Kõrvalpilk eesti heliloojate muuseumidele

8 minutit

„Professionaalse kompositsiooniharidusega põlvkond – Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mart Saar, Peeter Süda, Heino Eller ja Cyrillus Kreek, kõik Peterburi konservatooriumi kasvandikud – tõstis eesti muusika rahvuspiire ületavale kõrgusele. Kõnealuse põlvkonna looming rajas  eesti noorele rahvuskultuurile tugeva põhja veel enne Eesti Vabariigi sündi. Eesti rahvusliku muusika kujunemisele jätsid sügavaima jälje Mart Saar, Heino Eller ja Cyrillus Kreek. Rahvuslik omapära oli nende kunsti kõrgemaks sihiks, professionaalne nõudlikkus oma teoste suhtes – elunormiks.”(1) Kuidas on nende kuue professionaalse komponistiharidusega mehe mälestus jäädvustatud? Algab paljutõotavalt: Rudolf Tobiase majamuuseum Käinas;  Artur Kapi maja Suure-Jaanis (see on pühendatud tervele Kappide dünastiale, mitte vendadele Kappidele, nagu ütles kultuuriministeeriumi kantsler); Mart Saare maja Hüpassaares. Peeter Süda puhul on asi hoopis suurejoonelisem! Nimelt sai tema noodi- ja raamatukogust alguse teatrija muusikamuuseum. „Peeter Süda mälestuse jäädvustamise Ajutise Toimkonna koosoleku protokoll N 1. Tallinnas, 3. augustil 1920. a.  Koosolekust võtsid osa: A. Kasemets, M. Saar, L. Neumann, C. Kreek, E. Süda ja A. Pulst. Koosoleku päevakorda kuulusid peaasjalikult toimkonna asutamise ja toimkonna eesmärgi ülesseadmise küsimused. Otsustati: käesolevat koosolekut otsustasid omavahel kadunud helilooja P. Süda lähemad sõbrad, kes P. Süda matust ühes Orkestrantide Ühinguga korraldasid, kohe matuse päeval kokku kutsuda, et kadunu päranduse hoidmise ja tema mälestuse jäädvustamise üle nõu pidada. Koosolek leidis, et kadunud helilooja mälestuse jäädvustamiseks tuleb kõik teha, mis võimalik, sest P. Süda nimel on eesti heliloojate peres tähtis koht. Peale oma alasse puutuva puhtkunstilise töö aitas kadunu energiliselt kaasa meie rahvamuusika kogumisele küladest, töötades sel alal 6 pikka suvet järgemööda. Oma helitöödes tarvitas kadunud helilooja sagedasti rahvalt kogutud materjaale, motiive. Oma vähese sissetuleku juures oli  kadunul väärtusline kogu paremaid uuemaaja oreli noote ja mitmesuguseid väärtuslisi raamatuid muusika üle. Peale nootide ja raamatukogu ning riiete muud liikuvat ega liikumatut varandust kadunul koosolijate teada ei olnud.” (2)

Bernhard Linde kurdab kirjanike mälestuse jäädvustamise kehva seisu üle pärast Tammsaare surma 1940. aastal: ei ole Kreutzwaldi, Vilde muuseumi ning on raskusi  Tammsaare pärandi kogumise ja säilitamisega: „Kahtlemata peab tunduma imelikuna, kui kirjanike sellise nigela olukorra kõrval näiteks muusikameeste mälestuse jäädvustamise alal võime märksa rõõmsamaid nähteid registreerida; on juba aastaid olemas komponist Peeter Süda muuseum”. (3)

Tähendab, tollal teati juba peaaegu kümne aastat muusikamuuseumina tegutsenud asutust Peeter Süda nime järgi. Tõepoolest, mis võiks  olla veel parem mälestuse jäädvustus kui omas ajas unikaalne heliloojate käsikirjade arhiiv. Ja võib-olla käib Süda tagasihoidliku loomuga kokku, et on olemas toimiv ja tänini kasutatav arhiiv, aga millest või kellest kõik alguse sai, on ununenud või väga vähestele teada. Siiski arvan, et TMM võiks oma suurt algust rohkem mäletada.

Cyrillus Kreegi korter-muuseum Haapsalus Väike viigi ääres on ebamäärases seisundis.  Eraomanduses maja on minu andmetel müügis ja jääb loota ainult ostja missioonitundlikkusele muuseum alles jätta. Heino Ellerile on pühendatud klass Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Lisaks on veel olemas (ma ei tea, mis seisus) Miina Härma, Mihkel Lüdigi, Kriisade tubamuuseumid, midagi on teoksil Eduard Tubina asjus Alatskivil.

Hüpassaare ja Mart Saar 

Johannes Jürisson on kirjutanud: „Pole vist Eestis heliloojat, kes oleks rohkem oma kodupaika kiindunud kui Mart Saar. Kui tahate tema tunnetuseni jõuda, peab olema aega telgi püstitamiseks, metsades ja Leetva rabas hulkumiseks, samblal lamamiseks, liikuvate pilvede ja selle vaatamiseks, „kui kenasti tumerohelised kuused kokkukõlasse saavad viidud heleroheliste kaskedega” (Mart Saar)”.(4) 1928. aasta Postimehest võime lugeda: „ /—/ See talu on  Hüpassaare. Siit on võrsunud meie suurem helilooja, eestilise muusikaloomingu tüsedaandeline teerajaja, kõigile tuntud ja kõikidest armastatud Mart Saar. Sellelt soosaarelt on tõusnud see Saar, kes on mõjutanud tugevalt meie praegust heliloojate põlve ja kelle kodumaale pööratud loomingusuund jääb juhtivaks meie muusikalisele loomingule ka tulevikus. /—/ Kuid oma isakodu ei armasta Mart Saar mitte vähem kui ta eelmised põlved. Õieti see koht ongi see, millest  laulab Saar. Kes kord satub sinna üksikusse melankoolsesse sootallu, see leiab, et ta on selle kohaga juba ammu tuttav – Mart Saare muusika kaudu. Siin ta on tunnud oma „Põhjavaimu” helisid juba lapsena ja selle kehva koha viletsa põllumaaga ja uputavate soovetega võitlemine mitme inimpõlve kestel on see, mida kuuleme oma paremas koorilaulus „Ainult peale varju ja kätele tööd, üks suutäis leiba, üks jalatäis maad /—/.”(5) 

3. XII 2008 peeti Hüpassaares kontsert-kõnekoosolek „Milleks meile Hüpassaare?”. Üles astusid Tallinna Linnateatri näitlejad ja Tallinna Filharmoonia muusikud, lisaks Pärt Uusberg Otsa koolist ja laulja Taavi Tampuu. Mart Saare maja oli rahvast täis. Lauldi tema laule, mängiti tema klaveril ja loeti mälestusi. Kontsert oli sissejuhatuseks arutelule. Sõna võtsid Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak (Saare muuseum on Viljandi muuseumi filiaal), vallavanem  Maie Käba, Viljandi kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja, Tallinna Filharmoonia direktor Jüri Leiten, ühiskonnategelane Lagle Parek.

Juba suvel oli hakanud levima kumu, et Hüpassaare maja pannakse talvel kinni ja ainus töötaja Kalle Jaaniste saadetakse palgata puhkusele. Kui Hüpassaarest, sellest inimasustusest nii kaugel paigast, kaob seegi inimhing, on selle paigaga lõpp. Kes on seal käinud, need  teavad, et tee sinna viib suurelt teelt ära keerates kümme kilomeetrit läbi metsa ja siis lõpeb üldse. Oledki jõudnud pärale – maailma lõppu. Edasine tee läheb sõna otseses mõttes rappa, laudteed mööda.

Mart Saar oli oma kodukohta väga kiindunud, tema loomingu paremik on seal sündinud. Kui 1920ndatel oli tõsine oht, et seoses metsavahikohtade segaduse ja ümberjaotamisega läheb maja võõrastesse kätesse, kirjutas Saar pika palvekirja  tollasele haridusministrile, et see koht temale alles jäetaks. Jäetigi.

1964. aastal, aasta pärast Saare surma, kinkisid pärijad oma unikaalse valduse riigile muuseumi loomiseks. Siis moodustati üks töökoht – järelevaataja-koristaja. Nüüd arengukava (koostatud 2006) lugedes taipasin ja imestasin, et algusest peale on Hüpassaare olnud n-ö ühemeheprojekt. Sinna pole kohe plaanitudki rohkemat. (Adamson-Ericu muuseumis on 7 inimest  palgal ja ikka on tööd palju.)

Kuidagi trööstitu on kõige selle taustal, et ei leita 4900 krooni palgaraha. Asi läheb veelgi traagilisemaks: lisaks sellele, et majas pole mobiililevi ega Internetti, ei ole seal ka joogivett! Kaevu ei ole! 3. XII 2008 koosolekul selgus, et vallal ja Viljandi muuseumil on erinev arusaam kaevuehituse võimalikkusest. (Hiljem koju sõites tekkis mõte korraldada kaevulaulude kontsert. Nali naljaks.) Kalle Jaaniste,  ainus töötaja Hüpassaares, kellelt oodatakse, et ta nende ekstreemsete tingimuste juures oleks veel mees nagu orkester, on üles näidanud suurt südikust. Ja selle asemel, et teda kuidagi toetada, võetakse tal neljaks kuuks pool palka maha. 2000 krooniga elab ju lahedasti ära! Kuidas tagada muuseumi kaitstus? See on koht, kus signalisatsioon ei kosta kellegi kõrvu ja lähim turvafirma jõuab häire korral kohale igal juhul liiga hilja. 

Tallinna Filharmoonia direktor Jüri Leiten, kes ise Peterburi konservatooriumis õppinud, tunnistas oma erilist hingesugulust Saarega, kuna teab, mida tähendab õppimine võõrsil kõhna rahak
otiga. Ta oli ka üks arutelu peamisi initsiaatoreid. Leiten ütles: „Kui Mart Saar on meile nii palju andnud, miks ei võiks siis meie midagi vastu anda.” Heade ideedega esines Lagle Parek, kes on muide Saare sugulane. Mida siis saaksime meie, Hüpassaare ja Mart Saare austajad, teha? Alustada väikestest asjadest. Näiteks tegid Tallinna Linnateatri näitlejad möödunud aastal korjanduse muuseumile CD-mängija ostmiseks. Jüri Leiten võttis muuseumist kaasa klaveritooli, et see korda teha. Vardo Rumesseni eestvõttel ehitati kunagi laululava – nüüd see laguneb. Aga see on kõik pisku. Arengukavast on lugeda, et peaks olema rohkem atraktiivseid üritusi. Hoidku selle eest! Laululava täis a cappella koorilaulu (Saar on kirjutanud  neid üle 300!) on maksimum, mis sinna raba servale sobib ja mille loodus alla neelab. Ärgem unustagem – Hüpassaare trump on ju vaikus! Ja ega need üritused ei tooks ikkagi sisse raha, millega ehitada kaevu või renoveerida maja. Ikka ja jälle kumas arengukavas mõtteid: ei tasu ära, ei too tulu! Siinkohal tahaksin tsiteerida Hando Runneli luuletust 1980ndatest: „Raha kaotab ostujõu, valitsejad peavad nõu, /—/ kõik on kole kulukas, ainult viin on tulukas.”  Kõrvaltvaatajale tundub kurb koostöö puudumine muuseumi, valla, RMK ja Soomaa rahvuspargi vahel – kõik neli tegutsevad omaette.

Olen viimastel aastatel sattunud Hüpassaarde teejuhiks nii jalgratta- kui bussimatkajatele, nii üliõpilaste kui koolilastega ega ole ühtki rahulolematut nägu näinud. Vastupidi – ka rõngastatud ja harjaga teismelised on seal taltunud, isegi vaimustunud. Raba mõjub rabavalt, Hüpassaare hüpnotiseerivalt.  Jätkuks meil ainult tarkust. Et ei juhtuks nagu Ernesaksa majaga. Selle asemel et tema 100. sünniaastapäeval maja pidulikult avada, ahastame, kuidas rahaahnus ja rumalus on võidumehed. Et ka aastal 2032, Saare 150. sünniaastapäeval, oleks koht, kuhu minna.

1 Tiia Järg, Cyrillus Kreek – helilooja. EMIK , Tallinn 2003.

2 Aegkiri 2004, nr 1, Tallinn.

3 Bernhard Linde, A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses. Ilmamaa, Tartu 2007. 

4 Johannes Jürisson, Hüpassaare. Maalehe raamat, Tallinn 1999.

5 Samas.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp