Majandusteadlaste hulgas on Kreeka täbara olukorra põhjuste ja lahenduste kohta arvamusi seinast seina. Suvel Sirbis avaldatud Indrek Seppo artikkel „Kreeka halbade valikute kahvlis“1 esindab pigem konservatiivsemat suunda. Tasakaaluks olgu siinkohal ära toodud põgus progressiivsemate vaadete tutvustus.
Kõigepealt lühidalt Kreeka abipakettide olemusest. Raha, mida me ei võta maksumaksjalt, vaid laename turgudelt Kreekale edasilaenamiseks, ei lähe kreeklastele selleks, et nad saaksid „oma lahedat elu teiste kulul jätkata“, vaid selleks, et nad suudaksid oma vanad võlad tagasi maksta. 2010. aasta esimest abipaketti on nimetatud (riske valesti hinnanud) Saksamaa ja Prantsusmaa pankade päästeoperatsiooniks, sest Kreekale laenatud raha läks märkimisväärses osas edasi just neile. Väljaostupakettide tulemusel on Kreeka suurimad võlausaldajad saanud Euroopa valitsustest.
Praegusele Kreeka tööhõive ja sisemajanduse kogutoodangu (SKT) languse ulatusele ei leia majandusajaloost palju võrreldavat. Konservatiivide meelest oleksid asjad ilma väljakirjutatud kibedate ravimiteta (kasinuseta ja reformideta) veelgi hullemad ja häda peitub struktuurireformide aeglases ja nirus elluviimises. Progressiivsed autorid on seevastu veendunud, et ilma otsustavakasinuspoliitikata oleks langus olnud tunduvalt väiksem. Sealjuures on nad tõstatanud küsimuse, miks siis Kreeka kirutud majandusstruktuuri juures seal eelmistel aastakümnetel tootlikkus ning majandus kasvas.
Kui Seppo kirjutab Kreeka kasuks oma kulude kokkutõmbamisest (kui Kreeka seda ise ei suuda või ei suvatse teha), siis progressiivsemad ökonomistid räägivad hoopis eelarvedefitsiidi abil kulutuste suurendamise (või maksumäärade alandamise) vajadusest. Need, kes leiavad, et Kreeka saaks omatahtsi suurele võlakoormale vaatamata majandust stimuleerida, kui võtaks kasutusele oma valuuta, ei oota fiskaalset stimuleerimist mitte ainult põhjapoolsematelt euroala riikidelt, vaid ka Kreekalt eneselt. Defitsiitse kulutamise suurendamine ja sellega sisenõudluse ergutamine oleks kasulik nii Euroopa Liidu põhjaosale (praegused ülisoodsad laenutingimused võimaldaksid arendada odavalt avalikku taristut) kui ka kergendaks lõunaosa olukorda suurema välisnõudluse näol.
Kas just maailmarekord, aga erakordne on Kreeka puhul ka fiskaalse konsolideerimise maht, s.t eelarvedefitsiidi vähendamiseks tehtud maksutõusude ja kulutuste kärbete suurus. Sellele vaatamata on riigivõla suhe SKTsse kasvanud. Põhjus on lihtne: surutises kulude kokkutõmbamine toob enesega kaasa kulutuste vähendamisest suurema majanduse kokkutõmbumise. Vähendades pensione 10 miljoni võrra, kärbub majandustegevus rohkem kui 10 miljoni võrra. Iga kärpe teine pool on kellegi saamata tulu. Too on omakorda sunnitud tulude vähenemise tõttu oma kulutusi kahandama. Kasinuspoliitika lööb n-ö iseennast. Progressiivsete autorite meelest pole alust arvata, et nüüd rakendatavate kasinusmeetmetega läheks edukamalt kui senistega.
Konservatiivid ootavad makroökonoomilise tasakaalustamatuse puhul kohandumist ainult või valdavalt puudujäägiga riikidelt. Progressiivsed autorid näevad, et õigem oleks, kui seda teeksid suuremate kulutuste varal põhiliselt hoopis ülejäägiga riigid. Saksamaa suur jooksevkonto (ekspordi ja impordi vahe) ülejääk on hambus näiteks Philippe Legrainil,2 kes näeb Saksamaa säästmisele orienteeritud käitumises (palkade survestamises ekspordikasvu huvides) nii euroala kriisi peamist ajendit kui ka lahenduse pidurit. Siinkohal võib märkida sedagi, et Kreeka import ja eksport on jõudnud enam-vähem tasakaalu. Kahjuks saavutati see balanss ainult impordi kahanemise arvelt, mille on tinginud kärpepoliitika mõjul kärbunud sisemaine nõudlus, ja mitte ekspordi kasvu tõttu.
Karl Whelan3 leiab, et erinevalt vastupidisest arusaamast on Kreeka tegelikult astunud üpris pikki samme nõutud struktuurireformide vallas. Näiteks on avaliku sektori töötajaskonda vähendatud ajavahemikus 2009–2014 907 000-lt 651 000ni. Äritegevuse lihtsust mõõtva Maailmapanga indeksi osas ollakse 109. kohalt tõusnud 61. kohale. Ehkki mõningaid selliseid reforme nagu huvigruppide maksusoodustuste kaotamist või avaliku halduse parandamist toetavad progressiivsed vaatlejad kahel käel, kahtlevad nad osa struktuurireformide vajalikkuses sügavalt. Üks teravaid vastasseise valitseb tööturu ulatusliku dereguleerimise küsimuses. Sealjuures toob progressiivsem suund ka majanduslikule efektiivsusele tuginevaid vastuargumente.4 Näiteks vähendavad ebakindlamad töösuhted töötajate motivatsiooni ning tööandjate huvi investeerida töötajate firmaspetsiifilistesse oskustesse.
Palkade ja heaoluriigi hüvede vähendamise ehk nn sisemise devalveerimise abil konkurentsivõime taastamise strateegia, mille üks nurgakive on tööturu paindlikumaks muutmine, progressiivsete analüütikute seas poolehoidu ei evi. Esiteks vähendab see sisenõudlust. Teiseks ei pruugi palkade vähendamine piisavas mahus õnnestuda. Firmad võivad kulude kokkuhoidu üritada pigem töökohtade koondamise ning töötundide vähendamisega. Mõne teise riigi näidet Kreekale eeskujuks seades tuleks välja tuua, kui palju reaalpalgad seal täpselt vähenesid, ja selgelt näidata, et taastumine ei tulene muudest teguritest, näiteks paranenud väliskeskkonnast või kärbete lõpetamisest tingitud sisenõudluse kasvust.5 Kolmandaks tuleks rohkem mõelda sellele, kuidas aidata tootlikkust tõsta, mitte kuidas vähendada palku kehva tootlikkuse tasemele. Fundamentaalne probleem Kreekas on see, et toodetakse madalal tehnoloogilisel tasemel.6 Kärped avalikus sektoris ja palkade vähendamine teevad kõrgtehnoloogilise tootmise poole liikumise pigem raskemaks.
Konservatiivid näevad probleemide allikat peamiselt vaid kreeklaste endi tegutsemises, tuues esile fiskaalse lõtvuse, kehva avaliku halduse, konkurentsivõime kadumise palkade kiire tõusu tõttu. Progressiivsed autorid ei eita puudujääke Kreeka majanduspoliitikas, ent toonitavad ka kreeditoride (nn troika) ebaadekvaatsete ravimite kõrval euroala institutsionaalse ülesehituse puudulikkust. Kui raskustesse sattunud USA osariiki hakkavad föderaaleelarvest automaatselt voolama toetused (nt hüvitised töötutele), siis ELi liikmesriikidel sellist luksust ei ole.
Nähes Euroopas väga selget poliitilist soovimatust liikuda ühiste võlakirjadega eelarve- ehk fiskaalliidu suunas, ei jää progressiivsete vaadete omajatel üle suurt midagi muud kui asuda Grexitit toetama. (Üks variant fiskaalse stimuleerimise ruumi tekitamiseks on drahm paralleelvaluutana kasutusele võtta.) Hoolikalt ette valmistatud lahkumine eurotsoonist ja eurodes võla tühistamine ei tohiks iseenesest, kui EL ränki sanktsioone (nt kaubanduslikke) ei rakenda, olla kreeklastele mõeldamatult kulukas. Erinevalt kasinuspoliitikast on siiski tegu n-ö tundmatu maastikuga ja kulusid on seetõttu keeruline hinnata. Palju sõltub sellest, kui oskuslikult osatakse Grexiti karidest (nt inflatsioonirisk) mööda laveerida ja kas usutakse, et suudetakse oma valuutale üleminek edukalt teostada. Kreeklastel endil seda usku eriti ei näi olevat. Seni on kindlalt oldud eurotsoonis jätkamise poolt.
Tugeva negatiivse reaktsiooni pälvis progressiivsetelt autoritelt Euroopa Keskpanga (EKP) otsus juuni lõpus läbirääkimiste haripunktis mitte suurendada erakorralist likviidsusabi (ELA) ehk laenutuge kapitali väljavoolu all kannatanud Kreeka pankadele. Näiteks Charles Wyplosz leiab oma kommentaaris, et juhul kui EKP-l oli mandaat külmutada ELA, siis on euroala arhitektuur mäda, sest iga keskpanga missioon peaks olema finantsstabiilsuse tagamine, hoolimata võimalikest kahjudest iseendale.7 ELA külmutamist on peetud tõenäoliseks peateguriks, miks peaminister Alexis Tsipras kannapöörde tegi ja pakutud tingimustega suhteliselt järsku nõustus.8
Progressiivsete raha- ehk monetaarpoliitika asjatundjate arvates on üldse kummaline toetuda kriisi lahendamisel EFSFile ja ESMile, kuna erinevalt nimetatud päästemehhanismidest on keskpangal uue raha loomise võimaluse tõttu võtta n-ö piiramatu tulejõud. Keskpank saab alati täies mahus välja osta iga organisatsiooni, sealhulgas iseenda. Kui valitsuste puhul on oht, et nad tühistavad laenu, siis keskpanga puhul tühistamise ohtu ei ole. Kui keskpank toimib laenajana nn viimase võimalusena, siis on investorid rahulikud, sest nad saavad igal juhul oma raha tagasi. Kui see ei ohusta tõsiselt hindade stabiilsust, siis peaks keskpank pikemalt mõtlemata olema valmis kandma kui tahes suuri kahjumeid. 9
Kui rakendada õnnestunult fiskaalset ekspansiooni, s.t jõulist defitsiidi suurendamist, ei pruugigi tekkida hädatarvidust Kreeka võlakoormat veel kergendada. Koormat saab leevendada võla põhiosa vähendades või intressimakseid alandades või laenude tähtaega pikendades. Loomulikult aitaks võla vähendamine samuti kaasa majanduskasvule. Võla kärpimise pooldajad apelleerivad tihti sellele, et Saksamaa sai pärast Teist maailmasõda heldet võlaleevendust ning see andnud tollal suure tõuke riigi majanduse arengule.
Õigus on ka neil, kes osundavad sellele, et iseenesest ei ole Kreekal võla teenindamise kulu tänu juba toimunud võla restruktureerimisele kolossaalselt suur. Intressimaksete osakaal SKTst on Kreekal samas suurusjärgus Itaalia ja Portugali omaga. Paul de Grauwe10 on arvutanud, et kui Kreekal õnnestuks saavutada 2%-line nominaalne majanduskasv (reaalne kasv pluss inflatsioon), siis ta saaks oma võla stabiliseeritud.
Progressiivsed autorid leiavad, et kriisi vitsad on juba piisavalt valusad ning lisaõppetund oleks liiast. Praegu tuleks ühtaegu tugevdada tavaolukorda puudutavaid fiskaalseid reegleid, et neid edaspidi ei rikutaks, ning ajada ka täistööhõive saavutamiseni nn lõtva fiskaal- ja rahapoliitikat, et väljuda kriisist kiiremini ja valutumalt.
1 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kreeka-halbade-valikute-kahvlis/
2 http://www.project-syndicate.org/commentary/germany-current-account-surplus-problem-by-philippe-legrain-2015-07
3 http://karlwhelan.com/blog/?p=1550
4 Servaas Storm, C. W. M. Naastepad, Myths, Mix-ups and Mishandlings: What Caused the Eurozone Crisis?, 2015. http://ineteconomics.org/ideas-papers/research-papers/myths-mix-ups-and-mishandlings-what-caused-the-eurozone-crisis
5 Stephan Kinsella ei ole nõus Hans-Werner Sinniga Iirimaa osas, vt http://www.stephenkinsella.net/2015/08/03/letter-to-ny-times/
6 Vt märkus 4.
7 http://www.voxeu.org/article/grexit-staggering-cost-central-bank-dependence
8 Intervjuu James Galbraithiga: http://www.socialeurope.eu/2015/07/syriza-was-in-a-lose-lose-situation/
9 Paul de Grauwe on keskpangaga seotud asju väga hästi selgitanud oma voxeu.org portaalis avaldatud kommentaarides. Vt http://www.voxeu.org/article/european-central-bank-lender-last-resort
10 http://www.voxeu.org/article/greece-solvent-illiquid-policy-implications