11. märtsi kontsert oli ka muusikutele eriline, sest nii suurt auditooriumit vaevalt et triol on varem olnud: Klassikaraadio vahendusel  said Euroopa muusikasõbrad nädala jooksul sarjas „Tallinn – kultuuripealinn 2011” kuulata kümmet kontserti eesti muusikaga, üks neist oligi Kadri Vooranna trio esinemine NO99 džässiklubis. Kuna tegemist oli eesti väärtluulele loodud kavaga, siis tutvustas lauljatar lugude temaatikat heas inglise keeles, tundes end seejuures vabalt ja sundimatult – tema ehe ja elav olek pidi tajutav olema ka teisel pool eetrit. Koos Voorannaga astusid  lavale Virgo Sillamaa ja Taavo Remmel, kelle koostöö oli nauditav mitte ainult säravate improvisatsioonide, vaid ka omavahelise austuse poolest. Nagu musketärid, kõik ühe ja üks kõigi eest, sulandus nende muusika ühtseks täiuslikuks tervikuks. Voorand solistina ei tõmba enda ja publiku vahele kunagi ei nähtamatut ega märgatavat eesriiet: ta esineb ajahetkes ja just sellele publikule, kes on koos temaga. Kindlasti  nõuab selline vahetu suhtlemine artistilt julgust ja enesekindlust.     

Pole just tavaline, et nii noort lauljat ja kava teist autorit kitarrist Virgo Sillamaad inspireerib luule, mis on kirjutatud hoopis teises ajas ja oludes. Mõlemad loovad sellest uue omanäolise teose, mõtestades iga sõna ja rikkumata seejuures originaali. Usun, et nii  Artur Alliksaar kui Juhan Viiding plaksutaksid andunult koos minuga esireas, kui neil oleks võimalus kuulata, mida trio nende luuletekstidega teeb. See on lihtsalt vaimustav, kaasakiskuv, kõike muud unustama panev. Trio esitus toob luulevõõradki inimesed luule juurde. Kui paljudele noortele muusikutele on mureküsimus, kust saada häid originaalseid laulutekste, siis soovitan sellest triost eeskuju võtta.     

Kadri Voorand nii solistina kui loojana teab väga täpselt, milline on tema rada ja kuhu viib tema tee järgmiseks. Seda on igati põnev jälgida.