Estonian Arti (EA) kolleegiumi kuuluvad Katrin Maiste (Eesti Instituut), Kadri Laas-Lepasepp (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus / Kai kunstikeskus), Kadi Polli (Kumu), Triin Ojari (Arhitektuurimuuseum), Elnara Taidre (EKM), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Kaarin Kivirähk (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja Joanna Hoffmann (Tartu Kunstimuuseum). Ajakirja toimetaja on Annika Toots, kujundaja Jaan Evart. EA veebiaadress on estonianart.ee.

Estonian Literature Magazine’i (ELM) toimetuse kolleegiumi moodustavad Tiit Aleksejev (Eesti Kirjanike Liit), Adam Cullen (Eesti Kirjanike Liit), Helena Koch (Eesti Lastekirjanduse Keskus), Ilvi Liive (Eesti Kirjanduse Teabekeskus), Helena Läks (Eesti Kirjanike Liit) ja Piret Viires (Tallinna Ülikool). Ajakirja toimetaja on Berit Kaschan, seda kujundab Piia Ruber. ELMi veebiaadress on elm.estinst.ee.

19. märtsil andis Eesti Kultuuriministeerium teada, et alanud on kunsti ja kirjanduse ingliskeelsete erialaväljaannete ideekonkursid.* Õigupoolest on tegu hankega, sest konkursi võitjalt oodatakse idee teostamist: „Ideekonkursi võitja peab tagama valdkonna tegevusi toetava ja spetsialistide sihtrühma kõnetava süsteemse, regulaarset infot ning sügavamaid käsitlusi pakkuva väljundi, milleks võib olla nii veebiplatvorm, trükis, nende hübriid või muu lahendus.“ Sel moel loodetakse viia Eesti kunst ja kirjandus „veelgi suurema rahvusvahelise publikuni“. Ministeeriumi välissuhete osakonna juht Kalmar Kurs selgitab samas teates: „Koroonakriis ja mitmete suursündmuste erinevad vormid on tõestanud, et traditsiooniliste formaatide kõrval vajame valdkondi toetavat tipptasemel digitaalset tööriista. Nii saavad need erialaväljaanded olla rahvusvahelisel tasemel huviäratajaks, meie kunsti ja kirjanduse tutvustajaks, diskussiooni tekitajaks.“

Jalgratas on juba leiutatud, aga aeglane

Kõrvalt vaadates äratab konkursiteade üksjagu küsimusi, sest niisugused väljaanded on Eestis juba aastakümneid olemas: ingliskeelne kunstiajakiri Estonian Art (EA) ilmub 1997. aastast ja kirjandusajakiri Estonian Literary Magazine (ELM) 1995. aastast. Mõlemal väljaandel on peale paberväljaande ka veebikeskkond ning mõistagi stabiilne lugejaskond. Mõlemat ajakirja on andnud välja Eesti Instituut. Iga numbri puhul tehakse tihedat koostööd erialaorganisatsioonidega ja nii mõnigi kord ka rahvusvahelisel tasandil. Ajakirju levitatakse rahvusvahelistel üritustel ja Eesti välisesindustes, samuti on need saadaval Eesti raamatukogudes ja -kauplustes ja Eesti Instituudi siinses büroos. Kultuuriministeeriumi ideekonkursi teade on pannud paljud murelikult küsima, kas peagi ilmuvad EA 45. ja ELMi 52. number jäävad viimaseks.

Ükski väljaanne ei ole pelgalt artiklite kogum, olgu paberil või veebis. See ei piirdu ka nende inimestega, kes seda sisuga täidavad. Iga väljaanne hõlmab tervet nähtamatut kogukonda, võib-olla isegi põlvkondade kaupa – see on ka järjepidevus ja koostöö, see liidab. Praeguse ühtaegu hapra ja tugeva ämblikuvõrgulaadse nähtuse lõhkumisest oleks EA ja ELMi kadumisel kõige enam kahju. Tähtis ei ole mitte vahend, millega võrku kootakse, vaid võrk ise.

Kultuuriministeerium kinnitab ideekonkursi teates, et on erialateabe avaldamise seesugusel tänuväärsel moel Eesti Instituudilt ise tellinud. Missugust probleemi soovitakse nüüd õigupoolest lahendada? Kas Estonian Art ja Estonian Literary Magazine ei täida neile pandud ootusi? Konkursiteates näib võti peituvat fraasis „tipptasemel digitaalne tööriist“. Soovitakse „info edastamise platvormi, mis oleks suunatud erialapublikule ja ekspertidele, millest oleks võimalikult laial ringil kirjandus- ja kunstivaldkonna inimestel abi rahvusvahelises koostöös“.

EA ja ELMi info edastamise intervall on tõepoolest hõre (kaks numbrit aastas) ning veebi ilmuvad uued lood enamasti siis, kui on valmis ka uus pabernumber. Kuna aga EA ja ELMi iga number ilmub osaliselt projektipõhiselt, ei sobi neile uudisvoo puudumise pärast etteheiteid teha. Tuleb hoopis tunnustada seda, et viimastel aastatel on püütud jõudumööda ja vabatahtlikkuse korras veebi elavdada, näiteks lisades sinna audiovisuaalseid postitusi. Mõlemad väljaanded on ka sisult edasi arenenud, ajaga kaasas käinud.

Koostöö kodumaal ja rahvusvaheliselt

Nii EA kui ka ELMi väljaandmises osaleb lai ring kunsti- ja kirjandusvaldkonna eksperte, praktikuid ja eksportijaid. See ei ole nõnda ainult selleks, et osataks esile tuua aktuaalset ja muule maailmale huviäratavat. Eesti Instituudi tegevjuhi Katrin Maiste sõnul soovitakse peegeldada kogu valdkonda ning ühtlasi pakkuda arenduskeskustele ja ekspertidele ühendavat platvormi.

Kõigil aktiivselt tegutsevatel kul­tuuri­institutsioonidel on kujunenud välja oma rahvusvaheline võrgustik, oma partnerid ja allikad, kuid see ei vähenda saatkondade juures töötavate kultuuriatašeede rolli. Meie kultuuriatašeed on üksmeelsel seisukohal, et vaatamata institutsioonide veebiarendustele saaksid nad oma tööd paremini teha ehk märksa tõhusamalt Eesti kultuuri tutvustada, kui nende käsutuses oleks kogu kultuurivaldkonda võimalikult laialt ja paindlikult kattev platvorm, eelkõige veebikeskkond. Kadri Jauram (Brüssel): „Hea oleks, kui koostööpartnerid saaks suunata ühte kohta, mitte kümnele või isegi kahekümnele erilehele.“ Eike Eller (Pariis): „Kõige rohkem on minu töös vaja konkreetsete kunstnike ja kirjanike kvaliteetseid päevakohaseid tutvustusi koos teoste näidistega, millele lisanduksid intervjuud, artiklid (võivad olla mujal ja varem ilmunud ja viidatud/lingitud), salvestused, videod jne. CV lühikokkuvõte võiks olla kättesaadav mitmes keeles. Selline info on siit-sealt kokku otsitav ka praegu, kuid see pole kaugeltki ammendav.“

See aga ei tähenda, et paberkandja võib rahumeeli kõrvale jätta või seda vaid mõne väärika sündmuse või tähtpäeva puhul üllitada nagu tõsiselt võetavat rahvuslikku meenet. Merit Kopli leiab, et „Saksamaal on jätkuvalt hinnas paberkandjal materjalid, ainult online-versioonist ei piisa“. Kuid ta ei kujuta ka ette, et ajakiri ainult paberkandjal ilmub. Temagi meelest on vaja „korralikke digiväljaandeid, kus elu keeb, kus lisaks paberkandjal ilmunud sisule on uuemad uudised, intervjuud, videod“. Seda enam et ajakirjad ilmuvad harva.

EA ja ELMiga ollakse üldiselt rahul, muret teeb eelkõige levi. Kersti Kirs (London): „Mõlemad on väga sisukad ja pühendumisega tehtud ajakirjad, millel oma lugejad. Kuidas jõuavad need kaunid trükised aga väljaspool Eestit õige lugejani? Siin oleks patt ainult saatkondade pingutusele loota ja see töö võiks olla läbimõeldum. Trükiseid on edukalt jagatud ka messidel või valdkondlikel esindussündmustel, kus nad kahtlemata on omal kohal.“ Merit Kopli (Berliin): „Olen Estonian Arti ja ELMi partneritele ja potentsiaalsetele partneritele jaganud, loodan, et nad on saanud vajalikku infot või inspiratsiooni. Kujutan ette, et ehk on raskusi olnud sihtgrupi määratlemisega ja seetõttu võib sisu kaootiliseks muutuda.“

Kuid praegune elutempo soosib ka kergema kaalu ja sisuga materjale, lühemaid artikleid jne. Kersti Kirs (London): „Kasutaja ja info jagaja perspektiivist oleks parim lahendus eesti kultuuri tutvustav mitmekeelne uudiskiri.“ Saatkondades aga iseseisvalt asjalikku ja ülevaatlikku kultuuritutvustust tekitada ei jõuta. Seda enam, selline kultuurikiri võiks saatkondade postkasti potsatada kas kord kuus või äärmisel juhul paari kuu järel. Kirs täheldab lootusrikkalt, et niiviisi saab huvi tekitada ka siis, kui valdkond saatkonna varasemaid kontakte otseselt ei puuduta.

Seesugune ajakiri mõnda aega ka ilmus: Eesti Instituut andis aastatel 2003–2008 välja ajakirja … de cultu civili estonicu / Estonian Culture. Mõni aasta tagasi püüti instituudis visandada ka kõiki kultuurivaldkondi hõlmava portaali mudelit. Aga see jäi raha või õigemini selle puudumise taha.

Kui praegu ilmuvad kunsti ja kirjandust tutvustavad ajakirjad inglise keeles, siis ideaalis vajab saksa kultuuriturg saksa-, prantsuse oma prantsus-, vene oma vene-, hispaania oma hispaania- ja hiina oma hiinakeelset teavet.

Mis maksab „tipptasemel digitaalne tööriist“?

Kunsti ja kirjanduse ingliskeelsete erialaväljaannete ideekonkursi võistlusjuhendis leidub vastuolusid. Punktis 2.2 on kirjas: „Ideekonkursi võitja peab tagama valdkonna tegevusi toetava ja spetsialistide sihtrühma kõnetava süsteemse, regulaarset infot ning sügavamaid käsitlusi pakkuva väljundi, milleks võib olla nii veebiplatvorm, trükis, nende hübriid või muu lahendus. Ideekonkursil osalejal on vabad käed vastava meediumi, väljundi või platvormi kujundamisel. [—]“

Platvorm, kus avaldatakse Eesti kunsti või kirjandusega seotud teavet, peab aga ühtlasi „võimaldama valdkonna esindajatel jagada teavet oma kontaktidele, postitada sotsiaalmeediasse jmt“ (2.3.4.). Kirjanduse puhul loeme punktis 2.4: „Ideekonkursil osaleja peab arvestama, et hankijal võib tekkida vajadus aasta jooksul tellida trükiseid/brošüüre 1000 tk aastas. Nimetatud mahus trükiste tellimine peab olema arvestatud pakkumuse maksumuse (eelarve) sisse.“

Näib niisiis, et oodatakse elektroonilise väljundi loomist või olemasolu, millega kaasneks aktiivne tegevus ühismeediakanalites. Oodatakse operatiivsust. Trükised ja brošüürid võivad, aga ei pruugi sellega kaasneda.

Ideekonkursi võitjaga soovitakse sõlmida tema pakutud ideekavandi alusel hankeleping viieks aastaks. Nii kunsti- kui ka kirjandusvaldkonna väljaande puhul on sõlmitava hankelepingu eeldatav maksumus 145 800 eurot (ilma käibemaksuta). Ideekonkursi võitjalt tellitava teenuse maksimaalne aastane maksumus (eelarve) on seega 29 160 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kas seda on palju või vähe? EA senine eelarve on Katrin Maiste sõnul olnud umbes 20 000 eurot, ELMi oma 10 000 eurot aastas. Need summad on hõlmanud kõiki kulusid: koostamine, toimetamine, tõlkimine, honorarid, pabertrükise ja veebiversiooni tootmiskulud ja trükiste levitamiskulud. Kultuuriministeeriumi aastane toetus ajakirjadele on olnud kokku 15 400 eurot, ülejäänu on püütud juurde taotleda kultuurkapitalist või mõnest muust allikast. EA trüki­väljaande ühe numbri tiraaž on olnud 1000 ja ELMi tiraaž 700–800 eksemplari ehk umbkaudu sama suurusjärk, milleks tuleb valmis olla ka kirjandushanke võitjal. Lisaks tuleb leida raha, et veebiplatvorm üles ehitada ja käigus hoida (IT ei ole odav valdkond), palgata valdkonda tundev toimetus (kelle eksperditeadmised ei ole samuti odavad)… Stardieelis on selles olukorras neil, kel mingit laadi portaal juba olemas – või siis vähemalt tengelpung, millest esialgu ise kulud kanda, sest hankijale saab arve esitada üks kord aastas.

Katrin Maiste nõustub nõutusega, et kui hangetes eeldatakse atraktiivset, innovaatilist digilahendust ning samas valmisolekut ka paberajakirja trükkimiseks, siis eeldatakse ilmselt juba valmisoleva platvormi rakendamist või muud, mitteriiklikku rahastust. Aga ta on ka veendunud, et nii ELMi kui ka EA puhul on kombinatsioon veebist, sotsiaalmeediast ja paberväljaandest kõige optimaalsem. Seda on kinnitanud ka tagasiside ajakirjade lugejatelt, tellijatelt ja vahendajatelt (nt suurte raamatumesside ja kunstiürituste korraldajad).

Siit nähtub teine vastuolu konkursi võistlusülesandes: esitada saab küll tipptasemel digitaalse tööriista idee, kuid selle teostamine ei pruugi praeguse eelarve puhul osutuda võimalikuks.

Raha mujalt juurde taotleda hankelepingu projekti järgi ei tohi: „Lepingu punktis 3.1 nimetatud tasu arvel loetakse kaetuks kõik töö teostamiseks ja lepingu täitmiseks vajalikud tavapärased kulutused. Töövõtja ei taotle käesoleva lepingu esemeks oleva töö teostamiseks täiendavaid vahendeid muudest riigieelarvelistest allikatest (sh Kultuurkapitalilt).“ Tõsi, kolme aasta möödudes lepingu sõlmimisest on pooltel õigus tasu läbi rääkida ja muuta.

Segadust on ka ideekavandite esitamise tähtajaga. Kultuuriministeeriumi veebisaidil ilmunud teate järgi oodatakse neid 5. maini, kuid riigihangete registris on tähtaeg varasem: 3. mai kell 14.00. Kes tahes konkursil osaleb, jälgigu kuupäevi hoolikalt.

* www.kul.ee/et/uudised/alanud-ideekonkursid-kunsti-ja-kirjanduse-ingliskeelsetele-erialavaljaannetele (5. IV 2021).

Täpsemalt saab Eesti kunsti ja kirjanduse valdkonna ingliskeelse teabe avaldamise ideekonkursi tingimuste kohta lugeda riigihangete registrist. Vt riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/2976992/general-info; riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/2977032/general-info

Kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja KALMAR KURSI kommentaar

Intervjuu Estonian Literary Magazine’i toimetaja Berit Kaschaniga

Intervjuu Estonian Arti toimetaja toimetaja Annika Tootsiga

Veronika Kivisilla vestlus tõlkija Maima Grīnbergaga

Sven Vabar, „Rahvuskirjandusest globaalsete võrgustike poole“