Teatavasti iseloomustas Liivi sageli ülipeen iroonia. See tähendab ilmselt, et lugeja peab järelduste tegemisega olema ettevaatlik?
Iroonia tekitamine ja selle tabamine eeldab tõesti arenenumat mõtlemisvõimet ja pakub enamasti ka suuremat naudingut kui loomtõsine tekst. Kõik sõltub lugejast – kui haritud/lugenud ta on, et nalja või kunstilist liialdust ära tunda. Eks alates 1990ndaist harrastas Liiv vahel ka postmodernistlikke mänge, aga ta vist pigem parodeeris Derridad. Mis võib mõnelegi tõsimeelsele lugejale tunduda kummalise või isegi arusaamatuna. Ta keeras ehk vahel mõne asja ka üle vindi – luuletaja nagu ta oli.
Eksisteerib seltskond, kes nimetavad end Liivi õpilasteks. Ühesõnaga, midagi koolkonna sarnast. Loete ka ennast Liivi õpilaseks?
Jah, olen ta õpilane ja 1990ndatel suunas ta mind palju. Oli selline ärataja ja teenäitaja kirjanduse uurimise juurde, nii oma close readingu (tekstide lähilugemise) seminaridega kui ka isiksusena, luuletaja ja kriitikuna. Esimesed raamatuarvustused kirjutasin näiteks tema õhutusel: ma poleks magistrandina julgenud ise midagi ajalehte saata. Tema kirjandusse suhtumine, nakatav entusiasm … Ta võis olla lausa ekstaatiline, aga mitte kunagi primitiivne. Oskas leida igast raamatust, isegi kehvakesest, midagi vaimustavat või siis arutleda käsitletud teema või probleemi üle huvitavamalt kui raamatus endas. Mingile koolkonnale alusepanemist Liiv tegelikult eitas: ta on öelnud ühes intervjuus, et andekaid ja tublisid õpilasi on tal olnud palju – nimetaksin neid pigem tõlgenduskogukonnaks. Tema enda võiks ehk küll paigutada ühte koolkonda, mida Toomas Haug on nimetanud „eestikeskse kirjandusuurimise koolkonnaks”.1 Liiv ei painutanud oma juhendatavaid mingi ühtse teooria või lähenemise alla, vaid rõhutas, et igaüks uurigu seda, mis teda huvitab. Niisugune positsioon on tänastes teadusteemadepõhistes institutsioonides tõrjutud asendis. Mitu tema naistudengit on jõudnud eesti kirjanduses doktorikraadini – noormeestest on aga tulnud kirjanikke ja kriitikuid.
Kes mõjutasid Liivi enda ideede kujunemist?
Vestluste ja kirjutiste põhjal on jäänud mulje, et neid õpetajaid oli päris palju. Kirjandusteoreetilistest autoriteetidest on ta maininud Kanada kirjandusteadlast Northrop Frye’d, ameeriklasi Austen Warrenit ja René Wellekit (kelle „Kirjandusteooria” nüüd lõpuks ka eesti keelde tõlgitud), Thomas Eliot’i, Juri Lotmanit. Eestlastest mõjutajad on muidugi Tuglas ja enim vist Gustav Suits – esimene eestlasest kirjandusprofessor; samuti ta enda väitekirja juhendaja Harald Peep. Maailmakirjanikest olid talle südamelähedasemad E. A. Poe ja Franz Kafka, eesti kirjanikest Tammsaare, Suits, Under, Alver, Hindrey, Ristikivi jpt. Üldist mõtlemist kujundas kindlasti ka piibel ja teoloogiline kirjandus: Karl Barthi jt raamatud, aga usun, et see kõik jäi ta noorusaega. Viiekümnendates eluaastates oli ta originaalne isemõtleja, oma poeetilise maailmanägemiseviisiga.
Kogumiku pealkirjaks olev tekstikatke on ühest luuletusest ja annab niisiis mõista, et Liivi tekstidel on sügav jälg … või kuidas?
Kogumiku pealkiri „Tekst teeb oma töö” pärineb Liivi viimase luulekogu „Achtung” avaluuletusest „Einführung: tekst ja manööver”. See on mitmetähenduslik: ühelt poolt viitab sellele, et igal tekstil on mõte, tähendus ja ka mõjujõud – muu hulgas võime kujundada inimsaatusi, teha revolutsioone! Teisalt, tänu oma ehitusmaterjalile keelele töötavad tekstid teisiti kui muud kunstid. Kõige parem tekst teeb oma töö, olemata ise äraseletatav.
1 Kogumiku esitlusel peetud kõnes 22. III 2012 musta laega saalis.