Kuna nähtu mõjus just ootamatute momentide ning stseenide värskusega, ei taha kirjeldustega vaatajale midagi ette ära rääkida – minge ja laske end üllatada! Lavastus on täis lihtsaid, ent vormilises teostuses originaalseid ideid, mille puhul tekkis korduvalt mõte: miks meie tantsukunstnikud pole nende peale tulnud? Kas peljatakse alustada lihtsusest? Lihtsal ideel põhinev, ent põhjalikult läbi töötatud ja leidlikult viimistletud töö võib olla ootamatult mõjuv. Cabaret Rhizome’i ansambel on suutnud endale jõukohaste vahenditega luua ühtaegu meelt lahutava, aga ka omamoodi hariva lavastuse, kus vaadeldakse tantsu selle kõigist võimalikest olemuslikest aspektidest: nii antropoloogilisest, sotsiaal-kultuurilisest, meelelahutuslikust, esteetilisest kui ka bioloogilisest. Seejuures tehakse seda kõike väga tantsulises vormis.
Koreograaf Päär Pärensonil on tantsukunsti eriala lõpetanuna tervest pundist ainsana vastav professionaalne haridus, ülejäänud tantsijate puhul (Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve ja Johannes Veski) on erialases plaanis tegemist aga näitlejatega. Meie näitlejaõppes on küllaltki suur rõhk ka kehakoolil ja liikumistööl, ent nende artistide kinesteetiline taju pole siiski võrdne professionaalse tantsija omaga. Sedavõrd imetlusväärsem on praegusel juhul näitlejate võime nõnda mahukas materjal haarata, omandada, kehamällu talletada ja kaasahaaravalt esitada. Veel enamgi, see annab nende lavalisele olekule lausa lisakvaliteete, mõjudes eriti vahetult ja ehedalt. Selles liikumises on midagi toorest, ent varjamatult ausat, rääkimata väsimatust kohalolekust ja võimsast energia koondamisest.
„Mutantantsu” alguspunktiks on eri kultuuride rahvaste tantsude uurimine – see kujunes reklaamides omamoodi lavastuse visiitkaardiks. Katkematu jadana esitatakse sadu tantse maailma eri paigust või õigemini nende mõnesekundilisi motiive. Siinkohal tuleb kindlasti tunnustada autorite põhjalikku taustatööd, mis oli tajutav kogu lavastuse jooksul. Tantsud on iseseisvalt kirjelduste ja videote järgi internetiavarustest üles otsitud (kiidusõnad infoajastule), konsulteeritud on tantsu-uurijate ning teiste spetsialistidega. Koreograafia, muusika ja videomaterjal (videokunstnik Emer Värk) on kokku seatud humoorikalt, ent ülimaitsekalt. Tantsijad teavad, millega nad töötavad. Materjali valik on intelligentne ja kompositsioon leidlik – pärimustantsudest jõutakse ühel hetkel ka seltskonnatantsudeni, lavatantsu ajalukku ning moderntantsust tänapäevagi. Tantsuinimestele on selles töös palju rõõmustavat äratundmist, laiemale publikule pakub see aga juba visuaalseltki maratonilikku pinevust. Pidevalt tiksub kuklas mõte: milleni nad järgmisena jõuavad?
„Mutantants” ajab publiku oma hoogsuses ja üllatuslikkuses muigama ning naermagi, ent mitte seetõttu, et laval tehtaks naerutavat janti. Otse vastupidi – näitlejad-tantsijad on oma ülesannete kõrgusel ning täidavad neid kompromissitu energiaga. Isegi kui nende endi tõlgendus tantsimise ajaloo kuldrepertuaari kuuluvast raudvarast mõjub koomiliselt, ei naeruväärista nad seeläbi kedagi. Meelelahutuslikku efekti saab endale lubada vaid juhul, kui kontekst on eelnevalt põhjalikult selgeks tehtud ning teostus meisterlik. Esmaesitusse lipsas küll mõningaid tehnilisi viperusi, ent järgmisteks etendusteks olid need nurgad juba lihvitud.
Lisaks visuaalselt haaravale ja atraktiivsele teostusele pakub lavastus mõttelisi üldistusvõimalusi. Tervikut jälgides saab publik justkui iseennast hetkeks kõrvalt vaadata – kuhu me oma tantsimistega jõudnud oleme? Milline on selle tähendus meile praegu? Kui vaadelda öist klubielu objektiivse pilguga, märkame, et klubis „jõnksumine” või ekstaatiline reiv ei erinegi nii väga aafrika pärismaalaste rütmilistest tantsudest. Võimalik, et selles kontekstis on jõutud ringiga tagasi liikumise juurteni. Eesmärk ja stiimul on ju endiselt samad.
Lavastus pole pelgalt tantsuline entsüklopeedia. Trupp võimaldab isiklike lugude sissetoomisega iseendaga silmitsi seismist, vaadeldes tantsudena kas või inimsuhteid, millega end elu jooksul sidunud oleme. Vaatajate kujutlusse manatavad situatsioonid on mahlaselt eneseiroonilised, peljatud pole ka musta huumorini küündivat ausust iseenda vastu.
„Mutantants” koosneb küll maratonina üksteise otsa pikitud pisitantsudest, ent neist tekib siiski üks pikk ja rikka omailmaga koreograafiline risoom. See on piisavalt mitmetasandiline tantsude mutant, mis võiks huvi pakkuda huumorisoonega tantsusõpradele ja füüsilise teatri huvilistele, aga miks mitte ka antropoloogidele, bioloogidele või zooloogidele – kõigile, kes korragi elus on mingil põhjusel tantsinud. Koreograafiatudengitele soovituslikult kohustuslik vaatamine.
Millal teie viimati tantsisite?