Kui on üks asi, milles Eesti lõhestunud kultuuriavalikkus on suutnud kokku leppida, siis selles, et elame kõikehõlmava kultuurilise kriisi ajastul. Kel mälu lühem, võib üle vaadata paari nädala taguse aastalõpukommentaaride tulva, kus uue pealisülesande otsimine oli iga teise kriitiku põhiteesiks, olgu „uues normaalsuses” eesmärgi kaotanud subjektiks mõni kunstivaldkond, rahvuskultuur, kodanikuühiskond või inimtsivilisatsioon. Tooni andis Madis Kolgi esseeküsimus teatrikriitikutele: analüüsida paluti teatrikultuuri seisukohalt mingi „uue loo” esilekerkimist, „mis võiks märku anda mõnest jõudu koguvast suundumusest” (TMK 2013, nr 12). Tõdeti, et pigem liigub teatrikultuur just suurema killustumise ja hajuvuse poole. Laiemal, riiklikul tasandil esitas sama probleemi Tiit Ojasoo, kes ootab uuelt aastalt uut ühiskondlikku visiooni „mõnda uut narratiivi, et see on see, kuhu poole läheme” (ERR Uudised
31. XII 2013). Neile sekundeeris Ilmar Raag, kes Mari-Liis Lille ja Anna Wahl­greni sõnade abil tuletas meelde inimese põhivajadust „olla vajatud […] omada mingit ülesannet, kuhugi kuuluda” (ERR Uudised 31. XII 2013). Sirbi enda aasta­lõpu­ülevaatest võib välja tuua Kaupo Vipi tõdemuse: „aeg on liigestest lahti … Ja ise ka. Näib, et kõik ümberringi. Näib, et mitte keegi ei saa enam sotti, mida või kuidas edasi. Pole ei globaalküla, me endi riigi ega eraldi meie inimeste tasemel näha me olemist mõtestavaid, teed juhatavaid eesmärke” (Sirp 19. XII 2013).
Üldiselt võis kõigist neist sõnavõttudest, mõnest vähem, mõnest rohkem otsesõnu, välja lugeda ängistust ja ebakindlust kiiresti muutuva ühiskonna, väärtushinnangute ja võimusuhete uue kursi pärast. Nende sõnumite põhjal võiks väita, et pärast aastaid sõnnikuga ülevalamist on saabunud hetk kus sõnnikust on saanud väetis, aga mis lugu (kultuur) selle väetise najal kasvama hakkab teeb oi-oi kui murelikuks.
Ma ei esita neid näiteid – mida võib viimase viie aasta kriitikast leida rohkesti – mitte kui konsensuslikku diagnoosi, vaid kui sümptomeid, mille mõtestamiseni tuleb alles jõuda. Tasub olla skeptiline hinnangute suhtes, mis kuulutavad ängistavat ja üleüldist kriisi – murdepunkte on raske hinnata teistviisi kui tagantjärele ning vähesed kriisid on tõeliselt kõikehõlmavad. Pigem on sageli nii, et ühe inimese kriis on teise revolutsioon, ühe vana asja lõpp on millegi uue algus ning paljud nähtused ei lõpe ka siis, kui need on juba korduvalt surnuks kuulutatud. Lääneriikides ühe tavalisemat geiabielude seadustamist võib tõlgendada kui viimast naela õhtumaade tsivilisatsiooni kirstus või kui sellesama tsivilisatsiooni liberaalsemate traditsioonide loogilist jätku; samuti nagu pikaajalistele Eesti residentidele kodakondsuse andmist võib sõltuvalt vaatleja positsioonist ja ideoloogiast näha kui head sotsiaalpoliitikat või kui eesti rahvusliku julgeoleku ohustamist. Selmet eristada eri vaatenurki, otsida komplekssust, huvide kokkupõrkeid, kaardistada jõudude vahekorda ja teha muid analüütilisi tehteid, mille abil võiks ju jõuda suurema üksteisemõistmiseni, hägustab kriisiretoorika sageli neid piire ning äärmuslikus vormis võimendab erimeelsusi, nõudes kiireloomulisel toonil uute eesmärkide püstitamist.
Olukorra teeb keerulisemaks see, et kuidagi tuleb ju muutustest ometi rääkida ning ajuti on kõrgendatud tähelepanu ja kiire tegutsemise imperatiiv vajalik. Näiteks maailma keskkonnaseisundi puhul on kriisist rääkimine ilmselt täiesti põhjendatud ka termini, negatiivse alltooniga tähenduses. Seejuures võib just selle küsimuse abil näitlikustada, kui oluline on ka reaalse kriisi tingimustes hüüdlausetest hoidumine ning kompleksse, mitmeid väärtushinnanguid ja huve arvesse võtva analüüsivõime säilitamine. Nagu nüüdseks on näidanud juba peaaegu nelikümmend aastast teadus- ja koolitustööd, puhtalt „me kõik oleme selles supis koos” stiilis kihutuskõnedega kliimamuutusi ei peata. Kuigi lõppkokkuvõttes sööme me kõik oma planetaarset keedust ühteviisi, on lühemas plaanis vaestel mereäärsetel riikidel vesi varem ahjus kui rikastel lääneriikidel ning argumentatsioon, mis veenab kosmopoliitilist ärimeest, ei pruugi veenda usklikku talumeest ja vastupidi. Tulles tagasi nende aastalõpukommentaaride juurde, tundub, et üha kiirenevate muutuste ajastu on ehedalt ära tabatud, ent seda olulisem on mõelda, kuidas neist täpselt ja analüütiliselt rääkida, kuidas astuda samm edasi täheldusest „Eestile on uut mõtet vaja”.
Mis on sellel kõigel pistmist hollandlasest kultuuriajaloolase Johan Huizinga valdavalt kahe maailmasõja vahelisel ajal kirjutatud esseedega, mis said möödunud aasta lõpul professor Joep Leersseni kureerimisel ja Mati Sirk­li tõlkes esimest korda eesti keeles välja antud? Huizinga on ilmselt üks enim eesti keelde tõlgitud ajalooklassikuid: peale esseekogumiku „Kultuuriajaloo ülesanne” on tõlgitud ka tema peateosed „Keskaja sügis” (2007)  ning „Mängiv inimene” (2003). Temaga võib võistelda ehk annaalide koolkonna üks isasid Lucien Febvre (kaks teost), aga näiteks Jakob Burckhardtilt on tõlgitud vaid „Itaalia renessansikultuur”. Kõnealune esseevalik koosneb ent põhiliselt kultuurikriitikast, mitte ajaloolisest analüüsist. Huizinga oli niikuinii veendunud teesis, et ajalookirjutus on olevikku kõnetav mineviku mõistmise viis, „vaimne vorm, milles kultuur annab endale aru oma minevikust” (lk 211), mistõttu pole ime, et nii „Keskaja sügis” kui ka „Mängiv inimene” sisaldavad küllaltki pessimistlikke kommentaare Huizinga kaasaegse ratsionaalsust, tehnokraatiat ja tööd ülistava sõjajärgse ühiskonna kohta.
Kogumikku „Kultuuriajaloo ülesanne” koondatud esseed on mõne erandiga otseselt adresseeritud Huizinga kaasaegsetele: ta käsitleb kultuuriajaloo ja populistliku müüdiloome erinevusi, teaduslik-kriitilise ajalooteaduse vajalikkust massikultuuri ajastul, Euroopa vaimu olemust ja tulevikku, rahvusteadvuse allikaid ja selle moondumist vähkkasvajalikuks natsionalismiks kahe­kümnenda sajandi esimesel poolel. Need on küsimused, millele vastamine oli möödunud sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel üha põletavam teema. Ka Huizinga vastused neile läksid üha teravamaks, mis päädis tema arreteerimisega natside poolt 1941. aastal.
Huizinga oli veendunud, et nii kogu Euroopa kultuur kui ka iga rahvuskultuur Euroopas on moodsas massiühiskonnas ohustatud ning et eeskätt kultuuriliste ja esteetiliste väärtuste kaitsmine on intellektuaalide esimese kategooria ülesanne. Ta oli veendunud, et eurooplaslikku, s.t õiglusel, rüütellikkusel, kirjasõna vabariigil, vabal inimsusel põhinevat ideed rahvuslusest ei kanna mitte impeeriume juhtivad suurrahvad, kellele rahvustunne on eeskätt viis koondada oma toetajad kellegi teise vastu, vaid väikerahvad. Näiteks Rootsi marginaalne poliitiline positsioon on sundinud rootslasi mõistma, et materiaalsel üleolekul ei ole kaugeltki sedasama emotsionaalset laengut kui vaimsetel ja sentimentaalsetel väärtustel (lk 227–229). Huizinga mõtteseisundit arvestades pole niisiis ime, et tema teosed on meie kultuurisfääris niivõrd kõnekad. Tema esitatud probleemid on tänapäeval küll aktuaalsed ka kogu Euroopas, eriti aga Eestis, kus väikese rahvuskultuuri ohustatus on olnud metafüüsiliste pealisülesannete käivitaja aastakümneid.
Huizinga probleemiasetust võib muidugi kritiseerida. Ta postuleerib ühtse kultuurisüsteemi olemasolu, eeldab, et mõttesüsteemid kujundavad ajalugu järjekindlamalt kui majandussuhted või sotsiaalsed olud, ning rõhutab oma analüüsides subjektiivset, ent sellest hoolimata väidetavalt universaalset sentimentaalsust, mis eirab subjektiivsuste ja tundemaailmade tinglikkust ja paljusust. Lõpuks on selge, et Huizingat on sügavalt mõjutanud romantism, mille juured avalduvad kõige ehedamalt hüüatuses, millega kulmineerub tema kõne rahvusluse ja euroopluse sümbioosi toetuse
ks: „miski ei pane nii hästi unustama kõike seda, mis lahutab teid Saksamaast, kui üks Schuberti Lied” (lk 226). Oluline on aga see, et Huizinga pakub tänapäeva lugejatele palju rohkemat kui vaid esmaklassilise kokkuvõtte Euroopa mõtteloo „kriisidiskursusest”: ta õpetab kasutama täpseid ja teravaid analüütilisi tööriistu, millega kriisiolukordi mõtestada. Nende kasutamisel saab vältida banaalseid vastandusi ja kõikehõlmavat ängi ning kujutleda selle asemel pidevalt muutuvat, brikolaaži meenutavat kultuuri, mille pidevas ümberehitamises pole vana ja uue vastandamisel ehk enam niivõrd suurt tähendust.
Mõned näited: sai juba mainitud, et Huizinga eitab kategooriliselt eurooplaslike väärtuste ja tugeva rahvustunde vastandumist. See oli julge positsioon, eriti ajal, mil domineeriv rahvusluse vorm oli populistlik, atavistlik ja lõppkokkuvõttes vägivaldne äärmusnatsionalism, mida Huizinga pidas „lapsikuks”, „karikatuurseks”, „naeruväärseks”, aga ka ääretult ohtlikuks (lk 222-223). Ent ta ei nõustu ka fantaasiaga, justkui võiks pelgalt ratsionaalse analüüsi ja „selguse religiooni” abil pöörata Euroopa kriisist välja, tagasi kõrgete demokraatlike väärtuste juurde. „Et teha meid, vaimuinimesi, võimeliseks olema puhta ja tugeva euroopluse ettekuulutajad, tahate meid kohustada asketismiks, mis uuendaks lahtiütlemist kõigest, millel nimeks kodukolle, perekond, isamaa. Ärge unustage, et need, kellele te neid nõudmisi esitate, kasvatajad, on noored. Ärge nõudke neilt vanaduse selginud vaimu” (lk 228). Seesama inimolemuse tundelisus, millel põhineb „Keskaja sügise” põhitees ja Huizinga ajaloofilosoofia laiemalt, kannab ka tema kultuurikriitikat. Kuigi emotsionaalsus ja afektiivsus on omased ka neile tendentsidele, mida Huizinga Euroopa kultuuris põlgab (massipsühhoos, isikukultus jne), ei eita ta emotsioonide kui selliste olulisust kultuuri kujundamisel. See on ilmselt tõsiasi, mida tänapäeva liberaalsed intellektuaalid, rääkimata ELi arhitektidest, peaksid veel mõnda aega õppima.
Kuigi Huizinga näeb Euroopa kultuuri kriisi eeskätt aristokraatliku kõrgkultuuri kriisina, ei tähenda see, et ta kahtleks spenglerlikult valgustusaja ratsionalismi olulisuses või Ortega y Gasseti moodi demokraatia väärtuslikkuses, kuigi mõlema „kriisifilosoofiga” on tal paljugi ühist. Ta leiab, et aristokraatlikul (s.t teadlikult väheseid kõnetav, nõudlik) ajalooteadusel peab olema koht ühiskonnas, kus domineerib populaarteadus ja populaarkultuur, sealjuures teaduslik-kriitilist baasi kaotamata. Kuigi ta tõdeb, et selline olukord on paratamatult pingeline ja nõudlikumale teadusele isegi ohtlik, ei järelda ta, et need kaks kultuurivormi välistavad üksteist või, veelgi hullem, vastanduvad üksteisele. „Kirjandus ja koos sellega populaarteadus on paljude jaoks ja peabki olema. Kultuur peab olema demokraatlik, või siis ärgu teda olgu” (lk 160-161). Oht ei märgi siin Huizingale katastroofi ega tähenda üleskutset kõikehõlmavale võitlusele, vaid pigem väljakutset, mille ületamise osas ta on mõnevõrra optimistlik, toetudes tõsiasjale, et tema kaitstavad väärtused on üle elanud ka palju hullemaid aegu.
Nagu ma pole kindel, kas meie praegune „suure loo puudumine” on niivõrd tõsine probleem, kui sel paista lastakse, pole ma ka kindel, kas just aristokraatlikult kõrgete väärtuste õõnestamine oli Huizinga ajastu probleemide juurpõhjus. Ent kui „kriisist” üldse rääkida, siis tahaks, et seda tehtaks Huizinga meetoditega, otsides kultuurilisi pingekohti neid kuristikeks kasvatamata. Väärtustades kõrgkultuuri ohustatud aspekte, vastandamata neid umbmäärasele „massikultuurile” või „ülemäärasele demokraatiale”. Ühesuguse respektiga võiks vaadelda inimloomuse kõiki tunge, nii ratsionaalseid kui afektiivseid, ning üritada leida punkte, kus neid omavahel lepitada. See oleks juba samm edasi.