Mänttä kunstifestival kuni 31. VIII, näitus „Finlayson Art Area“ Tampere vanas tehasekompleksis, galeriides ja linnaruumis 16. VI – 20. VIII.

Mänttä kunstifestivalil ja Tampere näitusel „Finlayson Art Area“, Soome kunstisuve kahel pika ajalooga tippsündmusel, võtsid sel aastal võimust pimedus, valgus ja olemise karm ilu. Kui Soome suurimal kaasaegse kunsti näitusel Mänttäs lohutatakse, et tehisaru sammub küll võidult võidule, ent ka traditsiooniline maalikunst ei ole hääbuv kunstivorm, siis Tampere näitusel oli tunne, nagu saaks ületatud kahe maailma piir. Vanas tehasekompleksis olid kohtunud tehisintellekt ja jätkuvalt käsitsi maalivad kunstnikud, tuttav oli segunenud millegagi, millest ei pruugi hästi aru saada: inimese ja looduse suhted olid segunenud ebaloomulikuga. Või mis üldse on meie ajal loomulik?

Kui Mänttä kunstifestivalil antakse värske – ilmselt ka parim – ülevaade kogu Soome nüüdiskunstist, siis Tamperes toodi publikuni Soome ja tihedalt Soomega seotud kunstnike seltskonna looming. See on tõsine konkurent noorele Helsingi biennaalile.

Festivalidele valitakse igal aastal uus kuraator ja need on kõike muud kui lihtsalt ringvaatelised. Ei Mänttäs ega Tamperes saada mööda maailma praegusest olukorrast, kuigi publikule on kindlustatud turvaline keskkond ja võluv miljöö: Mänttä festival toimub metsade rüpes idüllilises järverohkes väikelinnas, Tampere oma kosmopoliitiliselt mõjuvas vanas Finlaysoni impeeriumi tehase­kompleksis, ka järve ääres.

Maailma keerukus ja ootamatus Mänttas. 30 aastat aset leidnud Mäntta kunstifestival on kuulus kvaliteetse programmi poolest, millega igal suvel täidetakse kunagise jõusöödatehase Pekilo hiiglaslik mitmetasandiline ruum. Tänavuse näituse „Välk selgest taevast“ („Puun takaa“, inglise keeles „Out of Nowhere“) kuraatorid Minna Suoniemi (sündinud 1972) ja Petri Ala-Maunus (sündinud 1970) on toonud vaatajateni palju uut ja ootamatut. Mitmeti tõlgendatav soomekeelne pealkiri viitab sõna-sõnalt võttes Mäntta asukohale keset metsi ning nii mõnegi tööga tõmmatakse parelleel Mänttä metsa- ja paberitööstuse looga.

Neist nähtavaimaga, aga mitte ainult seda, Aleksi Martikaineni puitlaudadest ehitatud kineetiline skulptuuriga „Looduseteema“ („Subject from nature“, 2023), köidetakse mitmeid meeli. Skulptuur on võtnud enda alla suure saali põrandapinna: selle pikem külg sirutub saalis välja kümne meetri pikkuselt. Ruumi näib olevat täitnud hiiglaslik puust elukas, kelle sajad jäsemed klõbisevad, krigisevad ja pauguvad. Martikaineni massiivse teose latid lainetavad nagu voolavad kärestikud. Kunstniku just sellele kohale ehitatud suursugune teos äratab tähelepanu ja imetlust ning on ka huvitav nähtus kineetiliste puuskulptuuride kontiinumis. Teoses tekib mitmetähenduslik pinge. Lainetav skulptuur sobib suurepäraselt festivali tänavuse teemaga, sest sellega ei osutata üksnes paikkonna metsale ja puidutööstusele, vaid see mõjub täpselt nii üllatavalt, nagu festivali teema lubab.

Maailma üllatuslikkus, aga ka keerukus ilmneb igas näituse ruumis eri kujul. Kunstnikud on otsinud vastuseid küsimustele, kuidas elada maailmas koos teiste liikidega, üksteist kohelda, vägivallaga toime tulla ja tehtud halba heastada, olla kurb, armunud või lihtsalt olla. Ent peale ootamatuste ümbritsevas maailmas on kuraatorid mängu toonud ka kunstnikud, kelle materjalivalik on ennustamatu.

Ihade aias. Sel aastal on Mänttas väljas üsna palju maalikunsti, mis on osalt tingitud ka kuraatorite taustast: Petri Ala-Maunus on tuntud oma majesteetlike maastikumaalide poolest.

Üks esiletõusvatest kunstnikest on Kari Vehosalo, kelle looming üllatab garanteeritult. 2017. aastal pälvis ta Ars Fennica, Soome ühe olulisema auhinna ning pärast seda on iga tema näitus olnud suursündmus. Viimane suurem isikunäitus oli tal 2021. aastal Tamperes Sara Hildéni kunstimuuseumis.

Vehosalo on öelnud, et kunst on eelkõige mõtlemine. Tema maalid on tehniliselt silmatorkavalt kaunid, täpne ja fotorealistlik käekiri peidab tema maalidel veidrusi ja salapära, teemad on aga sageli karmid, hirmutavad või isegi metsikud. Vehosalo maalides on alati mõni häiriv element, mis lõhub tuttava ja turvalise maailma. Inimene nendel maalidel rolli ei mängi, kunstnik kujutab peamiselt loodust, mis on murtud ja kus domineerib must auk. Teosed tekitavad vaatajas määratlematu ebamugavustunde, kerkivad küsimused, millele pole valmis vastuseid.

Mänttas saab näha ka mitmete teiste suurepäraste Soome maalikunstnike töid. Kohe Vehosalo kõrvalsaalis on Eeva Peura värsked maalid. Kahe kunstniku tööde vahel ei saaks olla suuremat kontrasti, kui panna kõrvuti Vehosalo must-valgele üles ehitatud pedantne lähenemine ja Peura fantaasiamaailma metsikud kompositsioonid ja rikkalik värvilahendus.

Maalima ei pea ilmtingimata pintsliga, seda saab teha ka niidi ja nõelaga, nagu on tõestanud Jesse Avdeikov väga peenikeste niitidega tikitud töödega. Avdeikovi maailmas kehtivad oma seadused, tema loomingust õhkub rahu, mis võib olla seotud äärmiselt palju aega ja kannatust nõudva tehnilise teostusega. Teoste motiivid ei ole iseenesest alati tüüned. Avdeikovi tikitud maalides on vihjeid kunstiajaloole, näiteks Fransisco de Goya maalile „Koer“ (u 1820). See seos tuleb esile ka pealkirjas, kuid teosed pakuvad võimalusi mitmeteks assotsiatsioonideks.

Ühed paeluvamad Mänttäs on akvarellimaalija Sirkku Rosi tööd. Rosi on endale võtnud ühe hiiglasuure seina ja täitnud selle häbematult hedonistliku ja lõbujanuse seltskonnaga: Rosi suure­mõõtmelistel akvarellidel lebavad ihade aias tundmatute ürtide embuses alasti erootiliselt laetud nais­figuurid. Mitte kõik tema tööd ei mahu akvarelli­paberile. Rosi töödes jätkavad erinevatest materjalidest valmistatud skulptuursed osad visuaalset teekonda akvarelli­paberilt põrandale ja seintele.

Ka Jenni Hiltuneni maalid on harmoonias tema keraamiliste skulptuuridega, mis on omakorda astunud tihedasse dialoogi kunstniku õe Piia Hiltuneni skulptuuride ja seintel ronivate reljeefsete olenditega. Kunstnikest õed on ühisesse näituseruumi paigutanud ohtralt lapsepõlvemaastikest ja -suvedest inspireeritud töid, seinte tugev värvilahedus on pärit vanaema kodust. Tervik on soe ja rikkalik ning tähelepanu väärt detaile näib olevat lõputult.

Kuidas koos edasi elada? Kahe õe sooje lapsepõlvemälestusi pungil saalist on lihtne libiseda Soome loodusesse, helilooja Laura Naukkarineni, videokunstnik ja fotograaf Jan Eerala ning kuraator Ulla Taipale muljetavaldavasse videoteosesse „Chorus Sinensis“ (2022). Selles kirjeldamatult võluvas video- ja kooriteoses käsitletakse suuresti vihatud kormorani positsiooni.

XX sajandi alguses aeti kormoranid Soome rannajoonel oma pesitsusalalt minema, sest kalur ja kormoran ei ole kunagi moodustanud harmoonilist liitu. Nüüd, ligi sada aastat hiljem, on linnud tagasi: nad on üles leidnud Läänemere kaugemad saared, mida kunagi olid asustanud nende esivanemad, ja asunud seal jälle pesitsema – praegu on linnud juba üleeuroopalise kaitse all. Lindude arv kasvas alguses kiiresti, kuid stabiliseerus peagi, nagu loodusseadused ette näevad. Kormoranide saja-aastase äraoleku ajal kujutati Soome loodust ja loomi nii kirjanduses, muusikas kui ka kunstis, aga kuna kormorani polnud kõik need sada aastat kohal, siis unustati ta välja lasteluuletustest, rüiuvaipadelt, maalidelt ja ka muusikast.

Suurel ekraanil rulluvad lahti sügavalt liigutav muusika, paljaste kaljude ja tuulise meremaastiku jõud, kormoranid ja lauljad, kes jõuavad lindude imelise jäljendamiseni, moodustades terve uue kütkestava ja harmoonilise maailma. Seda teost tuleb ise kogeda: läbimõeldud helimaailma ja visuaalide kogemus võib osutuda meeliülendavaks, isegi meditatiivseks – ja kindlasti muuta arvamust kormoranidest.

Tampere: midagi tuttavat, midagi kummalist. 260 000 elanikuga Soome suuruselt kolmas linn Tampere on otsustavalt hakanud senisest teisiti mõtestama linnaelu. Paari aasta eest avati uusi trammiliine, muudeti südalinn autovabaks, nii et liikuda saab jalgsi, ratta või ühissõidukitega, kesklinna suurimast tehasekompleksist Finlaysoni tekstiilitööstusest oli hakanud kultuurikeskus kujunema juba varem. Südalinn on nüüd seetõttu elav ja roheline ning Tampere soomlaste seas kõige populaarsem koht, kuhu kolida või kuhu linna­puhkusele sõita. Üle miljoni eelmisel aastal linna külastanud välisturisti kinnitab, et liigutud on õiges suunas – „metamorfoos“ on sõna, mis iseloomustab nii kogu Tamperet, Finlaysoni tehast kui ka tänavust näitust, mis täitis kunagise tehasekompleksi. End Soome saunapealinnaks nimetanud linn paelub rahvusvahelist publikut saunakultuurist enamgi muljetavaldava kunstieluga, ent on jäänud siiski sisulise põhjuseta tähelepanu alt tihti välja, sest paikneb Euroopa ja ka Soome vaates pigem perifeerias. Mänttäga võrreldes on tegemist muidugi metropoliga.

Pealkirja „Finlayson Art Area“ all toimuvat suvenäitust korraldab kunagises tehasekompleksis juba 33 aastat tegutsev Grafiikanpaja Himmelblau ning sel aastal kutsuti osalema 13 kunstnikku. Näitustel kajastati inimese ja looduse suhteid ning ka ebaloomulikkust.

Läbi mitme näitusesaali jalutamise ajal anti mulle korduvalt mõista, et maailm ei ole stabiilne, vaid pidevas muutumises. See kehtib ka inimeste loodud süsteemide ja mõtteviiside kohta, kuna vastusena juba olemasolevale tekib pidevalt uusi asju. Mõtteid ja kontseptsioone seatakse kahtluse alla, kritiseeritakse, arendatakse, ignoreeritakse või lastakse neil unustuse hõlma vajuda.

Kõige otsekohesemalt ja peaaegu et puust ja punaseks tehes rääkis sellest sel näitusel – „peaaegu“ ütlen seetõttu, et need tööd on tõepoolest puust, ent mitte punaseks värvitud – skulptor Ilkka Virtanen. Tema tööd kujutavad midagi inimese ja looma luustiku vahepealset, need oleksid saadud nagu mõnelt tuleviku loodusmuuseumilt laenuks. Tema skulptuuriinstallatsioon „Plaan B“ oli ökoloogiliselt igati põhjendatud ja üldse üks huvitavamaid kliima muutumisest ajendatud teoseid, mis ei peletanud publikut sünguse või moraalilugemisega. Virtaneni mõttemäng on paeluv ja pani ka kliimamuutuste skeptiku seisatama ja asja uurima. Mis siis kui? Mis siis, kui loomade ja inimeste areng oleks järginud evolutsiooni varuplaani? Kas tulevased fossiilid võiksid sellised välja näha? Kas muutuva kliimaga kohanemine võib viia meie liigi selliste arengusuundadeni?

Vaataja tunneb Virtaneni skulptuurides ära inimese, aga näeb ka üksjagu veidrust. Inimese anatoomiale viitavad lülisammas, niudeluud, kolju, kuid pilku püüavad moondunud reieluud, pikad sabalülid, tundmatud kaared ning kahvlid. Suuremõõtmelised lülijalgsed on laenanud oma anatoomia küll inimeselt, kuid inimese kuvand on muutunud kummaliseks: skulptuurid on piklikud, neist suurim on venitatud ülipika inimese pikkuseks, ligi kahemeetriseks.

Virtanen näitab, et inimene hävitab oma käitumisega tegelikult iseennast, mitte loodust. Loodus muudab oma vormi, jätkab oma kurssi. Loodus hävitab endale kahjulikud organismid, on Virtaneni mõte.

Särav intellekt koos kerge huumori ja tehnilise täpsusega. Looduse ja inimese suhtega, küll hoopis teisel kujul, tegeleb ka Soome praeguse fotokunsti ilmselt kõige tuntum tegija Elina Brotherus, kelle osalemine oli paljudele juba piisav põhjus Tamperesse sõita. Brotherus lähtub töödes oma kogemusest: iseendast, lähedastest ja maastikest, mida ta tunneb. Talle ei tähenda fotograafia „otsustavat hetke“, vaid aja möödumist – mõnest minutist mõne nädalani.

Päevikusissekandeid meenutavad autoportreed, mõttesse vajunud maastikud ja mängulised natüürmordid – tema tööd on kõik autobiograafilised. Modellina on ta kasutanud vaid iseennast ja mingitel eluperioodidel ka oma elu­kaaslast. Kuigi need fotod on hoolikalt lavastatud kodustes ja jaheda valgusega oludes, on need intensiivselt isiklikud. Ent isegi kui neil on kujutatud nutvat kunstnikku, on seal vähe teavet: lein võib olla käegakatsutav, kuid selle põhjus jääb ebaselgeks ja seega universaalseks.

Brotheruse fotodel elavad maastikud maa ja taeva kohtumispunktis ja tähistavad metafoorset piiri kahe riigi või kahe indiviidi vahel. Avar avatud ruum toimis ka kui vaataja puhkepaik ja pakkus mõtte­ruumi. Seda oli hädasti vaja, et mõlemad suurnäitused vaid paari päevaga ära vaadata.