Praegune süsteem on korrumpeerunud. See on talumatu ja seda tuleb puhastada. Tuleb juhinduda õigetest ideedest ja neid tarmukalt ellu viia. Niimoodi saavutame puhtama, selgema, õigema ühiskonna. Kui õige idee fanaatikud võimule saavad, siis nad eelistavad neid, kes viivad ellu õiget ideed, või kes vähemasti suusõnal õiget ideed toetavad. See tähendab, et korruptsioon muutub mitu korda rängemaks kui enne.

Nii et korruptsioon sünnitab fanatismi ja fanatism korruptsiooni. Kui ühiskondlik tegutsemine on nii korrumpeerunud, et ei järgita üldse mingeid seadusi, printsiipe, põhimõtteid ega ideid, siis tekitab see fanatismi, mis seisab õige idee eest. Ja fanatism, mis ei salli teisi ideid ja olemisvorme, koondab võimu teatud ühiskonnaosa kätte ja tekitab vältimatult korruptsiooni. Korruptsioon pöördub fanatismiks ja fanatism korruptsiooniks.

Kui minna korruptsiooniga maksimumini, siis peab korrumpeerima korruptsiooni ehk sätestama üldkehtivad seadused ja reeglid. Siis ma saan palju paremini ja jätkusuutlikumalt korrumpeeruda. Sest kui korruptsioon on meelevaldne, ei pruugi mu korruptiivsed plaanid vilja kanda. Palju parem on, kui kehtivad üldised normid, – teisisõnu, kui ühiselu pole korrumpeerunud, vaid kui valitseb seaduskord. Selle raames saan ma oma eesmärke saavutada palju tõenäolisemalt kui varjatud tehingute tingimustes.

Kui minna fanaatilise puhastamisega maksimumini, siis peab ta puhastama end oma puhtusest, sest puhas idee on seotud ebapuhtaga (ehk õige idee ebaõigega) ning sellisena pole ta veel päris puhas (ja õige). Päris puhas idee ei tohiks üldse mingil kombel ebapuhtaga seotud olla. Tema poole liikumiseks peaksime ikka ja jälle hülgama ebapuhta – aga niimoodi on ta endiselt ebapuhtaga seotud, sellesama sõdimisega ebapuhtuse vastu. Kõige puhtam, täielikum idee on see, mis hõlmab ka selle oma ebapuhtuse-seose. Ehk ma saan palju puhtama idee, kui luban ebapuhtuse ehk mõttepaljususe.

See tähendab, et me ühest küljest ei saavuta kunagi täiesti puhast, õiget ja õiglast ühiskonda (alati on korruptsiooni), aga teisest küljest ei ole võimalik ühiskond ilma puhtuse, õiguse ja õigluse ideeta (alati on fanatismi).

See võib viia dialektiliselt kõrgemale tasandile. Me küll vältimatult eelistame endale sümpaatseid inimesi, aga seda tasakaalustab minu ja mu eelistuste suhtes väline idee, mitmesugused kirjutatud ja kirjutamata seadused. Siis ei lähe isiklikud eelistused korruptsioonini ehk ebaõiglase soodustamise ja ebasoodustamiseni. Pahe asemel on voorus, korruptsiooni asemel hool.

Teisest küljest me soovime puhtust, õiglust, õiget, aga võttes arvesse omaenda puhta idee vältimatut seost ebapuhtusega, möönan ma samasuguse soovi olemasolu teistel isikutel (ehkki nad näivad mulle väljenduvat ebapuhtalt, ebaõigesti). Siis on fanatismi asemel salliv ja transformeeriv dialoog. Teine pole pelgalt väline, vaid minu enese aspekt. Ja ma möönan, et mu kaldumine teise idee (ebapuhta) poole transformeerib mind ennast ning et päris puhtus pole mitte mu algne positsioon – mis jääb aheldatuks ebapuhta külge –, vaid just see muundus, mis me tekitame teineteises oma püüdlustega, oma tõetahtega. Ja me kumbki ei tea ette, kuhu me välja jõuame.