Lars-Henrik Gahmbergi maalinäitus Kondase keskuses kuni 3. XI.
Soomerootsi vanema põlvkonna kunstniku, 91aastase Lars-Henrik Gahmbergi maalinäitus rabab juba esimesel silmapilgul oma võimsate värvidega. See tõdemus suunab meid maalist rääkimisel aga tahes-tahtmata sügavalt sisse tallatud rajale või lausa mugavustsooni. On ju värv loomuldasa maalikunstniku esmane väljendusvahend, ent võib niisugusel jõulisel kasutamisel juhtida vaataja tähelepanu kõrvale teose varjatumalt sisestruktuurilt, kujunditevahelistelt suhetelt ja kunstniku aimatavalt esialgselt kavatsuselt, mis maalimise käigus on läbi põimunud manuaalsete keerdkäikude ja väikeste visuaalsete kõrvalehüpetega.
Gahmbergi palett on kahtlemata maiuspala kogenumale kunstivaatajale ja esteetilisele gurmaanile, kes suudab nautida oma silmapõhjas värvide kõrvalnüansse ja järelmaitseid ka esmapilgul lihtsalt põhja keeratud sini-puna-roheliste, kollase või valge ja musta koosluste juures. Tema maalidest rääkides tulevad paratamatult keelele keerukaid, kohati vastuokslikke maitseelamusi kirjeldavad sõnad, sest tema teoste värvikooslused sulanduvad rafineeritud koosmõjudeks ja -kõladeks, nagu pakub meile ehk pipraga šokolaad serveerituna klaasikese kreeklaste vaiguse retsina veini ja korraliku hallitusjuustuampsu järel.
„Küsimus on emotsioonide väljendamises,“ on Gahmberg ise öelnud, selgitades ekspressionismi olemust. Ning nentinud, et vormi vabanemise ja värvijõu koosmõju sobib tema intellektuaalsuse ja romantilise mõttemaailmaga. Abstraktne maalikunst oma puhtaimal kujul ongi kahtlemata idealistlik akt – vahetu, avameelne ning vahel lausa traagiline eneseväljenduse viis, sest figuuride ja narratiividega on palju kergem olla võlts või valelik. Teame ju hästi, kui lihtne on öelda valelikke sõnu, ent hääletoon reedab enamasti tegelikud tunded.
Gahmberg on tunnistanud, et ta on depressiivsusele kalduv ja kunstnikuna kahtlev. See annab kahtlemata esmase võtme, kuidas mõtestada tema aastatel 1990–2013 valminud autoportreesid, vanemad iseendast tehtud teosed on kunstnik hävitanud. Näeme neil üha vananevat meest ühes ja samas asendis, vaid värvid muutuvad tema näol ja ümber. Mulle tundub, et just see allhoovus, peaaegu et obsessiivse kordamise vääramatu jõud moodustab samuti Gahmbergi abstraktsete maalide sügavama aluskihi, nende tegeliku põhjuse ja olemasolu õigustuse, sidudes tema pildid omavahel läbi põimunud juurestikuna.
See on väärikas ja vaikne traagika, kus ei puudu ka trots ja nukker-lõbus silmapilgutus – üldinimliku paratamatuse jäädvustus motiivi peaaegu et rituaalse kordamisega.
Veel üks huvitav nüanss. Justkui suhkruga glasuuritud, kohati lutsukommina läikiv pealispind ei mõju Gahmbergi pastoossete õlimaalide puhul vastu kõiki ootusi üldsegi magusana, pigem võib sellestki aimata teatud sundtegevust, pildi õrna olemuse varjamist paljude (mis siis, et läbipaistvate) kaitsekihtidega. Ehk sedasama kordamist, mis avaldub ka kujundite tekkimise protsessis – nii palju, kui seda on võimalik vaatajana kujutleda ja taasluua, pöörates toimunu mõttes tagurpidi ja liikudes rammusaid värvikihte vaimusilmas eemaldades tagasi esialgse krunditud lõuendini.
Kordamisest on aga veelgi tähtsam sõnum. Kasutades vaataja privileegi tõlgendada kunstniku loomingut ikkagi omatahtsi ja mõtteseostest lähtuvalt, arvan aimavat, et selle kaheldamatult meisterliku ja mõjusa, ent praeguseks Soomes üsnagi unustusse vajunud kunstniku sõnum meile, oma vaatajatele, võiks olla ehk sarnane Juhan Liivi omaga. Midagi sellist, nagu Liivi luuletuses „Ma lille sideme võtaks“. Võtaks taeva sina, päikese särava. Võtaks truuduse, aususe ka. Tahtes kogu aeg küsida kõige tähtsama üle ja vastates alati kirglikult, kõige peamist korrates, ent iga kord siiski isemoodi, ise veidi muutununa.
Lars-Henrik Gahmbergi teostes vaatab vastu täielik pühendumus ja vahetu, kartuse, valehäbi ja võltslubadusteta ausus. Ega sedalaadi sajaprotsendilist maali ole just väga tihti näha.
