Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt Mandrilt“ pälvis 2019. aasta kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate jagamisel vabaauhinna. See on üks tosinast kirjanduse aastapreemiast, mida kultuurkapital jagab. Neid preemiaid on hakatud välja andma 1994. aastast ja kategooriate hulk on aastatega tasapisi suurenenud. Sealhulgas on 2005. aastast lisandunud seesama vabaauhind.
Erilised suitsupääsukesed
Kerisin vastaval kulka lehel1 kõik auhinnasaajate nimekirjad läbi ja avastasin, et Kuresoo raamat on ainus looduskirjanduslik teos, mis eales mõne kulka kirjandusauhinna on saanud.2 Nominentide seas on olnud mõned loodusteadusliku mõttekirjanduse tõlked, näiteks Ernst Mayri „Bioloogilise mõtte areng“ (Tartu ülikooli kirjastus 2017) ja Ilkka Hanski „Sõnumeid saartelt“ (Varrak 2019), kuid need saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seega on „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ vähemalt formaalselt Eesti taasiseseisvumise järgne kõige silmapaistvam või parem looduskirjanduslik teos nii algupärase kui tõlkekirjanduse seas.
Mis raamat see „Suitsupääsukesed“ siis on? Autor on käinud korduvalt Musta Aafrika looduses reisimas ja on nähtu-kogetu reisimuljetena kirja pannud. Õigupoolest määratlebki autor eessõnas oma teose reisiraamatuna ning ka ainus arvustus, mis ma selle kohta leidsin – Tiit Pruuli kirjutis Vikerkaares3 –, käsitleb seda puhtalt reisiraamatuna. Reisib Kuresoo eranditult looduses, enamasti savannis, kuid põikab ka džunglisse. Raamat on jaotatud kolmeks osaks – reisimuljed vastavalt Botswanast, Sambiast ja Ugandast. Ning igas riigis kogetu jaguneb veel omakorda viieks kuni seitsmeks peatükiks. Peatükkide temaatika piirdub valdavalt konkreetsete looduslike paikade (nt Kalahari kõrb, Victoria järv ja juga) ja liikidega (nii elevantidest kui ka lõvidest on mõlemast kolm peatükki). Kuna reisimine on üksnes viis, kuidas jõutakse Aafrikasse, nendesse paikadesse ja nende loomade juurde, kellest raamatus kirjutatakse (erinevalt reisimisest endast, mis harva satub teksti kõrvalteemana, ja siis ka inimsuhete, mitte reisimise kirjeldusena), siis oma olemuselt kuulub „Suitsupääsukesed“, vähemalt minu arust, rohkem loodus- kui reisiraamatute hulka.
Viimastel aastatel on Rein Kuresoo silma hakanud peamiselt Postimehe arvamuskülgede keskkonnateemalise rubriigi toimetaja ja püsiautorina. Sealsed kommentaarid ja arvamused on olnud väga otsekohesed, vastanduses järsult ja argumenteeritult riiklike ja majanduslike huvide loodusvaenulikele tegemistele (RMK, metsatemaatika jms). Kui looduse raiskavat hävitamist ikka tavapäraste lollide vabanduste ja tühikõlalise retoorikaga püütakse õigustada, siis halastust ei ole. On ta ju ikkagi Pentti Linkolast omajagu mõjutatud.4 Selle koha pealt on „Suitsupääsukesed“ sootuks teistlaadi. Isegi kirjeldades olukordi, kus miski on autori tõeliselt vihale ajanud, näiteks palgatud giid Abduli pidevad prohmakad, jääb Kuresoo väga leebeks ja rahumeelseks. Valdav osa tekstist on aga veelgi mahedam ja sumedam. Kuigi maailm tema silme all hävib ja kaob, ei murra ta seda jõuetult pealt vaadates käsi, vaid suhtub kõigesse elunäinud nukrusega, mis on kaetud vanamehehuumori tihke looriga.
Tõsi ta muidugi on – see maailm, mille kadumist Kuresoo oma Aafrika loodusreisidel kogeb, on juba ammu-ammu kaduma hakanud. Juba nii ammu, et kohati on seda muret nii ärimeeste kui ka nende taskusse pesa teinud poliitikute seas märgatud ja vastumeetmeidki rakendatud. Nii on osa kaduvast surmasuust tagasi toodud (eri looma- ja linnuliikide populatsioonide taastamisest ja taastumisest on raamatus palju juttu), kuna on ilmnenud, et valgete eksootikahuvist lähtuv loodusturism – mida ka Kuresoo ise väga suure eneseirooniaga harrastab – toob palju rohkem sisse kui kohalike toidulauda rikastav põllumajandus, mis on peamiseks alternatiiviks. See kaduvuse võimalik pööratavus on asjaolu, mis laseb toimuvaid protsesse autoril säärase sumedusega kirjeldada, langemata lootusetusse ja kibestumisse.
Suured selgroogsed
Raamatust ei tule hästi välja, kas see on kirjutatud iseenda või teiste jaoks. Tekst väga on sirgjooneline – jutt jookseb ilma suuremate kõrvalepõigete ja veerema kippuvate mõttelõngadeta. Autor keskendub sellele, mis täpselt sel päeval ja kohas talle silme ette jäi ja mis tundeid ja mõtteid see temas tekitas. See reedab justkui soovi talletada nähtu ja kogetu iseenda jaoks. Võiksin peaaegu mürki võtta, et raamatu selgroog pärineb in situ kirja pandud välipäevikumärkmetest. Ja neile on siis hiljem, kodus kirjutuslaua taga liha külge kasvatatud. Liha osa ei ole palju, ikka parasjagu, et tekst jääks sitkeks ja nõtkelt edasiliikuvaks, nagu gasell. Sisse- ja väljajuhatustesse on lisatud informatsiooni külastatava paiga geograafia ja kultuuri kohta, harva ka üht-teist ajaloost. Jooksma läinud päevasündmuste vahele on aga pikitud peaasjalikult teadmisi selgroogsete loomade elu kohta alates nende käitumisest kuni füsioloogiliste aspektideni. Samuti on, eriti sissejuhatavas peatükis, teksti omajagu ilukõneliseks viimistletud. See kihistus siiski kaob kiiresti ja jäädavalt, stiil muutub lihtsamaks ja maalähedasemaks. Ära on toodud ka omajagu kohapeal aset leidnud olukorrast tulenevat naljaviskamist, mis tekstiks vormistatuna ei ole enam ülemäära naljakas, kuid onuheinolik samuti mitte. Hiljem, juba kodumail tagasi olles lisatud naljad on siiski paremad. Lõpuks on viimistletud pildikesed riikide ja laias laastus ka liikide kaupa paika laotud.
Kuresoo loodushuvi, vähemalt esmapilgul, paistab kummastavalt üldine ja klantsitud. Otsekui David Attenboroughʼ telesaate ja National Geographicu ajakirjanumbri ristsugutis: lõvi kui savanni kuningas, ja majesteetlik elevant, kelle teele ei maksa ette jääda (sinna juurde muidugi ka vana nali sellest, et elevanti kohtav eestlane muretseb ikka seepärast, et mida elevant temast mõtleb, lk 135), sebra ja tema triibud. Juttu on eelkõige neist kõige vapilikumatest suurtest selgroogsetest loomadest, kelle tunneb pildi järgi ära iga viimnegi kolmeaastane boreaalne maimuke. See rõhuasetus mõjub nagu miski, mida ei saa olemas olla. Et selline „vaikimisi“ või mittelooduslähedase inimese standardiseeritud loodushuvi saab olla vaid teadvustatud otsus suunata „toode“ mingile sihtrühmale. Antud juhul siis „tavalisele inimesele“ tema jõulukuuse alla (müüki jõudiski raamat novembrikuus). Nii võib jällegi arvata, et raamat on kirjutatud läbimüüki silmas pidades. Kuigi seda ma siiski usu. Tekst on selleks liialt hea ja sisendlik, sellest kumavad läbi tunded ja vaimustus, mida niisama naljalt ei teeskle.
Selleks et oma muljele suurte selgroogsete loomade kesksusest kvantiteediga veenvust juurde anda, vaatasin süstemaatiliselt läbi, keda raamatus leiduvatel arvukatel, valdavalt autori enda tehtud piltidel on kujutatud. On see raamat ju pooleks nii pildi- kui tekstiraamat. Kokku on raamatus 200 pildi ringis, neist maastikuvaateid üheksa, sealhulgas vaateid õige mitmele päikeseloojangule (õhus või puudel nähtavate linnusiluettidega) ja Victoria joale. Taimedele keskendutakse kuuel pildil, kus, nagu ikka, on fookusse sattunud õied ja viljad. Taimi esineb loomulikult ka paljudel teistel piltidel, ent ikka tavapäraselt taustal või siis heal juhul mõne suure selgroogse poolt tarbitava ninaesisena.
Inimesed ja nende valmistatu, näiteks kasvuhooned, on esiplaanil 21 pildil, millest lõviosa jääb Uganda peatükkidesse. Just selle riigi puhul on ka tekstis kõige enam mainitud inimesi oma tegemistega. Botswana ja Sambia puhul on seosed inimesega kaudsemad, tulenedes eelkõige kaitsealadel kehtivatest seadustest ja reeglitest jms juriidilisest. Raamat ka lõpeb, ja seejuures teost kui tervikut arvestades üllatuslikult, pildiga inimestest – kahel lehel laiuvast portreest viiest naervast Uganda poisikesest. Mitteselgroogseid loomi leidub kahel pildil – ööliblikas mopaani-paabusilm 18. leheküljel ja roniliilia õite vahel lendlev pääsusaba (tema on siis päevaliblikas) 225. leheküljel. Ülejäänud 160 pildil keskendutakse selgroogsetele loomadele – valdavalt juba eelmainitud suurtele vapiloomadele ja vähemal määral lindudele. Leidub mõni üksik pilt ka väiksematest selgroogsetest, näiteks põõsasoravast, londikust, käsitiivalistest ja servalist. Kuigi serval on juraka kassi suurune ja kaslane pealegi, paistab ta selles raamatus erandliku pisiloomast vahepalana.
Püüdes raamatut enesele lahti mõtestada mõtlesin esimese hooga, et ju on loodushuvi mu oma peensuste ja kõrgetasemelise keerukusega ära hellitanud. Või eneseküünilisemalt – selle huvi nihestatus. Kolleegid, kellega suhtlen, on ju nemadki valdavalt looduseuurijad. Küllap elukutsest tingituna meeldib meile kõigile mõelda süvitsi looduse toimimise kummalistest viisidest: mittegeneetilistest pärandumisviisidest, ebatõenäolistest kauglevijuhtudest ja selle tagajärjel toimunud pöörasest adaptiivsest radiatsioonist, sambliku vast avastatud kolmanda osapoole funktsioonist jne. Ent võime vaimustuda lõvist. See meenutab vaimustust raamatust „Mürkmadude jahil“,5 mis tabas minuvanuseid poisikesi puberteedieelsetel aastatel. (Klantspiltidega loodusraamatuid Nõukogude aja lõpus veel ei olnud.) Aga seejärel hakkasin mõtlema, kas see, millest me omavahel räägime, ikka on üldse meie tegelik loodusearmastuse pale. See on nagu iidvana tähelepanek taimeuurijate kohta, et niipea kui nad satuvad suure, näiteks roostikuga palistatud veekogu äärde, siis taimede vaatlemise asemel haaravad nad binokli ja hakkavad õhus tiirutavaid sulelisi vaatlema ja määrama. Sest pea kõigi loodushuvi on alguse saanud lindude vaatlemisest, kuid ornitoloogia tõotatud maale kõik lihtsalt ei mahu. Nojaa, tõesti, minagi ei korja välitöödel või konverentsi ekskursiooni käigus kaasa taimi ega tee neist pilti, kuigi ma eelkõige neid ju uurin – korjan kaasa hoopis kivistisi ja surnud mereselgrootute eluruume. Ja pilte teen vana tikutoosiga, millega ühtegi liikuvat ega liigutavat objekti juba filmile ei püüa. Nii jäingi mõtisklema, et kas ma olin seda raamatut lugedes üleolev, kuna olin eeldanud autori loodushuvi suuremat rafineeritust.
Üksik ja üldine
Võib-olla tõesti ongi nii, et kuna mu enese huvid ja muljed looduses olemisest on niivõrd ähmased ja laialivalguvad, tihtipeale raskesti tabatavad mulle eneselegi, siis ei suuda ma uskuda, et keegi võibki huvituda suurtest selgroogsetest. Ja huvituda neist kui isenditest, keda on näiteks hea pildistada enam-vähem samamoodi nagu pildistatakse inimesi. Nagu isiksusi, oma iseloomu ja tausta ning silmis peegelduvaga, eripäraste armide ja sünnimärkideni välja. Ometi käsitledes neid kellenagi, kes sobituvad keskkonda tänu eriomastele tunnustele ja kohastumusele. Kuna see võimalik üleolev suhtumine jäi mind häirima, siis lugesin raamatu veel teist korda üle. Ja nüüd, kui ma juba teadsin, et väga palju tuleb juttu elevantidest, lõvidest ja sulelistest, siis see ei häirinud mind enam. Ootused klappisid sellega, mis oli tulemas. Raamat osutuski palju huvitavamaks ja mitmekihilisemaks kui esmakordsel lugemisel. Ongi nii, et Kuresoole meeldivad linnud ja suured loomad. Mis teha.
Kusjuures on Kuresoo veendunud oma loodusehuvi fookuse üldkehtivuses. Täpsemalt, et igaühes on huvi loomade ja lindude vastu olemas, aga see ei ole neis realiseerunud, kuna nad pole õigesse kohta sattunud. Ta kirjutab: „Isegi tuim inimeseloom muutub jaanalindu, safiirkuldnokka või savanni-siniraagu nähes linnuhuviliseks“ (lk 50).
Kui palju me üldse teame üksteise loodushuvi üksikasjadest. Looduseuurija argipäev möödub ju ikka mööda toimekat püsitrajektoori – kohvimasin, arvuti ja vets – katkematult ringe tehes. Loodusesse sattumine, sellega mitmeks nädalaks ümbritsetud olemine nii, et pole isegi telefonilevi, netiühendusest rääkimata, on haruldane. (Vähemalt mõne aasta tagusel Kuresoo organiseeritud Aafrika-reisil nii juhtus, mu ülemus oli ka seal kaasas, ja mitte kuidagi ei õnnestunud kellelgi saada temalt infot selle kohta, kas granditaotlus sai rahastatud või mitte. Telefon oli kogu aeg levist väljas.)6 See kogemus on meeldejääv ja tähtis, ja võib-olla üldse mitte selle pärast, et näeb eksootilisi elukaid.
Kuresoo reisidel olevat väga valitud seltskond. Ega ma täpselt tea, aga räägitakse, ja mõnel juhul on ka mõni näoraamatututtav neis osalenud ja pilte oma seinale kleepinud. Näib, et valdavalt koosneb reisiseltskond inimestest, kelle tööalast edukust mõõdetakse, vähemalt mingil määral, avaldatud kirjatööde alusel. Oleks väga huvitav teada, mida nemad neilt reisidelt endaga kaasa tõid, ja ma ei mõtle niivõrd seda, mis taskus ja fotoaparaadi mälukaardil. Mis nad kaasa tõid ja kuidas nad seda väljendaksid. Muidugi, kui mitmeks nädalaks „juhe seinast tõmmata“, siis tagasi jõudes ujutab e-postkast tegemist vajavaga nii põhjalikult üle, et pärast pinnale tõusmist on pool mälestustest juba jäädavalt kaotsi läinud. Rohkemgi, kui neid kohapeal ei ole üles tähendatud.
Ega ma teagi, kas keegi teine peale Kuresoo on neist reisidest kirjutanud. Võib-olla on midagi etnoloogi ja ajaloolase, vahest kõige viljakama reisikirjaniku Indrek Jäätsi raamatus „Reisid Lõuna-Aafrikas“, mis hõlmavat ka Sambiat. Minule teadaolevalt on Jääts vähemalt ühel Kuresoo reisil kaasas käinud. Tema maaliks Aafrikast kindlasti sootuks teistlaadi tekstipildi. Kui lugesin Jäätsi „Rännakuid ööpoolsetesse maadesse“ (Pegasus 2011), mis on reisikirjeldus Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkondadest, või „Aafrika kivist südamikku“ (Go Group AS 2013), kus on juttu rännakutest Etioopias, olin üllatunud, kui teistsugused on tema ümbritseva kogemise filtrid. Jääts on näiteks kusagil inimtühjades, lõputult soistes Põhja-Venemaa avarustes, ja seda kõike kümnete lehekülgede kaupa kirjeldades ei maini ta peaaegu kordagi loodust. Juttu on söömisest, logistikast, asjaajamisest ja enesetundest ja ei tea millest kõigest veel, aga mitte sellest, mis on nii parasjagu tema ümber. Etioopia raamatu puhul oli selline teemavalik ehk põhjendatum, kuna söögid on seal eksootilisemad, teatud spetsiifilist tüüpi tervisehäda kergesti külge hakkamas, ja muidugi on asjaolu, et inimesi ja eripäraseid rahvakilde on palju, ühe etnoloogi jaoks kindlasti erakordselt põnev. Ometi ei saanud ma tekstist järeldada, et kogu see ümbritsev elu- ja kultuuririkkus oleks autorit mingilgi moel mõjutanud, kõigutanudki. Sellepoolest paistab Kuresoo olevat palju vastuvõtlikum reisimees. Tal on ikka korduvalt liblikad kõhus ja tulised jutid seest läbi käimas ning paljud neist emotsioonidest on jõudnud ühes temaga tagasi kodumaale ning kodus kirjutuslaua taga omakorda teksti.
Inimesi on igasuguseid ja just see teeb reisi- ja looduskirjanduse ning nende kahe hübriidid niivõrd paeluvaks. Eriti kui ollakse ise samades paikades käinud, ja eriti veel, kui ei ole. Kuhumaani ulatub muljete ühisosa, kui erinevalt muljeid salvestatakse ning mis lõpuks kõigest sellest üldse teksti jõuab. Teistpidi on see „igaüks võib kirjutada“ tendents Eestis juba ammu maad võtnud, leidub ju kümnete ja kümnete kaupa „Minu“-sarja raamatuid, kus igast võimalikust kultuuriruumist on välja otsitud kohalik sõna, mis tähistab lihapirukat, et seda siis kultuurilist süvahuvi ilmestava tsitaatsõnana kasutada, ja kus lõviosa tekstist kirjeldab kosmopoliitselt monotoonseid lennujaamu, hotelle, söögikohti ja lokaale. See ei ole see võimalike muljete ühisosa, mida vähegi mõtlev inimene sedasorti raamatust otsib. Eks siin ole taas küsimus seltskonna valimisest.
1 https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/kirjandus/aastapreemiad
2 Mööndustega võib looduskirjanduse alla paigutada ka Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ (vabaauhind 2013), kuigi selle keskne rõhuasetus on eestlusel, pealegi kuulub suur osa loodusesse puutuvast jutust fantaasia valdkonda, olles nii enam-vähem sama palju looduskirjandus kui näiteks Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“.
3 Tiit Pruuli, Arvustus. Hea giidiga Aafrikasse. – ERR 19. II 2020. https://kultuur.err.ee/1036970/arvustus-hea-giidiga-aafrikasse
4 Ööülikool. Looduskaitsja ja esseist Rein Kuresoo „Pentti Linkola ökofašism“. –
Vikerraadio 15. IX 2018.
https://vikerraadio.err.ee/858086/ooulikool-looduskaitsja-ja-esseist-rein-kuresoo-pentti-linkola-okofasism
5 Juri Iljinski, Mürkmadude jahil. Eesti Raamatu sarjas „Maailm ja mõnda“ 1966, tlk Linda Poots.
6 Loomulikult ei saanud …