Endistviisi pole põhiküsimus siiski mitte seaduseelnõu pealkiri, vaid selle maht. Ja see, millisel tasandil ning kui avalikult tehakse seadusloomeprotsessis vältimatud kompromissid. Praegu paistab eelnõust välja, justkui oleks me ühiskond talve jooksul tohutult vaesemaks jäänud, ning arvestades seaduse idee suunatust tulevikku, vaesuksime justkui üha edasi. Teine, mis annab põhjust muretsemiseks (mitte ainult konkreetse eelnõu asjus), on fakt, et seadusloome varases faasis kaalukate otsuste langetajad ning nende motiivide arusaadavus ning mõistuspärasus jäävad varjatuks. Need otsused, mis peaksid langema valitsuses ja riigikogus avalikult toimuvates poliitilistes vaidlustes, on juba kuskil ära tehtud ja seda veel ähvarduste saatel. Sügisel kuulutasid omavalitsusliidud, et keegi ei tohtivat neid sundida midagi tegema, eriti nende enda rajatavatesse hoonetesse kujutavat kunsti soetama. Ühesõnaga, omavalitsuste meelest ei tohtinuks teemat üldse arutadagi. Ja nii jäigi. Uues eelnõus on omavalitsused mängust välja jäetud, sest nendele seadusega kohustuse panemine „riivaks nende finantsautonoomiat”.
Siin on piinlikkust tekitavaid kohti mitu. Esiteks omavalitsustegelaste avalik kultuurivaenulikkus. Teiseks on omavalitsuste majanduslik seis avalik info. Valdav osa neist ei tule ju rahaliselt toime ka lihtsate asjadega nagu asfaldiaugud, mõni on lausa saneerimisele allutatud, mõni ei suuda võlgu maksta jne. Kolmandaks, suuremad omavalitsuste investeeringud, mida protsendiseadus võiks puudutada, ei teki linna või valla omavahenditest, vaid tulevad toetusena riigieelarvest, olgu tegu siis kooli- või rahvamajaga. Selles olukorras tundub omavalitsusliitude hoiak kuidagi eriti tobeda jonnina. Aga ega selle vastu muu ei aita kui jõuline haldusreform. Igal juhul tähendab omavalitsusobjektide väljajätmine seaduse mõjuala ahenemist ja rahalise mahu vähenemist kuni mitu korda. Lootus, et valdades vabatahtlikult targaks hakatakse just kunsti küsimustes, kui see ei ole juhtunud muudel aladel, on naiivsevõitu. Anonüümse kassapidaja kuri käsi on kärpinud protsendiseaduse eelnõu mahtu ka teisest otsast, riikliku tähtsusega suurobjektide võimalikult kunstilt. Nimelt nähakse ette, et kui ehitatakse rohkem kui 100 miljoni krooni eest (millest 1% on miljon krooni), siis ei ole tellijal sealt edasi enam kohustust koos ehituse hinna kasvuga kunstitellimuse hinda kasvatada. Nii et ka miljardi krooniga valminud maja võib saada vaid miljoni eest kunsti, mis teeb protsendist promilli.
Jaan Elken viitab oma kommentaaris „kultuuriministeeriumi kuluaaride” sõnumile, mille kohaselt tuleb võtta, mis pakutakse, või ei saa üldse midagi. Mis ähvardus see selline on? Kes selle otsuse tegi? Kui palju riigil raha on ja millele seda kulutatakse, ei ole mingite anonüümsete töörühmade, veel vähem kuluaaride otsustada. „Kui palju on võimalik” valitsuskoalitsiooni arvates, ei saa ametlikult olla teada enne eelnõu kooskõlastusringi lõppu valitsusasutustes. Aga lõplikult selguvad võimaluste hetkepiirid ikkagi parlamendi aruteludes, mis on avalikud ja jälgitavad. Seal saab selgeks, kes seisab esteetilise elukeskkonna eest ja kes mitte. Talupojatarkus paremast poolest munast võib ju õige olla, kuid „talupojatarkusele kallutamine” ultimaatumite või šantaaži abil ei tohiks kuuluda avaliku võimu hea valitsemistava hulka. Seetõttu loodan, et rahvaesinduses jätkub kunsti sõpradel jaksu eelnõusse tagasi panna need omavalitsusi kohustavad ja kulutamist kasvatavad punktid, mille „kuluaarid” sinna kunstnike tööpõllu kärpimiseks sisse on sokutanud.