Spekulatsioonide lustipeoga ma seekord ühineda ei taha – et kuidas ameteid jaotatakse ja mida kultuurset ja kultuurikohast koalitsioonilepingusse kirjutatakse. Lugesin mõningase piinlikkustundega üle, mida ma neli aastat tagasi julgesin valimistejärgseil päevil arvata  ja loota. Seda oli palju ja nende lootuste mittetäitumisel olid hoopis proosalisemad põhjused kui üleilmne majanduskriis, krokodillide komisjon ja kärbe. Inimfaktor oli ebatäiuslik. Ja ma ei pea sugugi silmas ainult ministrit. Kuidagiviisi õnnestus erakondadel moodustada alatine kultuurikomisjon riigikogus valdavalt hariduspoliitika kaldega või üldse kalduvusteta inimestest. Tõsi, Paul-Eerik Rummo ja Lauri Vahtre on vähemasti võimekad raamatukirjutajad,  kuid professionaalse kultuuritegemise argipäeva fanaatilisi parandajaid komisjonis ei leidunudki. See ei tähenda, et riigikokku ühtki sellist ei valitud, vaid et need kadusid mõnda muusse ja tähtsamasse komisjoni. Riigikogu uues koosseisus on teatavasti nüüd neli suurt fraktsiooni, millest ühtki ei vaeva enam mure, et liikmeid igasse alatisse komisjoni ei jätku. Komisjone on 11, sotsiaaldemokraatide fraktsioon väikseimana aga  19-liikmeline. Inimesi peaks jaguma, kas ka huvi jagub, näitab aeg. Igal juhul on selge, et kultuurielu ja -poliitika probleemid ning tegemata tööd ei kao kuskile ka siis, kui kogu komisjon kangelt nende poole seljaga istub kõik järgnevad neli tööaastat. Riigikogu liikmeks valiti kolm varasemat kultuuriministrit ja tõenäoliselt jääb vähemasti kaks neist ka rahvaesindusse. Seega peaks nii vasakul kui ka paremal kompetentsi „vanast  rasvastki” olema. Jaak Allikul on pärandvarana kaasa võtta tema ministripõlves valminud ja tänaseni formaalselt kehtiv kultuuripoliitika aluste dokument. Mis oleks lihtsam kui nüüd see rahvaesinduses lauale kraamida ja strateegiat laialdases ühisetegevuses kõigi huvilistega värskendama asuda. Või algatada sootuks uue kirjutamine. See ei tähendaks ministrist ja tema volitustest möödaminekut, vaid ministrile aastaid puudunud parlamentaarse toe  taastamist, mille üle iga minister ainult õnnelik peaks olema.       

Iga kultuuripoliitika dokumendi juured ja oksad sirutuvad loomulikult ka haridusellu. Järjekordset haridusstrateegiat kirjutatakse Eesti Koostöö Koja korraldusel juba aastast  2008 ning tänavune 1. juuli on selle valmimise tähtaeg. Lähteülesandes märgivad strateegia koostajad muu seas, et „Eesti haridusstrateegia on suunitletud meie ühiskonna ja riigi jätkuvalt kiire arengu tagamisele ning eesti inimeste heaolu, eneseusu ning loomingulisuse ja ettevõtlikkuse kasvule”. Kuidas olla loominguline, ei tea vist küll keegi loojatest paremini. Seetõttu oleks väga kurb, kui haridusstrateegias loomingulisuse defineerimine ja sisuline  avamine ainult koolitundjate ja metoodikute teha jääks.       

Valimispäev pidi lubaduste järgi olema uuel tasemel dialoogi alguse, mitte lõpu päev. Peetagu siis seda nii heas kui kurjas.