Juba enne esimest nullipäeva, mil terviseametnikel ja arstidel ei õnnestunud enam Eesti territooriumilt leida ühtki uude viirushaigusesse nakatunut, andis terviseamet mõistlikult teada, et rangelt võttes ei olnudki Eestis tegemist epideemiaga, vaid haiguspuhanguga. Kas see jäi kardetust tagasihoidlikumaks erakorraliste abinõude, piirangute ja keeldude või elanikkonna tsiviliseerituse ja ettevaatlikkuse tõttu, ei ole tagantjärele tähtis. Veel mõne aja eest levitati innukalt ennustust, et sügisel saabub viiruse teine laine, mis on kui tsunami. Nüüdseks on valitsus kuulutanud, et tulgu milline laine tahes, võimu ega rahvast see ei murra. Küllap siis jääb laine kõigest puhanguks.

Kuid puhanguteaduses ainult tervisele keskendumine jätab tähelepanu alt välja puhangud hoopis teistes valdkondades. Need ei jää tulemata, aga neid uurida ja nendega võidelda võib olla hoopis raskem kui viirushaiguse levikuga. Vaktsiin viiruse vastu leiutatakse varem või hiljem, aga näiteks korruptsiooni vastu ei ole tänapäevani laitmatult toimivat rohtu leitud mitte kuskil maailmas.

Miks peaks Eestit juba lähiajal tabama korruptsioonipuhang, mille nakkusjuhtumid tulevad paraku avalikuks alles aastate pärast? Kriisiolukorras nimelt muutub iga ka hea õiguskorraga demokraatliku ühiskonna põhiseadusega hoolikalt looditud võimude tasakaal. Praeguseks on faktide najal lihtne tõestada, et see on juhtunud ka Eestis. Kui see oli ajutine paratamatus, peaks tugevam pool ehk kriisis võitja suuremeelselt tagasi tõmbuma ja aitama erakorraliselt neid, kelle võime tasakaalu hoida kannatada on saanud. Kas ta seda ka teeb?

Praegu on täitevvõimu teostav osa võimusüsteemist saanud tegevusvabadust juurde, selle tegevuse kontrollijate suutlikkus liigse vabaduse piiril tõrjetööd teha on aga jäänud lahjaks. Valitsus on juba harjunud varem kokku lepitud kohustuslikest konsultatsioonidest ja kooskõlastamisest otsustusprotsessis ja õigusloomes mööda hiilima. Teo kvaliteedi ees on ülimuslikuks seatud tegutsemiskiirus, mis tähendab, et kahanenud on parlamendi roll valitsuse kavatsuste eelkontrollijana. Seadusandja järelevalve kindlustamiseks on kehtestatud aeglast protseduuri nõudvad reeglid, millest valitsus nüüd muretult üle sõidab. Opositsioon võib küll kõneleda ja kritiseerida, kuid on pidanud leppima mitmegi praagiga, sest on ju nii kiire.

Kiirustamise ehk praagi õigustamiseks on näiteks rahandusminister Martin Helme häbenematult välja toonud „poliitilise loogika“, mille järgi peab võimulolija kõike kiiresti tegema seetõttu, et siis saab opositsiooni käest lühemat aega peksa. Mõistagi sunnib kiiresti tegutsema ka igikestev hirm koalitsiooni lagunemise ees. Kui oma fännidele antud lubadused on realiseerimata, ei pruugi järgmisel korral võimule tagasi aitavat valimistulemust tulla. Kõrvalseisja ei näe aga praagitootmises ning põhiseaduslikku korda eiravas meelevallas küll mingisugust loogikat.

Kaotajate poolel on – ja seda paljuski valitsuse kriisiotsuste tagajärjel – peaaegu kõik ühiskonna valvekoerad õiguskaitseorganitest üksikisikute ja vabaühendusteni. Valitsusel ei ole vaja olnud teha midagi orbanlikku, seadustega ei ole ajakirjanduse või kohtute tegevusvabadust piiratud. Ajakirjandus kui tehnoloogiliste muutuste keerises niikuinii majanduslikult haavatud tegevusala nõrgenes veelgi, kui valitsus võttis majanduselu seiskamisega ajakirjanduselt ühe peamistest tuluallikatest ehk reklaamitulu. Teiselt poolt tugevdas valitsus kriisi tõttu oma kommunikatsioonitööd ja suudab arvukate suhtekorraldajate abil senisest paremini suunata toimetuste uudishimu ja küsimuste kujunemist. Need igapäevased lõputud pressikonverentsid ja peaaegu piiramatu eetriaeg massiteabes oli võimas, ehkki heade kavatsuste jutuga looritatud agressioon infoväljal. Kuna valitsus lõi kiire tegutsemise vältimatuse atmosfääri, pidid ajakirjanikud selle kiirustamisega kaasa minema – süvenemise arvelt.

Võib-olla kõige rohkem on oma valvuriametis kaotanud vabaühendused. Ikka selsamal kiiruse ettekäändel on olnud lihtne otsustele eelnevat dialoogi vabaühendustega kahandada. Ja teise käega on valitsus vähendanud paljude aktivistide tegutsemisindu sellega, et määras neile lapsed kodus pidamisele ja õpetamisele, sulges töökoha ja tekitas muid toimetulekumuresid. Rääkimata siis keelust koguneda, meelt avaldada ja ametnike ja poliitikutega vahetult suhelda.

Seoses suuremahulise laenamise ja selle raha kiirkorras jaotamisega tekitati avalikus kulutamises senisest veel läbipaistmatum olukord. Ma ei väida, et mõni ametnik on praeguseks omakasust ajendatud ehk korruptiivse otsuse teinud ja kui ongi, siis on tegu pigem üksikjuhtumi, mitte raha jaotavate ametite süsteemse käitumisviisiga. Ametkondlikku korruptsiooni kui lihtsamat korruptsiooni alaliiki on ka lihtsam uurida ja paljastada kui poliitilist, kus kokkulepete ahel võib olla pikk ja tegeliku hüve või ebaausa eelise saaja jaksab ka varjus pikalt kannatada. Pealegi võib poliitiliselt korruptiivne käitumine olla formaalselt seaduslik. Kui filtreid on vähem ja enne otsustamist korralikult põhjendama ei pea, siis lihtsalt „kukub välja“ mõni kellelegi kasulik, aga tervikpildis inimestele pika mõjuga ja kulukas otsus.

Õnneks ei ole kõik valvurid uinunud. Esmaspäeval saatsid 90 haritlast valitsusele avaliku kirja, kus nõuavad riigilt loobumist toetusest ja investeeringust uute õlitehaste rajamiseks Eesti põlevkivisektoris. Avaldajad osutavad, et kavatsus ja rahaeraldus on vastuolus rahvusvaheliste kohustuste ja lepingutega ning võimalik, et ka põhiseadusega. „Õlitehase rajamise lühinägelikust plaanist loobumisega on valitsusel võimalik näidata oma vastutust siinse elukeskkonna tuleviku suhtes,“ loodavad pöördujad. Kuid see valitsus on juba korduvalt tõestanud, et kliimapoliitilistele pöördumistele ei reageerita üldse või lülitatakse viimases hädas korraks sisse ümmarguste vastuste generaator.

Korruptiivseks ehk meelevaldseks teeb valitsuse õlipoliitika see, et rahva rahaga riskitakse enne, kui otsustamiseks on kasutada uuringud ja tasuvusarvestus. Küll on teada, et valitsusele endale kuuluv energiafirma on juba pikemat aega täiestki käpakil põlevkivist elektri tootmisega ja tunnistab ka ise, et kuni ei muutu Euroopa kliimapoliitika, vabaturureeglid ja kvoodikaubandus, aga ka globaalse soojenemisega kaasnevad ilmamuutused meie regioonis (aastase sademete hulga suurenemine ja sellega ka suuremad hüdrovõimsuse reservid Norras ja Rootsis), ei ole Eestis võimalik põlevkivist elektrit toota.

Samal ajal, kui murelikud haritlased alles kirja koostasid, jõudis valitsus põlevkivifirmadele juba järgmise, sedapuhku 19 miljoni eurose kingikoti valmis panna. 28. mai istungil otsustas valitsus riigikokku saata kaks seaduseelnõu. Ühega lubatakse põlevkivi kaevandajatel kasutada erimärgistatud diiselkütust juba alates 1. juulist (kahe aastaga jääb riigil saamata 8,5 miljonit aktsiisitulu). Teine eelnõu näeb ette kaevandajate saastetasu vähendamist lend- ja koldetuha ladestamisel, mille tõttu jääb Enefitilt, VKG-lt ja Kiviõli keemiatööstuselt riigieelarvesse saamata 10,4 miljonit.

Mõlema eelnõu eesmärgina on nimetatud põlevkivi kaevandavate ettevõtete kulude vähendamist, mis tähendab neile konkurentsieelise andmist ning ettevõtete tegelike väliskulude kantimist kodanike kraesse. Tähtaegadest võib järeldada, et koalitsioonierakonnad saavad parlamendis juhtidelt käsu ka need kiirkorras ehk enne suvepuhkust ära menetleda, mistõttu otsuse eel ei saa võimu tahtega korralikult vaielda ei asja tundvad vabaühendused ega ka riigikogu opositsioon. Nad saavad küll küsida, et kas ehk poleks tark sureva majandussektori kuluka reanimeerimiskatse asemel neilt maksuraha ikka välja pigistada ning see terviseameti vajaduste katteks suunata. Kuid kui palju ka ei küsiks, võimalikud varjatud ja korruptiivsed motiivid kiirmenetluse käigus päevavalgele ei tule.

Kui ühiskonnas praegu millegagi kiire on, siis võimude tasakaalu vähemalt kriisieelsel, aga soovitavalt tugevamal tasemel taastamisega. Kui see jääb tegemata, ei ole lähiaastail korruptsiooni­puhangust (ja selle kajastumisest ka korruptsioonitaju indeksis) pääsu. Ja tulevase tõrjetöö maksavad oma heaolu arvelt kinni kodanikud, nagu ikka.