Kuivõrd on demokraatia ja kodanike ühiskondlikku ellu laiapõhjalise kaasatuse ideaalid tänaseks nn demokraatlikes riikides enestes tuhmunud ja formaliseerunud?
Demokraatia toimimine harjumusena eeldab teisi võimestavaid institutsioone, üle kõige õigusriiki. Ja muidugi aega. Jätkusuutlik ja reaalne  kaasamine saab võimalikuks,  kui kõik institutsioonid on end ajalooliselt sisse töötanud, nagu näiteks šveitsis, kus edukalt ja tõrgeteta pidevalt taasluuakse riiki ja ühiskonda rahvahääletustel. On aga ka ühiskondi, mis sellisele osalemisintensiivsusele vastu ei peaks. Väärtustel on väga vähe mõtet, kui need ei toimi (või toimivad ühekordselt, nagu demokraatlik protsess seni araabia riikides). Nn vanades demokraatlikes riikides ei ole ehk mitte niivõrd tuhmunud ideaalid, kuivõrd on tegu pingetega institutsioonide vahel. Üks keskseid probleeme on, mida hakata peale ühismeedia pealetungiga (seotud küsimuste diapasoon on väga lai, demokraatiast ajakirjanduse ja isikuvabadusteni).

Kas me ei ela ka õhtumaise demokraatia maadel väikeses lämbumisohus ja paisu taga, üksikute veel mitte väga massiliste kevadeootuse märkidega, millest tuntuim on ehk liikumine Occupy Wall Street?
„Massiline” on huvitav sõna, mille tähendus on minu arust viimase poolsaja aasta jooksul märkamatult, aga massiivselt muutunud. Kunagi oli „mass” materjal liidri jaoks. Occupy Wall Street jt meie kaasaja massiilmingud paistavad silma liidritusega. Mida see tähendab, on vara öelda ja ehk pole see meie jaoks täna siin adutavgi. Tundub, et toimumas on teatav atomiseerumisprotsess: indiviidid otsivad põgenemisteid kõikvõimalikest režiimidest ehk käib deterritorialisatsioon, kui kasutada Deleuze’i ja Guattari määratlust. Ma ei usu, et see, mis saabub, oleks kevad. See, mille eest põgenetakse, on meie tänane „normaalsus”,  mille genealoogia ulatub vähemalt kahe ja poole aastatuhande taha. See uus, mis tema tükkidest  ehk kombineeritakse, saab meile definitsiooni kohaselt olla vaid võõras.

Badiou ja Žižek kirjutavad ebameeldiva pealkirjaga, kuid huvitava kogumiku „Kommunismi idee” eessõnas, kuidas Beck ja Habermas tervitasid ELi kui humanismi uut rada. Nüüdseks olevat need illusioonid purunenud: kehtib kapitalism inimestele ja sotsialism pankadele. Pean kõigele vaatamata kokkukuulumist ühinenud Euroopaga Eesti suurimaks õnneks ja lootuseks (ses suunas tunnustan suuresti ka valitsuse tegevust). Kas ELi idee elab veel ja kuidas on lood ELis demokraatiaga?
Ma olen täielikult nõus sellega, et kuulumine Euroopasse on meie suurim (ja ajalooliselt seniolematu) õnn ja lootus – ja tunnustan samuti enam-vähem kõigi valitsuste tegevust sellel rindel viimase 20 aasta jooksul. ELi idee on kantiaanlik universaalse (tingimusteta kõikjalkehtiva)   printsiibi postuleerimine kõrgemaks kõigest sõltumuslikust ja kohalikust. Ta väljendub põhiväärtustes ning selles juriidilises „Euroopa ruumis”, mis on kerkinud liikmesriikide seadusandluse kohale. Seal on meil Euroopa kodanikena õigused ja vabadused, mida ükski valitsus õigusega keelata ei või. Võib öelda, et EL on anti-demokraatlik selle mõiste instrumentaalses mõttes. Enamus võib eelistada, mida tahab, euroopalikud (sisult ja haardelt tegelikult globaalsed) normid seavad kõigele vääramatud piirid. Euroopa idee on elus seni, kuni see üdini euroopalik, rahvus- ja riigiülene ruum on alles. Teiste seas maadlevad ka Habermas ja Beck sellega, et see üsna abstraktne ruum oleks ühtlasi poliitilise tahte objekt ja sünnitis.  Mina arvan, et talle ei ole teist kasuvanemat vaja ning et „konstitutsiooniline patriotism” kannab endas ületamatut vastuolu: Euroopa traditsioonis kasvanud indiviidi õigused ja vabadused on ajatud ja piiritud (Kanti moodi: kui keegi on inimese nägu, tuleb teda kohelda inimesena kategoorilise imperatiivi mõttes). Kui miski vajab uut legitiimsust, näiteks otsevalitava ELi presidendi või kahekojalise ELi parlamendi näol, ei ole see ülalkirjeldatud Euroopa idee, vaid poliitilised ja rahalised manööverdused ühenduse kooshoidmiseks. Inimeste osaluse ja sõnaõiguse suurendamine selles on loomulikult akuutne ja reaalne probleem, aga demokraatlik element liberaalses demokraatias ei või ahendada liberaalse elemendi pärusmaad (ehk – indiviidi euroopalikud põhiõigused peavad alati trumpama mis tahes enamuse poliitilise tahte, kui tahes demokraatlik see ka poleks).

Seaduste ostetavuse, poliitika ja äri seotuse jms pärast on globaliseerumise nime all muretsetud juba aastakümneid, ka poliittehnoloogiate võidukäik ja parteide kartellistumine on üleilmsed nähtused. Konkreetsete inimeste valelikkus konkreetsetes olukordades sõltub siiski inimestest, nende kodusest kasvatusest jms. Kuivõrd nimetatud globaalsed tendentsid on siiski foonina mõjutanud meie poliitikute käitumist rahastamisskandaalis, julgustanud valitsust olema ülbe ja ignorantne?
Mul on tunne, et see, mis on julgustanud valitsust ja valitsuserakonda olema ülbe ja ignorantne, ei ole mitte avatus maailmale, vaid suletus. Eesti poliitika suurim probleem on see, et  tipus on inimesed, kellest paljud pole elus midagi muud teinudki kui poliitikat Eestis. See võib olla üks üsna aher elu, moraalselt ja intellektuaalselt, välisest kamraadlikust bonhomie’st hoolimata. Rahastamisskandaal näitab ennekõike seda, kui alp ja naeruväärne näeb põlve otsas tehtud võimutehnoloogia välja maailma valguse käes. See, mis paistab Eesti tänases parteielus sürreaalselt silmakirjalikuna, on seda laiemate, euroopalike normide ja väärtuste taustal. Eesti on üsna edukalt importinud paljut – julgeolekut,  majandamisoskust, uusi tehnoloogiaid, aga ta ei saa importida demokraatlikku poliitilist kultuuri. Selles mõttes on suur osa viimasest kümnest aastast olnud kaotatud aeg. On ajaloolis-sotsioloogiliselt äärmiselt huvitav küsimus, miks esitas avalikkus võimule väljakutse alles nüüd? Mis oli puudu varem, mis on olemas nüüd? Millist rolli on mänginud viimase seitsme kuu jooksul hargnenud sündmustes indiviidid?

President jälle on toonitanud, et pole meie poliitikutel muu maailma omadega võrreldes häda midagi ja pelgalt krediitkaardi väärtarvituse pärast tagasiastumine on pelk juhus, mitte norm kõrge poliitilise kultuuriga demokraatlikus riigis.
Ei ole olemas erinevaid norme poliitikutele ja mittepoliitikutele. Pigem vastupidi: mis ei ole lubatud härjale, ei ole kindlasti lubatud Jupiterile. Kõrge poliitilise kultuuriga demokraatia puhul on iseenesestmõistetav, et Jupiter esindab härgkonna paremat külge. Veel olulisem on vastupidine piirang: poliitik ei või kohelda mittepoliitikuid oma malli järgi. Nii ei ole vanades demokraatlikes riikides füüsiliselt ega intellektuaalselt võimalik, et juhtiv poliitik tõlgendaks ajakirjanduslikku või „vabakondlikku” kriitikat äärmuslusena. Vladimir Putin Venemaal võib teha näo, et võimukandjate kritiseerimine õõnestab riiki. Ma olen kindel, et enamik „Harta 12” autoritest võiksid akadeemilis-filosoofiliselt pädevalt näidata, et selle teksti lähtepõhimõtted on pärit valgustusajastust. Ma kahtlen, kas Eesti poliitika tänased eestkõnelejad suudaksid oma reaktsiooni osas samaga vastata (või kas see oleks võimalikki).

Michali nn ohverdamine on mõnele tundunud lahendusena, mille järel on võimalik normaalse ühiskonnaeluga edasi minna. Ei ole olnud märke, et Ligi, Ansipi, Langi jpt väiksemate parteisõdurite moraaliga oleks lugu kuidagi parem kui Michalil?
Midagi on põhimõtteliselt paigast ära, kui arvatakse, et erakonnademokraatia on võimalik erakondadega, mis ei toimi demokraatlikult. Erakond, mis toimib maffialaadse struktuurina („perekonnana”), kus valitseb absoluutne hierarhiline distsipliin ja vaikimisvanne ülejäänud maailma suhtes, kus juuniorliikmeid sunnitakse end korrumpeerima (Ansip ja Ligi pole kunagi Reformierakonnale annetanud), ei
ole demokraatia, vaid machiavelliliku võim-pühendab-abinõu-maailma kehastus. Sama kehtib reformierakondliku põlvenõksurefleksi kohta näha kriitikat katsena võtta võim, mitte osana demokraatlikust debatist. Mind üllatab, et võimu ja kodanikuühiskonna või vabakonna suhete üle teoretiseerimisel ei ole Eestis keegi seni maininud Carl Schmitti. See, mis tuleb meil ülalt, on puhas Schmitt (isegi sellest ei olda teadlikud). Selles ei ole mingit transtsendentsi, normatiivne areng, indiviidi autonoomia ja õiguste edenemine on paremal juhul juhuslik.
Aga tundub, et reformierakondlik pool­totalitaarne erakonna kontseptsioon on pankrotis. Üheks märgiks sellest on infantiilsed internetikommentaarid, millega lojalistid üritavad täita uudisruumi. See saab olla vaid puhtalt reflekskäitumine, mis on minetanud ratsionaalse orientiiri. Mida arvata selliseid asju sanktsioneeriva erakonna maailmapildist (tegemist on ilma kahtluseta organiseeritud „trollimisega”)? Mida saab selline erakond üldse arvata ülejäänud ühiskonnast? See, mis tagab sellises erakonnas moraali ja distsipliini, on aktiivsete liikmete seas ilmselt lootus võimule. See, millest lojaalsed juuniorliikmed erakonna alumistel astmetel  veel aru pole saanud, on see, et nad on värvatud klassikalisse püramiidskeemi.
Tuline õigus on neil, kes on öelnud, et vähemalt maksumaksja raha peal elavad organisatsioonid on kohustatud oma siseelu korraldama läbipaistvalt ja demokraatlikult.

Lugesin Kalle Muuli paeluvat raamatut 20 aasta tagusest ajast. Paljud tänagi aktuaalsed alatused ja moraalitused said alguse omaaegses Isamaas?
Ma arvan, et iga Eesti ajakirjandust viimasel kahel kümnendil hoolega jälginud inimene võib oletada (kuigi mitte teada), et meil on vähe tipp-poliitikuid, kellel poleks kapis korruptiivse hõnguga luukeresid. See teadmise ja oletamise vahel eksisteeriv eikellegimaa on muidugi tiine paranoiast, aga määndab meie poliitikat ja poliitilist kultuuri. Seal asub seega ehk ka üks meie poliitilise elu lunastuse võtmeid. Tuleb tunnustada neid, kes ei lase vastuvoolu liikudes sellistel asjadel unustuse hõlma vajuda (midagi poleks ju lihtsam) ja otsivad visalt tõde.

Ehk pidanuksime ka kommunismijamade suhtes olema kompromissitumad. Loomulikult ei olnud kõik kunagised NLKP liikmed Eesti vaenlased. Kuid Ansip ja Maruste on inimesed, kes selle asemel et kliima sulades olla õigel pool, olid silmanähtavalt valel pool. Kommunistlik juuraõppejõud Maruste kiusas vangis viibinud vabadusvõitlejaid mõnitavate avalike sõnavõttudega jne. Kui need näotused pole kaasa toonud siirast kahetsust, miks loodame, et samad inimesed käituksid praegu vähem näotult?
Eestis tänaseni tipus  endised (tegev)kommunistid on valdavalt B-nomenklatuurist, vaid Siim Kallas oli A-nomenklatuuri serval. Kahetsuse puudumine ongi ilmselt üks võtmeküsimusi. Ideeline kommunist vastutab ajaloo ees ja oma karistust kannab ta ideoloogilises prügikorvis. Tehnokraatidest B-nomenklatuur vastutab kaasinimeste ees ja selle sisse peaks kuuluma hoidumine demokraatliku ühiskonna juhtpositsioonist, sest kui mitte midagi enamat, on sellised inimesed minevikus läinud põhimõttelistele kompromissidele oma südametunnistusega.

Opositsioonierakondade vastu algatatud protsessid tundusid teile poliitiliselt kallutatud, ka paljude, sh minu meelest väga sümpaatne prokuratuuri lõpplahendus Meikari protsessis tekitas teis küsimusi. Kui täna võim vahetuks, kas usute, et hävitavad juriidilised protsessid õnnestuks käivitada ka Reformierakonna suhtes?
Mulje, et õiguskaitse võib olla kallutatud, oli vältimatu, kuni ei tuntud huvi  võimuerakondade vastu. Meikari kaasuses algatatud protsessi luhtumisel tekitas mus küsimusi esmajoones asjaolu, et meie ühiskonnas ei ole mehhanisme panna paika see labane ja naeruväärne tsirkus, mis avanes prokuratuuri avaldatud materjalides. Prokuratuuri jurisdiktsioon siin oli selgelt piiratud. Michali rünnak prokuratuuri aadressil tema lahkumisavalduses tõestab, et prokuratuur ei sõltu võimust. Ida-Euroopa riigi kohta on see väga suur saavutus. Olgu demokraatiaga, kuidas on, elu ilma toimiva õigusriigita oleks põrgu.

Savisaar on igasuguse moraalituse järel vajanud aega enese kogumiseks, peitu pugenud ning naisi ja väeteid ette tõuganud. See kõik pole ilus, aga ta on vähemasti häbenenud. Pragmaatikutest kommunistidel pole aga häbi raasugi, neile pole mingi probleem pärast suuri näotusi äärmiselt enesekindla, isegi jultunud hoiakuga kellel tahes suud silmad täis valetada.
See näib olevat probleem, mis ei piirdu pragmaatikutest kommunistidega. Michal ja mitmed tema kolleegid on liiga noored, et olla olnud kommunistid. Häbi puudumine on selle mündi teine külg, mille esimesel poolel on suletuses ja põlve otsas ise aretatud „väärtused”. See on midagi tribaalset, grupi- ja konformismifenomen.

Kui  vaadata kriitiliselt ka kriitikute ja meedia tegevuse peale selle aasta eesti poliitika käsitlemisel, mida siin oleks saanud teisiti teha?
Meedia osas üllatas mind positiivselt terve skepsisega hoiak „Harta 12” suhtes. See võib kõlada paradoksaalselt – olen ise üks selle teksti autoreist –, aga tegemist on märgiga meedia sõltumatusest. Meedial ei olnud küll pakkuda konstruktiivseid alternatiive Jääkeldrist lähtunud crowdsourcing-protsessile (võib loota, et avalikkuse pakutud ideedest sünnivad jaanipäevaks uus ja demokraatlikum erakonna- ja valimisseadus), aga see polegi rangelt võttes meedia ülesanne. Meedia ülesanne on lasta inimestel ise mõelda ja sellega sai ta  hästi hakkama. Michali langemine oli esmajoones meedia võit.

Iga kriis muudab ja teatud mõttes ka arendab kõiki. Mida  olete nendest asjadest ise õppinud, mis on kõige enam üllatanud?
Mind on ehk enim üllatanud, kui orgaaniliselt võivad külg külje kõrval eksisteerida idealism ja künism.

Millised on reaalsed lahendusvariandid olukorrale? Kui peaksite ise valitsuserakondi nõustama praeguses olukorras, mida neile soovitaksite?
Parim meile kõigile oleks, kui valitsuserakonnad teeksid kõik selleks, et avada erakonnapoliitika nii seest kui väljast, sisedemokraatia ja uutele erakondadele tulemisvõimaluste loomise näol, lubaksid tekkida poliitilisel vabaturul. Ja valmistuksid siis opositsiooni minema, et millalgi taas naasta.

Kas usute ka tõeliselt õnnelikku lõppu? Kas me kunagi teame, kes ja mille eest  eesti poliitikat lähikümnendil tegelikult rahastasid? Kas õpime neid karisid edaspidi vältima ning poliitikas on rohkem arutlevat ideede debatti ja vähem rahale ja tehnoloogilistele manipulatsioonidele toetumist?
Ma ei usu, et saame kunagi teada, kes Reformi­erakonda tegelikult rahastas või mis neile selle eest lubati. Selge on, et tegemist pole mitte ainult korruptsiooniohuga (mis on väga tõsine) vaid ka julgeolekuriskiga (mida oleks Kremlil võita Keskerakonna rahastamisest? mida Reformierakonna poliitikute püüdmisest?). Samamoodi ei saa me kunagi ilmselt ammendavalt teada, kes on rahastanud Keskerakonda, IRLi, sotse. See ei tähenda, et  võiksime kaotada lootuse see kunagi teada saada. Selline lootus on väga vajalik ja profülaktiline. Raha jääb poliitikas alati rolli mängima, aga see ei tähenda, et seda tuleks taluda.
Ma väga loodan, et tulevad ka avatumad ja ideelisemad arutelud, aga ilmselt ei ole realistlik oodata midagi enamat kui sammsammulist nihkumist õiges suunas. Poliitiline kultuur mõõdab aega aastakümnetega. Ei saa öelda, et lähtekoht oleks väga paljulubav, kuni Eesti tänased juhid ei suuda oma analüüsides jõuda sügavamale kui „rahval on paha tuju” või „majanduskriis teeb inimesi rahulolematuks igal pool”. See on unikaalselt Eesti enda usalduskriis.