Grusiinid on kristlased, tšetšeenid on moslemid. Grusiinid võitlevad iseseisva Abhaasia vastu, tšetšeenid võitlevad iseseisva Abhaasia poolt. Vastasseis on ilmne, ent mitte religioonipõhine. Abhaase endid ei paista „Mandariinides” esialgu kusagil.
Abhaaside-grusiinide sõda ei ole vennatapusõda, sest need kaks rahvast ei ole ei vennad, õed, lelled ega ka mingil muul viisil lähedased sugulased. Teineteise keelest nad ilma eriettevalmistuseta aru ei saa. Veel enam, ka eriettevalmistuse korral on Abhaasia-Gruusia kommunikatsioon ränkraske ja krigisev ning kiilub esimesel mäeveerul kinni nagu koolnud tank, elutu toru roostes naelana taeva poole püsti.
Gruusia-suunalisele kommunikatsioonipankrotile annab vähemalt mingil määral silmad ette Abhaasia läbisaamine Venemaaga – olgu see siis kui heitlik tahes. Ainuke Venemaa-poolne piiriületuspunkt rõõmustab saabujaid-lahkujaid nüüdisaegse russistliku propagandaplakatiga „200 aastat koos”, ent veel hiljaaegu on seegi värav Kirde-Kaukaasia poliitilistes purgaades prognoosimatult kinni-lahti laperdanud. Kui värav läheb kinni, on tagajärjeks blokaad. Blokaad aga tähendab nälga. Hoolimata sellest, et kõiki Abhaasia majanduslik-demograafilisi näitajaid katab Mustalt merelt hoovav läbipaistmatu udu, on päevselge, et abhaasid endale piisavalt söögipoolist toota ei suuda. Abhaasia vajab usaldusväärset naabrit ja majanduspartnerit, ent naabrid on tujukad. „Külmunud konflikt,” sõnastab Wikipedia kolme kriitilise Kaukaasia-piirkonna status quo napisõnaliselt.
Üksteisega saavad need kriisikolded ilusti läbi. Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahhia ning Abhaasia tunnustavad üksteist de iure ja patsutavad õlale de facto. Tõsi, Abhaasia Vabariik on moodustis, millel ei ole tegelikku suveräänsust. Gruusia ütleb, et Abhaasia kuulub Gruusiale, libekeelne Venemaa peab Abhaasiat aga eraldi riigiks. Rahvusvaheline üldsus iseseisvat Abhaasiat üldjuhul ei tunnusta, eranditeks vaid Vaikse ookeani hääbuvad atollid Nauru, Vanuatu ja Tuvalu, mille valitsustele on Venemaa väidetavalt miljoneid dollareid üle kandnud. Abhaasiat on tunnustanud ka Venezuela ja Nicaragua ning igaüks võib eelneva jutu põhjal ise välja mõelda, mis valemiga see juhtunud on. Täpselt sama suveräniteedilugu käib ka Lõuna-Osseetia Vabariigi kohta.
Lõunaosseedid ei ole kaugeltki abhaa-side üleaedsed, ent nad on saatusekaaslased, mürsuvennad ja kaaskannatajad. Nende kahe piirkonna vastastikune kokkupuutepunkt on konkreetne – mõlemad rahvad on kippunud Gruusia koosseisust SRÜ koosseisu ja selle põhjus on elementaarne: Gruusia keskvõim on lahendusele orienteerituse asemel orienteeritud hoopis konfliktile. Loomulikult on ka SRÜ keskvõim konfliktne. Sarnaselt lõunaosseetidega on abhaasid valinud neist kahest halvast selle väiksema halva, nimelt Venemaa hõlmaaluse.
„Abhaaside puhul, enne kui me hakkame etteheidet tegema selles suhtes, et nad kõvasti Venemaaga flirdivad,” ütleb riigita rahvaste ekspert Andrus Mölder mõne aasta eest salvestatud „Keskööprogrammis”, „peame mõtlema, kas abhaasidel on väga palju paremaid valikuid. Kas neil üldse on erilisi valikuid?”
Kui Abhaasia kriisi eellugu vaadata, siis valikuid ilmselt pole: 1970ndate lõpus, mil omakeelne ülikool on peale eestlaste, lätlaste ja leedulaste veel ainult venelastel, armeenlastel ja grusiinidel, otsustab Nõukogude Liit rajada Suhhumisse abhaasikeelse ülikooli. See on uskumatu samm ja abhaasid oskavad seda kingitust hinnata – rahvuskultuuri mõistes on Moskva Abhaasiale justkui Kuu taevast alla toonud. Möödub 20 aastat rahvuslikku joovastust, ent 1980ndate lõpu ärkamislaines tõstavad Gruusias pead väga selged iseseisvumismeeleolud ja abhaasidel tekib hirm: mis saab nende rahvusest ja keelest. Abhaasid avaldavad Moskvale soovi taastada Abhaasia NSV – ja Gruusia solvub. Solvub suisa pooleks ja degradeerib abhaasikeelse ülikooli Thbilisi riikliku ülikooli väikeseks allasutuseks. Aga ülikool on olnud abhaaside Püha Graal, nende rahvust ühendav lüli. Pettumus kasvab raevuks ja abhaasid tulevad tänavale. Rahutuste käigus saab surma paarkümmend inimest. Nõukogude relvaüksused taastavad küll korra, kuid sellest hoolimata on alanud segane ajastu, mis kestab tänapäevani.
„Mida eestlane siin teeb?” küsib tšetšeen filmi alguses Ivolt (Lembit Ulfsak). Üldplaani hoidev kaamera sõidab vaikselt vasakule ja taamale pargitud sõjaväe-villis nihkub üha enam kaadrisse. Esitatud küsimus kaob järgneva dialoogi sisse varju, aga ei lähe meelest. Mida eestlane ikkagi teeb Abhaasias? Mida teeb kreeklane Abhaasias? Või sakslane või venelane? Film sellele vastust ei anna. Ei peagi andma, sest selle filmi eesmärk ei ole pakkuda sissevaadet Abhaasia kriisi tagamaadesse.
Aga kriis ise süveneb. Iga kord, kui saab nalja, järgneb suurem või väiksem jama. Kolmanda vaatuse alguse naerupahvaku järel sõidab külla neli relvastatud abhaasi, kes jauravad ringi, mõnitavad tšetšeeni – pidades teda grusiiniks – avavad lõpuks tule ja tapavad juhtumisi küla teise järelejäänud eestlase, Marguse (Elmo Nüganen). See on märul siinpool rindejoont.
Grusiin saab kuuli, mille peale tšetšeeni automaat viimase abhaasi perforeerib. Omad tapavad omasid. Tee Allahi juurde vältab millisekundi ja palvete lugemiseks pole aega. Loomulikult võib ka päriselus midagi sellist juhtuda – pole kahtlustki. Võib juhtuda märgatavalt hullematki, aga filmikeel on märgikeel ja „Mandariinid” on märke eriti tihedalt täis. Kas neli nõmedat abhaasi on just see märk, mida eestlased – üks paljukannatanud väikerahvas – peaksid näitama teisele, veel rohkem kannatanud väikerahvale, abhaasidele? Vaevalt küll.
Märul saab läbi. Action’ist saab re-action ja kontravalguses lendab saepuru. Kotovi prime-optika veab alt üles tõmbe suures plaanis kreissaelt Ulfsaki näole. See on sama tõmme samale näole, mis filmi avakaadriski, kui Ulfsak ehitab mandariinikaste. Nägu ei ole vahepeal muutunud. Saag samuti mitte. Küll aga on muutunud tegevus, sest mis mandariinikaste siin veel vaja on, kui sõpra enam ei ole ja kogu saak on mürsukilde täis. Ivo ehitab nüüd puusärke: üht kaasmaalasele ja teist grusiinile. Ja mis saab abhaasidest? Nende laibad vedelevad esialgu tee peal nagu allaaetud loomad.
„Mandariinid” hiilgab tipptasemel näitlejatööde, pöördelise stsenaariumi ja Rein Kotovi ilusa-täpse kaameratööga. „Einoh, naised nutavad jällegi armastusfilmide ajal,” ütleb minuga samas reas istuv daam oma pisut punasilmsele härrale, kui „Mandariinide” lõputiitrid end lõpuni on kerinud. Punased silmad on märk. Mis värvi abhaaside silmad seda filmi vaadates võiksid minna, võib vaid oletada.
„Mandariinid” jookseb Thbilisis ja väidetavalt on vastuvõtt soe. Aga kuidas film Abhaasias vastu võetakse, ma ei tea.
Ent mida siiski teeb eestlane Abhaasias? Veel enam: mida teeb eestlane seal Gruusia kreissaega? Kas abhaasid on kutsunud eestlasi sinna? Ega ikka kutsunud küll. Eestlaste sisseränne Abhaasiasse oli üks osa XIX sajandi Tsaari-Venemaa assimilatsioonipoliitikast. Vaba maad Abhaasias toona ju jätkus – Aleksander II repressioonide eest pakku jooksnud 70 000 abhaasi jättis endast ometigi maha sadu ja sadu tühje külasid. Tule ainult ja koli sisse!
On äraütlemata tore, et eestlased ja grusiinid, kaks teineteisest kaugel elavat rahvast, omavahel hästi läbi saavad. Semutsemist varjutab üksainus tinahall pilv – see sõprus käib abhaaside arvelt. Nemad aga ei ole oma asukohta viimases reas kindlasti ära teeninud.