on liiga korralik ja kuidagi ühtlane selles korralikkuses. Teatrisse oleks vaja ESTO-TV sarnaseid tüüpe.
Veel ma tahaks, et teater võtaks endale natuke tagasi sellist didaktilist rolli. Minu meelest ei tohi leppida selle mõtteviisiga, et rahvas peab seda saama, mida rahvas tahab. Rahvas enamasti ei tea, mida ta tahab. Talle võiks seda näidata, mida ta tahta võiks. Ja mõtlemise latt peaks olema nii kõrgel, et lajataks vastu silmi, mitte et hüppad lupsti üle või jooksed alt läbi.
M. Kolk: Ootaks ka nagu seda lavastajat. Samamoodi nagu iga teater peab oma juhtimis- ja muud kriisid läbi tegema, nii on ka see kunstiline-ideeline stagnatsioon omamoodi paratamatu, ka see tuleb läbi teha või üle elada, sellisena omaks võtta. Ja kui see sellisena omaks võtta, saab oma situatsiooni adekvaatselt tajudes sealt üles ehitama hakata. Ehk siis lõpeb ka ära see muusikalide süüdistamine selles, nagu nad lämmataks kõrgkultuuri. Olen nõus eelpoolkõnelduga selles osas, et muusikaliprojektid on tekitanud segadust tööjõuturul ja finantsküsimustes. Rääkida aga seda, et kolm-neli muusikali sajakonna muu uuslavastuse kohta aastas rikub ära publiku maitse, on lihtsalt silmakirjalik. See peaks just nimelt mobiliseerima neid praktikuid ja kriitikuid, kes selle kõrgkultuuri nimel kõnelevad. Keegi kätt küll ette ei pane. Ei saa nõuda publikult teatrihuvi, kui see huvi on väike ka tegijate poolel. Kui näitlejaid tõepoolest loominguliselt motiveeriks see põhitöökohas viljeldav teatritegevus, ei oleks neid ka nii lihtne sealt eemale osta. Kui valiku ees seistes aga loominguliselt erilist vahet ei ole, miks ta peakski siis tulusamast loobuma. Võideldakse mingeid vanu võitlusi ja otsitakse väljast vaenlasi, aga see stabiilse ideelise igavuse periood võiks teatrile anda just enesepuhastuse aega. Ehk siis settib ka lavastajamõte.
P.-R. P.: Kuigi jäin ?Grease?iga? põhimõtteliselt rahule, ei tahaks, et näiteks Vanemuine keskenduks muusikaliprojektidele. Aga noorte lavastajate suhtes olen mina pisut optimistlikum. Mina ei arva, et Mart Kolditsi ?Lendas üle käopesa? peaks mind ilmtingimata ðokeerima, mina leidsin sealt seda ajatundlikkust, mis on hillitsetum, sordiini all. Noor lavastaja võib tulla ka vaiksemalt ja tasasemalt. Mind huvitab, mis Koldits ja Eva Klements edasi teevad. Kui rääkisime lavastajatest, siis me ei nimetanud Lembit Petersoni ja tema ?Hamletit?, mis oma süvenemistaotlusega seisab vastu kõigele pealispindsele, mida siin tauninud oleme.
K. G.: Me ei tohiks jah unustada ?Hamletit? ja Petersoni tema süvenemistaotlusega. Aga mina rõhutaksin veel kord avatust muu maailma suhtes: eestlased on ikka nii, et mina olen, oskan ja teen. Aga tegelikult võiks natuke rohkem reisida ja vaadata, mis mujal toimub, ning püüda ka natuke midagi siia üle tuua. Kindlasti see rikastaks eesti teatrit.
A. S.: Üks vana mõte tagataskust: tundub, et eesti teater põeb üht salajast foobiat ? kardab igav olla. Teater ei pea inimesi kogu aeg lõbustama, teater võib igav ka olla. Teater on peale lava- ja müügikunsti siiski ka vaatamiskunsti süntees. Midagi peab jätma vaatajale ka teha ja mõelda.
E. P.: Tahaksin, et võimaluste lehvik oleks lai ja teatris elaks palju eri nähtusi. Teater kõrgkultuurina on eluküsimus, aga pinge kõrgkultuuri ja kommertsi vahel jääb nagunii ka. Nagu kõigis kunstides, sulanduvad ka teatris kõrge ja madal teineteisesse, vahetavad positsioone, laenavad teineteise elemente, mõned tegijad liiguvad ühest teise, võitlevad turu pärast, eraldusjoon on mõnes kohas ähmane ja see võib olla viljakas pinnas millegi uue sünniks. Kaasaegne teater, nagu ka kaasaegne kunst, kirjandus, muusika peab sellega toime tulema. Las õitseb tuhat lille!
M. V.: Mulle meeldiks, kui teatrid rohkem kokku hoiaksid ega tõttaks ajakirjanduse abil üksteist mustama. Ja veel: kordan üle, ma ei arva, et riigiteatrid peaksid tegelema muusikalide tootmisega. Usun et muusikalibuum on end ka ammendamas. Samas ei ole mul midagi riigiteatris väga hästi lavastatud komöödia vastu.
S.
K.: Kui ennist kõlas mõte, et muuskalid on devalveerinud maitset ja nõudlikkust, siis vährmalt sama tüütav on teatud mõttes teine äärmus, pseudofilosoofitsemine, pingutatult kunstipüha hoiak. Asjaoluga, et võetakse rääkida elust ja surmast, lisandub nagu automaatselt hoiak, et tegeletakse millegi ?kõrgemaga? kui ?madal? olmesfäär. Kõige selgemalt tundsin seda tendentsi ehk Endla ?Meie linnakeses? ? poolkuuldavalt muusika saatel hardalt oma repliike pomisevaid näitlejaid mitu tundi jälgida oli tõesti pingutav kogemus.
Kui aga vaadata juba uude hooaega, siis muidugi tekitab kõrgendatud ootusi Vanalinnastuudio uus profiil. Tiit Ojasoole oma teatri andmine võiks küll kohalikku teatrimaastikku mõnevõrra loksutada. Samas ei saa kuidagi tagasi tõrjuda pragmaatilisi kaalutlusi: kas on ikka Tallinnas veel ühe nn. tõsiseltvõetava teatri jaoks ruumi? Kujuneb siit konkurent Draamateatrile või pigem Von Krahlile? (Ilmselt vähem Linnateatrile). Ning kes ja kuidas hakkab täitma komöödiate niðði? Kuna riiklik süsteem on selle turuosa ?vabaks andnud?, kas võib oletada, et see ?sektor? läheb erakapitali kätesse?
R. A: Ootaks midagi taolist, mida lubas ?Asjade seis?, aga ei täitnud lubadust. Oleks vaja teatrit, mis tekitaks sündmuskohal olles heas mõttes füüsiliselt tajutava mitteturvalise seisundi. Olen kindel, et taolisi tegijaid leiduks, aga kes leiab sellisele asjale raha ja katuse?
J. A.: Eesti teatri põhihäda või probleem on selles, et ta pakub üha rohkem ainult kitsalt teatrihuvilistele. Jumala õnn, et teatrihuvilisi on meil veel üsna palju. Aga kui teater pakub huvi ainult teatrihuvilistele, siis jääb neid huvilisi objektiivselt üha vähemaks, seetõttu teeb teater kramplikke katseid pakkuda teatrit vaatemänguhuvilistele, keda meil on hästi palju. Aga need on teised huvilised. Mõtlevale, analüüsivale osale ühiskonnast, kes ei pruugi olla konkreetselt teatrihuviline, pakub teater üha vähem. See on valupunkt, millele tasuks mõelda.
M. Kasterpalu: Üks võimalus teha teistmoodi ja võib olla siis ka paremat teatrit on jõuda riigitoetusega teatrites kokkuleppele, et on kasvõi üks lavastus aastas, mille peale lavastaja saabki võtta nii palju aega ja ressurrsse, kui palju selle keerulise projekti jaoks on vaja. Et ei ole kaks kuud norm ja jälle pead välja tooma. Mõnda asja võiks teha kaks aastat nagu Nekroðius teeb, siis äkki ei olegi vaja teda Leedust sisse tuua.
V.-S. M.: Väga suure osa eesti rahva jaoks teater tähendabki neid suuri projekte, olgu nad Malviuse, Vanemuise, Eesti Nukuteatri omad. Ja tavaline vaataja seda ei erista. Mina viskaks teatrist kirjutajate kapsaaeda sellise eksituse: kui kunstist kirjutab Hanno Soans, Anders Härm või Johannes Saar, siis tean, et ta kirjutab juba asjast, mille taga on kunstiline pretensioon. Saar ei võta kunagi ette suvalist tarbekunstinäitust või kommertsmeremaalide väljamüüki. Eesti teatrikriitikas pole tekkind eristumist, et mingi osa vaatab oma niðiasju, otsib teatrist sügavamaid huvisid. Ikka kehtib endine universaalsus, et me käsitleme teatrit kui tervikut. Ei tea, kui suur mõju on kriitikal publikule ka eesti rahva kultuuriteadvuse kujundamisel? Ma ei taha väita, et kriitik ei saa aru, millal on tegu suure kommertsprojektiga ja millal psühholoogilise või avangardteatriga, kriitik saab aru. Aga sellest kirjutiste massist ja eriti päevalehtede kirjutiste omast vaataja seda küll enam välja ei loe. Kui Allik rääkis, et mõtlev vaataja ootab ühiskondlike probleemide käsitlemist, siis seda ei loe enam kriitikast välja. See on minu arvates teatrikriitika probleem.