Asutasin väga noorelt oma äri, vahepeal läbisin edukalt majandusteaduste doktorantuuri ning jõudsin oma küsimustele vastuste leidmisega veidi edasi, kuid mitte väga palju. Harvardis õpitu, äris kogetu, majandusteadustes õpetatu ning Peruus nähtu korrelatsioon on väga väike. Lõpliku vastuse saamiseni küsimusele, mille olin endale esitanud 1967. aasta juulis, kulus 35 aastat. See ongi raamatu kirjutamise lugu. Nagu on maininud Wolfgang Drechsler, mu kolleeg Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis, peab mitmekesisust alati arvesse võtma. Kui värvimaailmas end koduselt tundev silm suudab eristada kuut miljonit värvi, tuleb järeldada, et maailm on üsna mitmekesine. Kui lisada veel hulgaliselt kujusid, mida need värvid võtta võivad, suureneb mitmekesisus veelgi. Kui aga näed, et David Ricardo teooriate eelduseks on rahvusvahelises majanduses toimuvate töötundide vahetamisel tundide sama kvaliteet, siis võib tekkida küsimus, kas pole antud eeldus mitte liiga lihtne.

Alguses mõtlesin, et kuna kuulun vähemusse, siis olen võib-olla eksinud, kuid siis hakkasin ajas tagasi minema ning mõistsin, et olin lihtsalt sündinud valel ajal. Minu arusaamad majandusest oleksid olnud enamikule teadlastest vastuvõetavad näiteks 1740.–1760. aastatel ja mitmel hilisemal perioodil, kuid mitte tänapäeval. Järelikult polnudki küsimus selles kas mul oli õigus või ei olnud, küsimus oli ajastuses. Ning kui uskuda, et maailm on tsükliline ning kombed ja mood vahetuvad, siis võib ka loota, et mõni komme tuleb tagasi. Kuid mõtlemine muutub vaid siis, kui hakatakse tunnetama, et see, mis ümberringi toimub, on kahjulik.

Nii et olin väga rõõmus, leides oma intellektuaalse kodu siin Tallinnas. Minu raamat esindab teatud moel ühte majandusteaduste alternatiivset suunda, mis suri peaaegu välja. Jan Kregel esindab selle finantspoolt, tulles vaevu hingitsevast Kansase ülikoolist, kus need, kes mõistavad finantskriisi olemust, peavad võitlema oma ellujäämise eest. Carlota Pérez hoiab elus tehnoloogiliste paradigmade traditsiooni, mis peab ka tagasi tulema. Wolfgang Drechsler on saksa ajaloolise majandusmõtlemise kõige värskem esindaja ning Rainer Kattel esindab riigiteadusi, mis on peaaegu sama surnud kui see termingi. Kõik me töötame TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis.

Esindame siin instituudis holistlikku alternatiivi, mitte küll väga suurejooneliselt, kuid see-eest mitmetahuliselt. Mõtleme ühtemoodi, kuid keskendume eri asjadele. Olen nimetanud seda koolkonda Other Canon of Economics, eristanud selle lihtsakoelisest, ühevärvilisest kaanonist. Nagu Henry Ford on öelnud, et võite saada auto sellist värvi, nagu soovite, peaasi et see oleks must. Kui teate aga nagu mina, et maailmas on kuus miljonit värvitooni, siis teate ka, et Ford suurema osa valikutega ei arvesta. Sellel koolkonnal on tulevikku. Kümne aasta eest palus Ford Foundation et reisiksime koos Janiga mööda maailma, et õpetada alternatiive Maailmapanga soovitatule. Nii me reisisimegi koos Janiga ringi ning rääkisime reaalsest majandusest. Tema keskendus finantspoolele. Meil oli kaks kursust Ugandas, üks Trinidadis, üks Limas, kus oli kohal ka Carlota Pérez. Nagu teate, on selletaoliste asjade rahastusel kombeks kokku kuivada.

Eestlasi huvitab alati, kuidas väljaspool meie arengut hinnatakse ja nähakse. Sa töötad Eestis 2006. aastast saadik. Kuidas sa hindad ja näed eesti majanduse ja majanduspoliitika käekäiku?

Võrreldes Läti ja Leeduga, nagu oleme koos ühes artiklis kirjutanud (http://technologygovernance.eu/files/main//2013041503510303.pdf), on Eestil muidugi läinud paremini. Osaliselt seetõttu, et siinne tööstus on palju teadmistepõhisem. Ja ka migratsioon Eestist välja ei ole midagi Läti ja Leedu kõrval – Lätist on lahkunud viiendik elanikkonnast. Alati lahkuvad ju valed inimesed, just need, keda sooviks näha ettevõtteid asutamas, mitte aga asutamas neid kusagil mujal. Nii et Eestil on minu arvates läinud väga hästi, ent märkida tuleb ka, et ühel hetkel võeti vastu üks väga määrav otsus. Kui kriis algas, siis mõistsime, et suur osa Eesti buumist peitus kinnisvaras, kuid kinnisvara rahastati Euroopast. Minu arvates tekitas see lõksu: valida oli devalveerimise ja reaalse majanduse päästmise ning devalveerimata jätmise ning finantsmajanduse ja kinnisvaraturu päästmise vahel. Valiti viimane lahendus.

Eestis nagu ka Lätis ja Leedus maksustatakse tööjõudu, mitte kapitali. See aga teeb tööjõu üsna kalliks, sest põhikulud kannab keskklass. Sellisest olukorrast on keeruline väljuda. Kui sama oleks juhtunud Hiinas, oleks võinud Eestisse jõuda palju tööjõuintensiivset tootmist. Arvan ka, et pikas perspektiivis ei jää euro püsima. Kui on üks asi, mida ajalugu meile õpetab, siis see, et võlgu, mida tagasi maksta ei saa, tagasi ka ei maksta. Arvan, et see kehtib ka Kreeka ning teiste riikide puhul. Väljakutse seisneb eelkõige selles, kuidas kaotada euro võimalikult korrapäraselt. Eesti üksi devalveerida ei saa, sest siinne majandus on liiga väike. Kuid kui ka majanduse raskekaallased kaotaksid euro, siis võib-olla oleks võimalik seda teha korrapäraselt. Islandi veerandmiljonilise elanikkonna päästis oma valuuta. Osa euro probleeme võiks lahendada Saksamaa lahkumine, kuid see ei tule tõenäoliselt kõne alla. Ameeriklaste sõnul on hiinlastel ütlus „Elagu te huvitaval ajal”. Hiinlased on öelnud, et neil sellist pole, aga tegemist on sellele vaatamata hea ütlusega. Ja me tõepoolest elame huvitaval ajal.

Praegu on alles kriisi algus, sest sellel teel, kus oleme praegu, me jätkata ei saa. Tuleks teha nagu 1930. aastatel – kaitsta Euroopa tootjaid. Kuna see ettepanek ei ole poliitiliselt aktsepteeritav, siis ei pruugi ainuüksi selle väljaütleminegi olla väga tark tegu. Siiski on seesuguseid probleeme varem nii lahendatud. Vabakaubandus on kestnud vaid lühikest aega ning arvan, et see läheb nii ka nüüd. Eesti üksinda on liiga väike, probleemile tuleb leida lahendus ka Euroopas. Balti riigid nagu Läti on olnud esimeste seas, kes on seda tunda saanud. See algas Lätis, nüüdseks on löögi saanud ka Kreeka ja Itaalia ning Hispaania ja Portugal. Kunagine süsteem lubas kriisi korral valuutakurssi muuta – kriisi puhul peab midagi ette võtma –, kuid nüüd liigutame selle asemel hoopis inimesi. Sellel on pikas perspektiivis aga ülimalt tõsised tagajärjed. Väljakutseid seega jagub.

Küsinud Rainer Kattel, tõlkinud Andreas Sepp.