Lapsepõlves elasin maal. Hommikul 6.30 (sic!) viis kolhoosibuss kooli – siiani vihkan hommikust varast ärkamist. Koduteel kulgesin kiirustamata üle põldude, oja veerel ja läbi naabertalude hoovide, mööda sissetallatud otse- ja ka kõrvalteed. Nii võitsin kahe kilomeetri jagu kõndimist. Ajalist võitu ei pruukinud see anda. Mõnikord kulus kolme kilomeetri otsetee läbimiseks mitu tundi. Teel tuli ette puu otsa ronimist, lillede korjamist, rästikuga trehvamist, naabrikoerte ja -memmedega suhtlemist, praksuval jõejääl uisutamist. 

Siiani meldivad mulle, ka linnades, magistraalide asemel kõrvaltänavad. Kui rattaentusiastid tutvustasid 2018. aastal Tallinna rattastrateegia põhimõtteid, ei jõudnud ma ära imestada: miks peaks rattaga sõites tahtma kasutada peatänavaid? Iga kell eelistan Liivalaiale Herne ja Ravi tänavat, Ristikule Õle ja Heina tänavat, Narva maanteele Raua või Faehlmanni tänavat. Mis sest, et teekond on pikem, aga see-eest nauditavam. Enamasti pole kiirus mulle teekonna valikul esmatähtis. 

Samuti naudin viibimist äärealadel, tühjaks jäänud majades ja kompleksides: vanades tööstushoonetes, mõisate maalilistes varemetes, maailmasõjaaegsetes loodusega ühte kasvavates militaarehitistes, postmodernistlikes kolhoosi- ja sovhoosikeskustes. Külastused pakuvad kordumatuid hetki lagunemise poeesia ja tuhast tõusmise võimalikkuse vahel. Need on võimalustest tiined paigad olemise ja hääbumise vaheruumis. Kaduvuse ehe meeldetuletus valguse-varjude mängu, looduse ja inimloodu sulandumise, maaliliste vaadete ja kunagi olnu üle mõtisklemisega. Rõõm, kui mõni neist hoonetest uuesti kasutuse leiab. Mõne puhul, nt Rapla KEKi ufomaja, ei jõua ära imestada, kuidas nii uhke hoone ikka veel tühjana seisab. Aga Norra mõisahäärber, mis nullindate algul betooniga üle valati, sai sel aastal uued omanikud. 

Minul kindlat paika, mida võiksin omaks pidada, pole. Mulle meeldib kohtade paljusus, teekondade ja ruumide mitmekesisus, võimalus ära käia ja tagasi tulla. Kogeda.